Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

„Ära valeta mulle!”

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: shutterstock

Igaüks meist on juba lapsest saadik ära õppinud, kuidas saada üle olukorrast, kus tõe rääkimine toob rohkem kahju kui head. Oma tõekspidamiste järgi lubame endale suuremal või väiksemal määral ühel või teisel viisil tõe rääkimist või siis rääkimata jätmist. Selles peitub huvitav vastuolu: meile ei meeldi, et meile valetatakse, aga ise valetame küll. Miks?

Üks vanem mees laenas tuttavale raha ja ärritus, kui seda lubatud ajal tagasi ei makstud. Küsides, millal ta siis raha tagasi saab, kuulis ta, et järgmisel nädalal kindlasti. Mees sisimas küll enam ei uskunud, ent lausus siiski, et jääb ootama ja loodab sõnapidamist. Muidugi ei makstud talle ka järgmisel nädalal võlga tagasi. Laenaja jutu järgi saab ta peagi raha ja ärgu mees muretsegu. Võlgnik ise üritas väliselt rahu säilitada, mis tal aga kuigi hästi ei õnnestunud. Ta tõi välja kõiksugu põhjusi, miks ta veel pole jõudnud raha tagasi maksta, aga nagu varrukast tulid juba varem kuuldud selgitused.

Mis meest ärritas? Tunne, et ta jääb oma rahast ilma? Vaevalt. Tegemist polnud märkimisväärse summaga ja otseselt see tema igapäevast eluolu ei mõjutanud. Kogu lugu oli talle sellest hoolimata ääretult ebameeldiv. Sellele mõeldes süüdistas ta iseennast, milline kergeusklik loll ta ikka oli.

Seesama kergeusklikkus ongi mehe ebameeldivate emotsioonide põhjuseks, sest selle kõrvalt piiluvad välja valetamise kõrvad. Nimelt „olin kergeusklik” tähendabki seda, et mulle näkku vaadates mulle valetati. Tugevaid emotsioone põhjustabki seesama, et „ma elasin, kogesin ja õppisin kogu elu ning tegin ikka vea”, mis tähendab, et keegi lihtsalt sülitas minu senisele elutarkusele.

Me kõik tahame olla teistele vajalikud. See tõstab meie enesehinnangut ja näitab, et elul on mõte. See omakorda hoiab üleval elutahet ja -energiat. Raha laenanud vanem mees algul tundiski, et teda on vaja, ta saab teist aidata ja teebki seda. Pärast selgus, et päris nii ei olnud. Sellest ka valulikud emotsioonid. Teisiti öeldes annab arusaamine sellest, et meile valetati, enesehinnangule löögi.

Lugu ise lõppes tänu targale lapslapsele, kes lausus kogu seda lugu kuuldes, et küsib võla ise tagasi. Ja et vanaisal pole põhjust muretseda. Võlg saigi mõne aja pärast tagasi makstud ja teema lõpetatud. Muidugi ei teadnud mees, et ka lapselaps valetas, sest maksis võla ise oma taskust.

Kas laenaja valetamine, et võlg saab makstud, on hullem kui lapselapse vale? Me ei tea võlgniku tegelikke maksmata jätmise põhjusi, kuigi eeldame, et tema põhjused polnud siirad. Me ei tea ka lapselapse valetamise tagamaid, kuigi teame, et tal oli ehe soov aidata olukorda lahendada. Valetamise seisukohalt on mõlema osapoole käitumine sarnane – nad valisid valetamise kui viisi, et lugu lõpetada. Järelikult kannab valetamine endas ka mingit positiivset funktsiooni – teise eest hoolitsemist ja lugupidamist.

Kuidas saaks vanaisa talle ebameeldivast tundest lahti, kui ta teab, et võlg on ikka veel tagasi maksmata? Sel juhul aitaks teda see, kui põhjus oleks inimlikult mõistetav. Et raha läks näiteks kellegi abistamiseks või lemmiklooma ravimiseks. Ka teadmine, et soov kunagi tulevikus võlg tagastada on siiras. See oleks asi, mis laenuandjat kindlasti rahustaks.

Valel on mitu nägu

Valetamisel, nagu eelnevas looski kirjeldatud, on mitu palet. Valetamine on sügav mitmekihiline protsess. Me ei räägi tõtt väga erinevatel põhjustel. Eelmises loos valetasid nii rahalaenaja kui ka lapselaps sellepärast, et konkreetseid probleeme lahendada. Laenaja eesmärk oli ilmselt raha teenida ja lapselaps tahtis vanaisa rahustada. Need olid hädavaled. Kas on veel teisi valetajatüüpe? Millised need siis on?

Patoloogilised valetajad. Neid tõepoolest on, kuigi hädavaletajatest oluliselt vähem. Patoloogilisele valetajale on valetamine sama harjumispärane ja märkamatu nagu õhu hingamine. Nad loovad enda ümber õhulosse ja ka elavad neis ehk teisiti öeldes usuvad nad oma fantaasiaid ka ise. Nende kõrval saab elada ja töötada vaid nende sõnu mitte kunagi tõsiselt võttes või öeldut lausa ignoreerides.

Tagasi üles