Pisikene mardikas liigutab paljusid

Milvi Nõmmik

FOTO: Dmitri Kotjuh/JÄRVA TEATAJA/SCANPIX

«Ma olen nii pisikene mardikas siin maamuna peal. Ma ei ole selleks midagi teinud, et mind nii ülistada,» ütleb täna 80. sünnipäeva tähistav Imavere tantsumemm Milvi Nõmmik kohmetult.

Kui palun tal nimetada veel mõnda maakonnas elavat 80aastast, kes on välja andnud oma tantsude raamatu ja kes ka tantsurühma edasi juhendab, jääb Nõmmik jänni. Eakaid juhendajaid ja tantsuloojaid veel on, kasvõi paidelane Vilma Okas, aga et tantsuraamat ka ...

Omaloomingulisi tantse arvab Nõmmik endal olevat üle poolesaja. Paari aasta eest välja antud raamatu «Memmede tantsud» kaante vahele jõudis neid koos kirjeldustega küll kümme, kuid eks neid ole hiljemgi juurde tulnud. Kui lisada veel laste- ja noorterühmadele mitmesuguste tähtpäevade ja pühade puhul loodud tantsud, saabki poolsada täis.

Tantsudes peab ikka särtsu olema, väga aeglased lood Nõmmikule ei meeldi. Hea lugu on näiteks «Augusti polka», mille järgi sündis tants üsna ruttu ja mida memmed praegu väga armastavad. Nende lemmikute hulka kuuluva üheksale tantsijale mõeldud «Memmed, lustime veel» sündis ühel unetul ööl. Mõtles aga liikumiste ja sammude peale, kuniks oligi tants valmis.

Matemaatikast on Nõmmiku selgitusel tantsuloomes suur abi, olgu see siis taktide lugemise või liikumiste arvestamise juures. Tema tutvusringkonnas on matemaatikutest tantsuloojaid õige palju.

«Kõigepealt teen peas valmis ja siis proovisaalis panen kokku,» täpsustab ta.

Tantse on Nõmmik teinud ka tellimise peale. Näiteks sõprusrühmale Põlvas, kus tantsis aastaid ka üks tema õdedest, tegi Nõmmik tantsu kohaliku muusika järgi. Endale olulisemate hulka loeb ta Vaike Nilbi sõnadele ja muusikale loodud «Imavere valssi». See tuleb valla tähtsündmustel ikka esitusele.

Nagu ikka, mõni tuleb rutem, teisega on veidi kauem mõttetööd, sest kõigepealt teeb Nõmmik tantsu peas valmis ja siis proovisaalis paneb kokku. Tantsupeole jõudvatele tuleb lisada ka kirjeldused.

Omajagu nuputamist nõudis seekordse maakonna tantsupeo memmede rühmade tants «Meil aiaäärne tänavas», mille kirjelduse juures tuli arvestada, et meloodia kõlab kooride esituses.

Milvi Nõmmiku tantse esitavad memmede rühmad üle Eesti. Alles hiljuti kuulis ta Rapla rühmast, kes tema tantsud repertuaari võtnud. Järvamaa laulu- ja tantsupeol on Nõmmik kavas olnud juba kümmekond aastat. «Tantsujuhid oma nõupidamisel soovitasid,» teab ta öelda.

Nõmmik tunnistab, et suurel laval oma tantsu teiste rühmade esituses näha on teistmoodi tunne küll. «Võtab silmanurga niiskeks. Nagu oma laps ju,» ütleb ta.

Oma esimest tantsu luues ja rühma juhendades oli Nõmmik 14aastane Antsla kooli seitsmenda klassi õpilane. «Tegime koos tüdrukutega ühe tantsu,» täpsustab ta.

Põlva keskkoolis käies juhendas ja tantsis Nõmmik Peri rahvamaja segarühmas, kuigi Põlvaski olid omad rühmad. Seega võib öelda, et tantsujuhi staaži on tal nüüd 66 aastat.

1957. aastal keskkooli lõpetades Milvi Nõmmik kohe ülikooli minna ja täide viia lapsepõlveunistust õppida matemaatikaõpetajaks ei saanud, sest sisseastumiseksamid kaugõppesse astumiseks olid selleks ajaks läbi.

Statsionaari ei saanud samuti minna, sest isa oli talvel maamulda läinud ja ema haige. Ta läks Kiuma kooli vanempioneerijuhiks ning juhendas rahvatantsurühma koolis ja rahvamajas.

Kevadel viis Nõmmik paberid Tallinna pedagoogilisse instituuti ja jäi ootama eksamite alguse teadet. Seda aga ei tulnud ja nii tegi ta järelepärimise. «Oi, kas te pole teadet saanud? Eksamid algavad ülehomme, tulge aga kohale,» öeldi talle osakonnast.

Nelja päevaga sooritas Nõmmik kuus eksamit ja oli 19 hulgas, kes 46st eksamitegijast vastu võeti. «Õde ikka imestas, et kuidas ma julgesin minna aasta pärast lõpetamist eksamitele nii, et polnud ühtegi raamatut kättegi võtnud,» meenutab ta.

Kolmanda kursuse tudengina Imavere kooli matemaatikaõpetajaks tulles mõtles Nõmmik küll, et on taasloodavas segarühmas vaid tantsija, aga tema juhendajakogemus tuli välja ning nii temast Imavere segarühma juhendaja sai.

