Eesti on ainuke EL-i riik, kus hospiitsteenus pole riiklikult rahastatud

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Eesti on ainuke Euroopa Liidu riik, kus hospiitsteenus pole siiani eraldi teenusena riiklikult aksepteeritud ega rahastatud.

FOTO: PantherMedia

Hospiits- või palliatiivmeditsiin on mõeldud haigetele ja surijatele, keda enam ravida ei saa, kuid kelle kannatusi saab ravimite või muude teenuste abil leevendada.

Eestis on üks tuntumaid ja vanemaid hospiitsteenuse pakkujaid Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Tallinna Diakooniahaigla, mis tegutseb 2002. aastast. Diakooniahaiglas on 12 kohta, surijate lähedased on sinna alati oodatud, kasvõi öösiti, ja haigla püüab teha kõik, et surijate viimased päevad oleksid rahulikud ja ilma valuta.

Diakooniahaigla hospiitsi juht Teija Toivari selgitab, et hospiitsteenust pakutakse hospiitsfilosoofiast lähtuvalt raskelt haigetele inimestele elu lõpus.

„Hospiitsfilosoofias rõhutatakse inimese terviklikkust: inimene on füüsiline, psühhosotsiaalne ning eksistentsiaalne tervik,” lausub Toivari. „Eesmärk on aidata inimesel elada võimalikult täisväärtuslikku elu selle lõpuni ning tagada rahulik surm, samuti toetada surija lähedasi.”

Toivari sõnul tekib raske haiguse korral hetk, kui haigusspetsiifiline ravi pole enam tulemuslik. Sealt edasi saab inimesele pakkuda jätkuvalt leevendavat ehk palliatiivset ravi.

„Hospiitsteenus hõlmab leevendava ravi viimast etappi,” ütleb Toivari. „Eesti on ainuke Euroopa Liidu riik, kus hospiitsteenus pole siiani eraldi teenusena riiklikult aksepteeritud ega rahastatud.”

Diakooniahaiglas töötavad inimväärse elulõpu nimel lisaks arstidele, õdedele ja hooldajatele ka kaplan, sotsiaaltöötaja, füsioterapeut, massöör ja tegevusterapeut.

Teija Toivari hinnangul oli Eesti esimese hospiitsi algusaegadel olukord üsna keeruline.

„Meie ühiskonnas on surmateema olnud tabu ja nii tuli meile alguses sageli patsiente, kes ei teadnud isegi oma diagnoosi, sellest rääkimata, et nad ei teadnud, et tervendav ravi pole enam võimalik,” kirjeldab hospiitsi juht. „Viimastel aastatel on olukord palju parem, enamik patsiente teab oma diagnoosi. Siiski tuleb ette, et patsient ei ole saanud selget infot, et haigusspetsiifiline ravi on lõpetatud.”

Riik peaks aitama

Tagasiside patsientide lähedastelt on olnud enamasti positiivne, seda enam leiab Toivari, et riik peaks kaasa aitama.

„Praegu rahastab haigekassa hospiitsteenust teise teenuse ehk iseseisva statsionaarse õendusabi alt ning ravipäeva hinnale lisandub patsiendi omaosalus. Sisu poolest on aga hospiitsteenus palju enamat ja seega ka kallim teenus kui tavaline statsionaarne õendusabi.”

Näiteks vajavad Toivari sõnul hospiitspatsiendid arsti palju rohkem kui statsionaarse õendusabi patsiendid, kus arst on ainult konsultant.

„Hospiitsi patsientide vaevused muutuvad ja süvenevad kiiresti ning arst peab ravi sageli patsiendi hetkevajaduse järgi kiiresti korrigeerima,” täpsustab Toivari.

Valude ja füüsiliste vaevuste leevendamine on tema sõnul küll esmane, kuid mitte ainus ülesanne. „Hospiitsfilosoofia kohaselt tegeleme inimese kui tervikuga ning efektiivne valuravi on väga oluline,” kirjeldab Toivari. „Kui patsiendi füüsiline enesetunne on talutav, suudab ta tegeleda ka teiste valdkondadega – mõtestada oma elatud elu ja korrastada vajadusel inimsuhteid. Suur osa hospiitsi tööst on patsientide ja lähedaste kuulamine ja toetamine. Seda teevad kõik meie töötajad.”

Eutanaasiat palutakse harva

Toivari ütleb, et parandamatult haiged ja surijad paluvad eutanaasiat väga harva.

„Siis oleme püüdnud patsiendiga vestelda ning mõista, miks ta eutanaasiat soovib,” lausub hospiitsi juht. „Selle taustal olnud sageli mingi tõsine mure või patsiendile talumatu vaevus. Kui saame teda natukenegi aidata või talle leevendust pakkuda, kaob see soov tavaliselt ära. Rohkem olen näinud seda, et inimene soovib lõpuni võidelda ning eitab lähenevat surma, eriti puudutab see nooremaid inimesi. Enamik patsiente leiab siiski rahu.”

Eutanaasia pole Eestis lubatud ning Toivari ei poolda eutanaasiat ka isiklikult.

„Küll pooldan seda, et igale inimesele tagataks rahulik surm,” täiendab ta. „Enamasti see ka hospiitsis õnnestub ning usun, et paljudes teisteski asutustes.”

Toivari lisab, et riikides, kus riik pole palliatiivseid teenuseid täies mahus arendanud-rahastanud ega teinud kõigile võrdselt kättesaadavaks, oleks eutanaasia lubamine eetiliselt väga libe tee.

„Riigi poolt vaadatuna oleks see nii-öelda kiire ja odav lahendus,” selgitab ta.

Üldiselt on aga Toivari sõnul Eestis vaevuste leevendamise osas veel palju teha. „Paljudes riikides kasutatakse hospiitsis näiteks võtet, kui patsienti hoitakse raskete vaevuste leevendamiseks narkoosi all. Arvan, et see oleks paljudel keerulistel juhtudel lahendus.”

Haigekassa maksab praegu diakooniahaiglasse toodud inimese eest, kui tal on ravikindlustus, ööpäevas 65,1 eurot ning sinna lisandub 15 protsenti patsiendi omaosalust.

„Täpset teenuse hinda on raske öelda, see sõltub ka näiteks pakutavatest lisateenustest,” täiendab Toivari.

2010. aastal ilmunud ajakirja „Eesti Arst” numbris 89 (11) tõdeb toimetaja Väino Sinisalu, et Eestis on seesuguste probleemide mõistmine üsna algusjärgus.

„Tegelikult leevendatakse haige vaevusi ja parandatakse elukvaliteeti kõigis ravietappides, kuid seda nimetatakse sümptomaatiliseks raviks,” kirjutab Sinisalu. Eesti puudujääk seisneb tema sõnul selles, et hospiitsravi probleeme pole osatud käsitleda süsteemselt, see on meeskonnatöö.

Suurte valudega on Eestis võimalik pöörduda valukabinetti, mis asuvad kuues Eesti haiglas.

 

VALURAVI

Valuravikabinetid tegutsevad kuues haiglas:

Ida-Tallinna keskhaigla (Ravi 18)

Põhja-Eesti regionaalhaigla (Sütiste tee 19)

Rakvere haigla polikliinik (Lõuna põik 1)

Tartu ülikooli kliinikumi C-korpus (Puusepa 8)

Pärnu haigla (Ristiku 1)

Ida-Viru keskhaigla (Ravi 10, Kohtla-Järve)

Allikas: valu.ee

Eutanaasiast saab pikemalt lugeda ajakirja 60+ mainumbrist.

    Tagasi üles