Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Haljalas sai ümber 77 aastat kestnud õpetamise epohh

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Ingrid Mäemets (vasakul) ja Silvi Saar tõmbavad õpetajaametile joone alla ja asuvad nautima pensionäripõlve. | FOTO: Meelis Meilbaum

Pealkirjas toodud aukartust äratava arvu saame, kui liidame kokku inglise keele õpetaja Silvi Saare (64) ja vene keele õpetaja Ingrid Mäemetsa (66) tööaastad peatselt põhikooliks muutuvas Haljala gümnaasiumis. Teenekad koolmeistrid nõustusid enne erruminekut elutarkust jagama.

Kas ja kuidas saab üks õpetaja aru, et on aeg lahkuda?

SS: Minu märk oli väga selge – ma olen viimase lennu õpetaja ja klassijuhataja. Sa pead oskama õigel ajal ära minna. Kui seda kooli hakati kolm aastat tagasi kinni panema, vot siis ma juba mõtlesin: selge, keskkool lõpetab, lõpetan ka mina. Minu elutöö on olnud 33 aastat Haljala gümnaasiumis, sealhulgas neli klassijuhatamist. Mulle küll pakuti veel, aga ei – algus ja lõpp peavad olema ilusad.

IM: Minu staažiks kujunes 44 aastat. Ma lubasin oma äsja lõpetanud 9. klassile, et kõige ilusam tee minna on koos nendega lõpetada. Inimene peab aru saama, millal on tema aeg lõpetada. Ja mitte mingisugusest kurvastusest, pettumusest või kibestumusest – ma lihtsalt tunnen, et praegu on õige aeg, ja seda ilma igasuguse tagamõtteta.

See pole missivõistlus, ma ei pea kõigile meeldima.

Mida kavatsete nüüd vaba ajaga peale hakata?

SS: Tahaksin nautida pensionäripõlve. Minu elus on kogu aeg olnud nii, et kell kaheksa hakkab ja kell kolm lõpeb, ja nii esmaspäevast reedeni. Kui palju veel? Tahan olla vanaema oma lastelastele, aga minu esimene ülesanne on õppida ujuma. Ma olen vist ainukene inimene universumis, kes seda veel teha ei oska. Lähen kohe Aqvasse ja hakkan pihta. Aga üks õpilane ütles, et Kundas on parem – nüüd ma ei suudagi otsustada, aga ujuma ma õpin.

IM: Soovin nautida seda ilusat põlve, mis mul on jäänud just nimelt selle tervise juures, nagu mul praegu on. Pärast võibolla seda tervist ja energiat enam polegi. Minu hobiks on sisetegemised, lugemine, kevaditi aiatööd. Viimastel aastatel olen saanud neile rohkem pühenduda, kuid nüüd on uus etapp, kus saan neid tegevusi harrastada veel tihedamini. Ja kui on reisile minek, siis saan minna nii, et süda ei jää valutama selle pärast, mis siin Haljalas parajasti toimub.

Kas gümnaasiumi oleks saanud säilitada?

SS: Ma tunnen, et olen üks väheseid, kellel on olnud kurb meel selle [gümnaasiumi sulgemise] üle. Mulle on alati tundunud, et Haljala gümnaasium on olnud tegija. Kui palju asju on meil tehtud oma koolis, mis hiljem üle Eesti kavva võeti, milliseid jõulupidusid on klassid organiseerinud! See oli kompaktne kool koos keskkooliga. Minu jaoks on kurb see, et asi on ainult rahas.

IM: Mitte midagi meil teha ei olnud. Keskkool on meil olnud väga ilus ja kõik, aga võibolla ongi meil praeguses haridussüsteemis tarvis 9. klassi õpilasi välja tuua nende mugavustsoonist. Nad peavad astuma olelusvõitlusesse varem. Keskkoolina jätkata oleks olnud tore, aga kui see on niimoodi ülaltpoolt programmeeritud, siis nii olgu.

Kas on midagi, mida te tahaksite kõikidele praegustele lastevanematele ja õpilastele südamele panna?

IM: Armastage, kuulake oma lapsi. Küsige iga päev – kuidas sul läks? Peaks olema vähemalt nädalavahetus, kui ­terve pere hommiku-, lõuna- või õhtusöögilauas koos oleks, parem, kui juba kõigis. Kasvõi kaks korda nädalas, sest lapsed tunnevad sellest puudust. Sageli paistab sõbranna ema parem kui enda ema: emal on nõudmised, aga sõbranna ema räägib, kuid ei nõua. Ka siit tuleneb probleeme.

SS: Kõik algab kodust. Vanemad ostavad ennast sageli vabaks sellest, et olla ema ja isa. Emaks ja isaks ei sünnita, ka sünnitusmajas ei anta kasutusjuhendit, mida millal teha tuleks – kui see antaks, siis ei eksiks mitte keegi. See tulebki katse-eksituse-meetodil, aga kõigeks on vaja armastust. Kuula, räägi ja tunne huvi, ela kaasa lapse tegemistele. Tal peab olema kindlustunne. Lapsevanem peab ka õpetajat usaldama, mitte võtma teda vaenlasena – kui on kooli ja kodu koostöö hea, tulevad ka head lapsed.

Mis on see universaalne baas õpetamisel ja kasvatamisel, mis peab alati olema?

