Ah, kui palju raha söögile kulub!

Hommikupuder. Foto: Liis Treimann/Postimees

Piiratud võimalused ja üha kallim toit panevad sageli ahastama, kui palju ikka söögi peale raha kulub. Nutikas ja kokkuhoidlik köögis toimetamine võimaldab kulutada enam elu muudele tahkudele, näiteks hobidele. See pole toiduga nirutamine, vaid igati mõistlik kokkuhoid.

Nutikast toiduga ümberkäimisest ja toidu raiskamise vähendamisest kirjutasime ajakirja 60+ selle aasta jaanuarinumbris. Lugejate tungival soovil tuleme teema juurde veel kord tagasi. Sel korral vaatame otsa toidule kuluvale eelarvele.

Mõned säästusoovitused aitavad ühtlasi toidule kulutatavat raha kokku hoida. Näiteks toidukordade planeerimine ja ostunimekirja koostamine, et vältida emotsioonioste. Või kapis leiduvast loovalt ja leidlikult kokkamine, toidule nn uue elu andmine selle lihtsalt prügikasti viskamise asemel.

Arvan, et väga paljud elukogenud inimesed peavad arvet, kui palju raha toidule kulub. Kuulun isegi nende hulka, kes toidupoe arveid kokku lööb ning kuude ja aastate lõikes võrdleb.

Arvepidamise põhjal võin öelda, et kuigi olen viimase kolme-nelja aasta jooksul söönud üsna ühtmoodi, on kulutused toidule selle aja jooksul kasvanud peaaegu kahekordseks.

Arvepidamise põhjal võin öelda, et kuigi olen viimase kolme-nelja aasta jooksul söönud üsna ühtmoodi, on kulutused toidule selle aja jooksul kasvanud peaaegu kahekordseks. Pensionikasvu kohta sama kahjuks öelda ei saa. Neil, kes veel tööl käivad, pole ehk mure nii suur, sest pension ja palk kokku annavad tunduvalt lahedamaid võimalusi. Ainult pensionist elaval inimesel võib toidu pidev kallinemine murekortsu kulmude vahel aina sügavamaks uuristada ja muude elukvaliteedi seisukohast oluliste asjade arvelt, nagu ravimid, kontsert, teater või hobid, kokku hoidma sundida. Sõbrannadega kohvikus istumisest või restoranieinetest võib vaid unistada, kui just peole ei kutsuta.

Minu ema ütleb ikka, et ega ta terve elu selleks tööd pole rüganud, et nüüd, väärikas eas, toiduga nirutada.

Kõige kallim on valmistoitu süüa

Kui tengelpung enne pensionipäeva kipub kõhnaks jääma, peab natuke ajusid ragistama, et hästi süüa ja samas ots otsaga kokku tulla.

Kõige enam kulutame toidule väljapool kodu einestades või poest ostetud valmistoite süües. Mõnele on ehk isegi Boldi-Woldi toidukullerid sagedasteks külalisteks saanud.

Üsna kulukas on ka võileibade ja poest ostetud valmisnäkside söömine. Seetõttu on säästmise seisukohast otstarbekas ikka ise süüa teha ja hästi läbi kaaluda, mida valmistada. Kui näksimise isu aeg-ajalt peale tuleb, saab valida või ise teha sellised suupisted, mis rahakotti vähem koormavad.

Muidugi oleneb palju ka sellest, millise hinnaga toiduained poest kätte saame. Poekettide hinnatase võib mõne toiduaine osas üsna erinev olla. Söögile kuluv oleneb sellestki, kas on õnnestunud midagi soodushinnaga osta. Need, kes pidevalt erinevate kaupluste soodustustega kursis ja kelle päevast suure osa võtab eri poodidest soodsama vajaliku toidukraami ostmine, saavad ka palju liikuda ja kui tervis seda teha lubab, on see ju igati positiivne.

„Viguriteta” toidud

Mitmes varasemas artiklis on juttu olnud, et kokkuhoidlikule inimesele sobivad eri köögiviljadest koosnevad retseptid. Samuti olen kirjutanud pastatoitudest, mis tänase temaga hästi kokku sobivad. Terve kana või kala toiduks kasutamisest olen samuti varem kirjutanud.

Lugejad on kirjades soovinud just selliseid retsepte, milles igasugu peeneid „vigureid” ja väärikas eas inimestele võõraid toidu- või maitseaineid kasutatud poleks. Sellest juttu tulebki.