Kui oled üle kuuekümne, ning hommikul ärgates sul midagi ei valuta, siis kontrolli, kas sa äkki pole surnud? Nii räägitakse. Stagnaajal oli vanaduspiir 55-aastaselt. Kas tol ajal olime me siis juba vanad ja haiged, et meid nii vara pensionile lasti? Muidugi mitte.
Tööhõive oli üleriigiline ja vanemad tuli eest ära saata. Tavaliselt ei jäänudki keegi kohe pensionile, vaid töötas edasi, kuidas ja kus sai.
Polnud aga sugugi harvad juhtumid, kui inimene, kes lõpuks pensioni nautima hakkas, haigestus üsna ruttu, ning pea ka manala teed läks. Tol ajal suurt depressioonist ei räägitud, seda lihtsalt ei tunnistatud. Ometi see eksisteeris.
Nii korjaski depressioon pensionäre rajalt maha. Neid, kes ei suutnud leppida olukorraga, et neid enam vaja ei ole. Kes ei leidnud endale rakendust, või huviala, millega tegelda.
Juhtusin pealt kuulama naabrinaiste juttu: üks neist rääkis pikalt-laialt kuidas ta tunde järjekorras istus, et analüüse teha.Siis püüdis kuude kaupa eriarstide jutule pääseda. Lõpuks ei osanud ikkagi keegi õiget diagnoosi panna.
Teine naabrinaine kuulas-kuulas, lõi kaht kätt kokku ja ohkas südamest: "Peab ikka hea tervis olema, et niimoodi mööda arste joosta!"
Tal oli õigus. Kuni naabrinaine tegeles oma tervisega, polnud vähemalt depressiooni karta. Tal oli tegevust.
Seda võib isegi omamoodi hobiks pidada. Vanadus on seisund, kui kõik tegevused muutuvad hobiks.