Lugeja kiri: memme tehtud lapitekk on mälestuste varasalv

Lapitekk

FOTO: SILLE ANNUK / PM/SCANPIX BALTICS

«Saadan mälestuseks ühe vanainimese luuletuse. Töötasin 1980. aastatel Vihula vallas Ilumäe kolhoosis veterinaarvelskrina. Mu teeninduspiirkond oli suur, ulatudes isegi Harjumaale,» kirjutab 60+ lugeja Linda Lääne-Virumaalt.

«Eriti ootasid mind eakad inimesed, kui loomadel oli abi vaja. Et olin varem medistiiniõena töötanud, kurtsid nad mulle ka oma tervisemuresid. Eakate inimestega oli tore. Neil oli palju elutarkusi.

Meenutan Ruth Talpseppa (sündinud Kiviberg). Sündinud 18. mail 1920 Haljala kihelkonnas Aaspere vallas kaheksanda lapsena. Abielludes Arnold Talpsepaga asusid nad elama Harjumaale. Ruth Talpsepp oli aktiivne kultuuri- ja spordielu tegelane. Kui ta mahti sai, kirjutas õhtuti ka luuletusi. Mulle andis ta luuletuse «Lapitekk».

Kui ma kokkutulekutel, hooldekodudes, pensionäride üritustel ja tuttavate sünnipäevadel luuletusi lugesin, siis seda lugemata ei saanud. Seda lausa nõuti. Mis seal salata. Kui ma esimest korda seda luuletust lugesin, tulid mulle pisarad silma. Ka minu ema tegi lapiteki. See hävines Tapa pommitamisel koos koduga.»

Vana lapitekk

Ma oma kapis hoian vana lapitekki,

nii kulunud, koirohulõhnalist.

Ta endas kätkeb minu õnnehetki,

mu lapserõõme, koduhõngulist.

---

See tekk on minu memme õmmeldud,

nii ammu. Puhkab ema ise kalmu all.

Selle teki mulle ta kaasa andnud

koos lapsepõlve mälestustega.

---

Kui lähed kodust, laps, see tekk võta

kaasa! See sooja annab, kui on hingel külm.

Ei ole elus kõik nii kaunis, nagu arvad

ja mitte alati ei mõista maailm sind.

---

Ma tihti hardunult tekil neid lapitükke

vaatan. Ma kõigi nende päritolu tean.

See vana lapitekk on nagu pildiraamat,

kus kirkana kõik möödund ajad reas.

---

On palju samme käidud elu raskel rajal.

Ja tihtigi on olnud hingel külm.

On palju kordi olnud tekisooja vaja,

kui liialt karm on olnud võõras ilm.

---

Kui palju kordi olen üksinduse hetkel

ma mõttes kõndinud mälestuste teel.

Ja ema tehtud vana lapitekki ma olen

kasutanud ikka veel ja veel.

---

Ma olen südamehelina saatel,

salmisid kirjutanud.

Pole ma küsinud selleks kelletki luba.

Võib-olla saab ehk sõnadest neist

mõnikord valgemaks mu tuba.

    Loe ka neid

    Tagasi üles