Rahvatants viis Milvi Nõmmiku kokku ka tulevase abikaasaga. Nende abiellumine 1962. aasta aprillis ületas kohaliku lehe uudisekünnise. Kui esilehel meenutati Lenini lähenevat sünniaastapäeva, siis tagumisest küljest pool oli vastse perekond Nõmmiku pulmapeost. Need ajalehed koos oma rühmade tegemistega on Nõmmikul alles.

Imaverre sattus Nõmmik seetõttu, et kooli eelmine matemaatikaõpetaja suundus õpetama Puiatu tavakooli ning soovitas teda asemele. «Minuga võttis ühendust Põltsamaa haridusosakond ja pakkus Imavere kooli kohta,» täpsustab ta.

Et kohti nappis, võttis ta ettepaneku vastu. Aga terve esimese aasta mõtles, et läheb ikka Põlvamaale tagasi. Seda enam, et kooli direktori arusaam ja kogemus matemaatika õpetamisest läks äsja ülikoolist tulnu omast lahku. «Mina õpetasin metoodika järgi, mida meile oli õpetatud,» sõnab Nõmmik.

Direktor lahkus Imaverest sügisel, ja Nõmmik jäi. «Nii sai sellest aastast eluaeg,» ütleb ta.

Nende aastate sisse mahtus ka tütar Anneli sünd, kes nüüd sammub ema rõõmuks samuti rahvatantsu rada ja juhendab Paides naisrühma Kägärä. Lapselapsi on Milvi Nõmmikul kaks ja lapselapselapsigi kaks.

Kui tantsumemmeks lubab Milvi Nõmmik end meelsasti kõigil kutsuda, siis lastelastelastel on võrreldes kõikide teiste «lastega» üks eelis: nemad tohivad teda puruvanaks kutsuda. «Mulle muidu see sõna üldse ei meeldi. Aga nemad hüüavad nii armsasti «puruvana, tule siia või ütle mulle seda!», ja seda on nii tore kuulata,» ütleb ta heldinult.

Koos on tantsitud ja lauldud, käsitööd tehtud, aias toimetatud ja maailma asjade üle aru peetud.

Tantsulapsi ei oska Nõmmik seevastu kokku lugedagi. Lasterühma juhendajana käis ta pealinnas tantsupeol viimast korda 1993. aastal, naisrühmaga aasta hiljemgi.

1988. aastal lõi Nõmmik koos tantsijatega Imavere Tantsumemmede rühma. Praegu tantsib rühmas veel üks naine, kes kuulus omal ajal Nõmmiku juhendatud segarühma. Kõige vanem tantsumemm on aga ligi 90aastane.

Üks põhjus, miks Milvi Nõmmik tantsimist pole jätnud, oli raskesti haige abikaasa enne lõplikku lahkumist öeldu: «Vaata, et sa tantsimist ei jäta. Et sa ei jää koju vahtima!»

Silma tikkuvate pisaratega võideldes lausub ta: «Nii ma olen teinud seniajani.»

Nõmmik ongi kogu elu teinud seda, mida on lapsest saadik teha tahtnud: tantsinud ja õpetanud matemaatikat. Matemaatikaõpetajaks on Nõmmik saada tahtnud nii kaua, kuni end mäletab. Vanemate õdede kõrvalt kolme-neljasena lugema ja arvutama õppinud tüdruk oli juba enne kooli minekut läbi võtnud kogu esimese klassi materjali. «Oligi hea, sest 1944. aastal käis veel sõda ja mul oli siis üks haigus teise otsa, nii et kooli sain minna alles märtsis. Aga lõpetasin kiituskirjaga, sest ma teadsin kõike, mida nad õppinud olid!» meenutab ta.

Matemaatika lihtsalt meeldis talle ja soov seda süvitsi õppida kooliaastate jooksul tugevnes. Isegi viiendas klassis kirjutatud kirjandis teemal «Kelleks saada?» arutles ta matemaatikaõpetaja kutse üle.

Direktor laitis küll mõtte maha, aga aastaid hiljem teatas Nõmmik tänaval kunagist direktorit kohates uhkelt, et on ikkagi matemaatikaõpetaja.

Selles ametis oli Nõmmik Imaveres veel viis aastat tagasigi. Tegelikult on ta aeg-ajalt asendamatu praegugi. Selgi nädalal andis ta matemaatikat kuuendikele ja kaheksandikele. «Ülimalt toredad lapsed on, pole vaja pahandada ega midagi,» kiidab ta.

Nõmmiku kogemust mööda võidab rahulikult rääkides ka kõige suurema pujääni enda poolele. Ta peab mõistetavaks, et juhtunust rääkides eelistab kõneleja versiooni, mis teda ennast paremas valguses näitab, aga tõe selgitamiseks soovitab ta osalistel: lapsel, vanematel ja õpetajal ühise laua taga kohtuda.

Juubilar võtab õnnitlusi vastu kahel päeval

Seekordne maakondlik rahvatantsupäev, mis algab täna kell 15 Türi kultuurikeskuses on pühendatud just Milvi Nõmmikule. See tähendab, et ligi 300 tantsijat paari­kümnest rühmast tantsib just Milvi Nõmmiku tantse.

Õnnitlusi võtab Nõmmik vastu ka Imavere rahvamajas pühapäeva keskpäeval. Nõmmiku sõnul meeldiks talle väga veel Soome ja Rootsi reisida. «Selle unistuse täitumisele võib siis soovi korral kaasa aidata,» sõnas ta.

Tagasi üles