Ajalooline Volga läheb väärikale pensionile

FOTO: Erakogu

Paide kunagised rallimehed Erki Tuiken ja Väino Liiva poseerisid hiljuti oma võiduka Volga kõrval täpselt nii nagu 30 aastat tagasi. Pärast seda läks viksilt üles vuntsitud masin Turbasse Eesti mootorispordi muuseumi väärikat vanaduspõlve pidama.

Volga omanik Erki Tuiken meenutas, et rallisõitudeks ehitatud Volga peaks olema pärit 70ndatest aastatest. «Saime vana takso kere Koeru autoremonditehasest, kus tollal just Volgadega tegeldigi. Tegemist oli Gaz 2401 Volgaga, mis oli klassikaline taksomudel,» selgitas ta.

Enne kihutas Tuiken paarimees Mati Tiidelepaga Moskvitšiga. Volgale üleminek oli samm paremasse ja kiiremasse võistlusklassi.

Uus masin on Tuikeni ütlust mööda üles ehitatud nullist ja ikka kindla eesmärgiga ralliradadel suuri tegusid teha. Nad paigutasid autosse turvakaared, nipitasid külge tõstukilt võetud väiksema rooli ja seadistasid selle kiiremini keerama. Ostsid auto külge lisatuled. Hiljem panid autole alla ka plokksilla, et mõlemad rattad veaksid korraga.

Auto südant ehk mootorit sellal võidusõitudeks kiirendada ei tohtinud. Kõik pidi olema originaalne. «Väikestviisi erksamaks sai teatud töövõtete ja nippidega mootorit siiski teha,» tunnistas Tuiken. Seda nad muidugi ka tegid.

Volga oli rallivalmis 1978. aastal. Esimesed sõidud tegi Tuiken kaardilugeja Mati Tiidelepaga. Mis ralli see täpselt olla võis, ta enam ei mäletanud. «Küllap olime algul uljad, sest just siis õnnestus meil paaril korral üle katuse käia,» sõnas ta.

Kui 80ndatel sai kaardilugejaks Väino Liiva, tuli rajalt väljasõite ja plekimõlkimist ikka ette, kuid mingeid suuremaid pauke mehed siis enam läbi ei teinud. Tõsiselt viga Volga peremees ja tema kaassõitjad rallidel ei saanud. Auto oli turvakaartega tugevdatud ja ega siis asjata räägitud Volgade tugevast plekist, mis hoidis sõitjad terved.

Tänavale sõitma Tuiken ägeda rallikaga ei trüginud, olgugi et sel ajal polnud see keelatud. «Panid aga tagumise istme sisse ja sõitsid. Meil oli masin mõeldud ikka sportimiseks,» märkis ta.

Tuiken lisas, et Volga oli hirmus bensiiniröövel. Linnaliikluses võttis 12, kuid rallidel neelas 17-18 liitrit saja kilomeetri kohta.

Pärast igat rallit tuli masinat korralikult putitada. Kõige nõrgem osa oligi Volgal Tuikeni mäletamist mööda mootor. «Sel ajal võinuksin une pealt mootori maha võtta ja uue peale panna ning seda kõike vaid paari tunniga,» lausus ta.

Kui vana mootor oli end ammendanud, ajasid mehed Koeru tehasest välja jälle mõne parema sissesõidetud mootori ja sõit jätkus.

Tuiken ütles, et ilma Koeru tehase töötajate toetuseta olnuks neil palju keerulisem ja kulukam rallit sõita. «Nii nagu mootoritega, nii oli ka kereplekkidega. Väiksed mõlgid silusime ise ära, aga kui midagi päris kortsu sõitsime, saime uue tüki, mitte ei hakanud vana üles taguma,» lausus ta.

Kindlaid toetajaid meestel polnud. «Korra toetati meid Koerust ja EKE Projekt ka. Suuremalt jaolt sõitsime oma rahakoti peal,» ütles Tuiken. «Samuti polnud neil tehnomeeskonda. Kõik, kes aitasid, olid sõbrad ja tuttavad, kes tegid seda vabatahtlikult.»

Volga kodugaraaž asus Pärnu tänavas toonase maakonnalehe Võitleva Sõna toimetuse taga hoovil. Need olid EKE Projekti endised ruumid, mis mehed lahkelt oma kasutusse said. «Seal veetsime pärast tööd peaaegu kõik õhtud. Putitasime oma Volgat, et nädalavahetusel jälle rajal olla. Hea, et kodus olid mõistvad naised, sest ega meid nädalavahetustelgi kodus olnud,» lausus Tuiken.

Ralligraafik oli sellal tihe ja puhkust ei saanud ka talvel, sest siis olid talverallid ja jäärajavõistlused.

Selle Volgaga sõitsid Tuiken ja Liiva välja kaks Balti meistritiitlit ja kindlasti õnnestus neil võidukalt finišikaare alla jõuda ka legendaarsel Paide rallil. «Võimalik, et tiitleid oli veelgi. Kes seda täpselt enam mäletab,» ütles Tuiken käega lüües.

Tuiken ja Liiva võistlesid Volgade klassis. Eraldi oli veel spetsiaalautode klass, Žigulid ja Moskvitšid ning muidugi veoautod. Numbri sai masin külgedele eelmise aasta koha järgi üldises Eesti paremusjärjestuses.

Rallilusti jagus meestel 1990. aastani. Siis jäi Volga garaaži seisma. Tuikenil oli mõte, et nokitseb masina kunagi töökorda ja las see siis seisab uunikumina. Aga juhtus nii, et kõik, mis väärikast ralliteede hirmust alles oli jäänud, võtsid kuus-seitse aastat tagasi oma hoole alla hoopis vanade autode putitajad Alar Hermanson ja Peep Kristal.

Peep Kristal ütles, et neil oli ammu plaan taastada Historical ralli tarvis üks vana Volga. Erki Tuiken annetas oma ralliauto ja nii nad siis asusid selle kallal nokitsema. «Teha oli palju. Tegemist polnud komplektse autoga. Vajasime kõrvale doonorautot, kust juppe võtta,» selgitas ta.

Nii juhtuski, et ka Hermansonil ja Kristalil jäi Volga taastamine venima ning kavandatud ralli tarvis leidsid nad hoopis uuema ja paremas korras auto. Kristal ütles, et uut innustust Tuikeni Volga taastamiseks said nad siis, kui Eesti mootorispordi muuseumi rajav Arno Sillat uuris, ehk on neil pakkuda mõnd vana ralliautot. «Siis läks töö kohe nobedamalt edasi,» sõnas ta.

Õnneks oli Erki Tuikenil päris palju ralliotstarbega juppe alles. Kristal ütles, et Volga sai külge originaalturvakaared, plokksilla, topeltstabilisaatorid, väikese rooli, kaardilugeja lambi ja vahemaade mõõturi.

Kristal ja Hermanson ehitasid päevinäinud Volga täiesti töökorda. Paari nädala eest kutsusidki nad Erki Tuikeni ja Väino Liiva Volgat vaatama. Mälestuseks tegid rallimehed oma legendaarse masinaga pildi, mis sarnanes 30 aastat tagasi tehtuga nagu kaks tilka vett.

Seejärel sõidutati Volga Arno Sillati garaaži ootama aega, kui temast saab väärikas muuseumieksponaat.

Erki Tuikenil on nii hea meel, et nende ralliauto on korda tehtud ja leiab koha ajalooväärtuste keskel. «Olnuks kurb, kui see kusagil garaažis seistes ja roostetades oleks lõpetanud vanarauahunnikus,» märkis ta.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles