/nginx/o/2010/04/12/347265t1h7102.jpg)
Kunagi seisis kodudes nurgas ikoon. Selle juures paluti jumalat ja sosistati palveid. Praegu on pea igas kodus televiisor.
Televiisor kui ikoon
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas me oleme televiisori isandad või orjad? Kas oleme temast sõltuvuses? Mitu tundi päevas vahime helendavat ekraani? Mida ta meile üldse annab?
Näeme televiisorist absoluutselt kõike, mida iganes soovime. See on nagu värske tuulepuhang suurest maailmast. Tihti on see hea vahend selleks, et vältida mõtlemisvaeva. Oleme me üldse enam võimelised ise mõtlema?
Kui hea on tunnetada oma moraalset sirgeseljalisust, kui saad jälgida kõike toimuvat kõrvalt, oma diivanilt. Seni tundub kõik huvitav ja isegi naljakas, kuni pole juhtunud meie endiga.
Praeguses tarbijaühiskonnas näib, et tegelikult on teler ainult reklaami jaoks. Et ülejäänud saated on sellele ainult vahelduseks. Väikestele lastele läheb reklaam hästi peale. Kui täiskasvanud kiirustavad reklaami algusega kööki võileiva järele, jäävad lapsed just reklaami jälgima. See on agressiivne ja köidab populaarse laulu saatel hästi nende tähelepanu.
Lapsed on ju tulevased aktiivsed tarbijad.
Hea reklaamiga on nii mõndagi ära tehtud: isegi Kesk-Aafrika neegritele lumelabidaid ja eskimotele külmkappe maha müüdud.
Kunagi muretseti, et televiisor mõjub halvasti mudilastele, sest nad vaatasid liiga palju sõjakaid multifilme. Väike põnn oli isegi vanaemale labidaga pähe löönud, et siis näha, kuidas tal silmist sädemed lendavad, nagu oli multifilmis. Samuti räägiti televiisori hukutavast mõjust noorte moraalile, kui nad nägid sealt ameerikalikku glamuurset elu koos avameelsete erootiliste kaadritega. Millegipärast ei muretsenud aga keegi selle pärast, et kollektiivses ajus ei saa sündida ühtegi originaalset ideed.
Praegu pole televiisoris enam midagi erilist. See on rohkem pensionäride meelelahutus. Niikuinii oleme kõik juba zombistunud. Vanade inimeste maailmakäsitlust on raske muuta. Pikalt televiisori vaatamine pärsib ainult nende sportikku vormi ja kulutab silmanägemist.
Noored veedavad oma vaba aega arvutite taga, kus on piiramatud võimalused elu uurimiseks. See on tõeline konkurent televiisorile, mitte aga teater või kino, nagu kunagi kardeti. Raamatud pole ka maamunalt kuhugi kadunud.
Head lugemise aastat teilegi, kallid televiisorisõbrad!