SS: Kohusetunne peab olema – ma pean oma asjad ära tegema. Pealtnäha igavad ülesanded pole kasutud: korrates järjepidevalt asju üle, tekibki pagas, millele edaspidi toetuda.

IM: Järjepidevus. Lastele peavad olema selgeks tehtud nende raamid ja nõudmised, mis neile esitatakse. See võib võtta aega, enne kui sellega kohanetakse, kuid tuleb olla järjepidev ning sellest kujuneb harjumus, mis muidu ei kujuneks. Me võime küll olla nõukogude ajast, kuid meil on see-eest palju kohusetunnet – see on meil ehk tugevam kui noortel inimestel. Vahel tuleb lahendada ülesandeid, mis ei meeldi. Töökasvatus on meil ka pisut soiku jäänud.

Kas on keegi, kelle järgi te end õpetajana mudeldanud olete? Või olete kujunenud täiesti oma radu pidi?

SS: Minul sellist eeskuju vist võtta ei olegi – eks elu olegi mudeldanud. Meie saime tohutult praktikat, kui omal ajal pedagoogilises instituudis õppisime. Pioneeripraktika, vaatluspraktika, terve esimese veerandi töö juures olles olin praktikal – nüüd paistab olevat neli-viis vaatlustundi ja kõik.

IM: Haljalasse tulles jättis mulle sügava mulje Salme Heinla (endine pikaaegne direktor – M. P.), kes oskas väga psühholoogiliselt igasse situatsiooni suhtuda.

Omal ajal jälgisin ma tema käitumist palju. Väga palju kogemusi olen saanud ka lihtsalt perekondlikke, laste- ja õpilastevahelisi situatsioone lahendades, kuna mul on alati olnud sügav huvi psühholoogia vastu.

Oletame, et saate ajas tagasi minna päris noorusesse – kas valiksite taas õpetajaameti?

SS: Ma ei usu, et ma midagi eriliselt muudaksin. Mäletan, et soovisin saada näitlejaks, kuid tol aastal ei võetud vastu. Siis langeski valik õpetajaameti kasuks. Nüüd vaatan, et mul on olnud iga päev seitse korda nelikümmend viis minutit etendusi. Ilmselt saatus tahtis, et ma ei läheks lavale, vaid õpilaste ­ette, ja ma tunnen, et olen saanud näidelda, nii et vähe pole.

IM: Kui ma väikse lapsena sõpradega kooli mängisin, siis mängisin alati õpetajat. Mulle tundub, et mul on see kutsumus alati tagataskus peidus olnud. Olen proovinud ka giiditööd, kuid see mind nii ei tõmmanud. Olen töötanud Rakvere kolledžis täiskasvanutega, kuid saatuse tahtel lõppes see töö otsa ja jäin täiskohaga kooliõpetajaks. See töö hoiab noorena, peab laste-noortega sammu pidama.

Hariduses tundub olevat kaks peamist leeri: need, kes tahavad kõike uuendada, ja need, kes kutsuvad üles alalhoidlikkusele. Kas kompromiss on võimalik?

IM: Muidugi on võimalik, aga ainult siis, kui mõlemalt poolt vastu tullakse, mitte siis, kui üks pool tahab teist täielikult allutada. Praegu on oht see, et kogu nõukogudeaegset õpetajaharidust tahetakse maha teha – ma ei kiida siinkohal mitte nõukogude aega. Võiks ju võtta eri riikide haridussüsteemist – Jaapan, Skandinaavia maad – parima, mitte aga asendada kogu süsteemi sellega, mis on praktikas kas läbi proovimata või pole soovitud tulemust andnud.

SS: Võtame ühe praeguse bakalaureuse ning minu, kes ma õppisin viis aastat nõukogude ajal ülikoolis, anname mõlemad tunnid ja filmime üles – siis vaatame, kummal paremini läks. Kool ei saa paraku olla vaid see, et kõik on 100 protsenti fun (tore – M. P.).

Kirjeldage palun mõnd hetke, mil tundsite ülimat rahuldust sellest, et olete õpetaja.

SS: Tunnen, et ma pole asjata olnud õpetaja, kui näen, kui siiraste ja heade emotsioonidega aastatetagused õpilased mind tervitavad. See pole missivõistlus, ma ei pea kõigile meeldima, aga me peame õppima, töötama ja ­õppima koostööd tegema – küll siis ­takkajärele need hetked tulevad. Ka see, kui nad tagantjärele ütlevad, et ­õpetaja, sul oli õigus, teeb head meelt.

IM: Kõige ilusam kink on tähelepanu. Tore on see, kui oled kusagil võõras kohas ja endine õpilane ei häbene sulle tere öelda ega marsi mööda, nagu ta poleks sind näinud. Ma olen ­uhke, et olen suutnud nii palju ­kasvatada, et ka välisreisil olles, bussis, kui mu 9. klassi poiss istub ja kui mina tema kõrvale jõuan, annab ta mulle ­istet – ta on alles 15!

Kas olete kogenud läbipõlemist või on tekkinud soov õpetamisele käega lüüa?

SS: Minul muuseas pole seda olnud. Õpetajatöö on puhas looming – sageli ei mõisteta, et just see kolmekuuline suvi tagabki, et sa jaksad kogu ülejäänud aasta anda, sest see töö võtab ju palju. Aga mina ei tea, mis asi see läbipõlemine on.

IM: Minul pole ka olnud, aga mida vanem oled, seda rohkem vajad hetki, et aeg maha võtta. See oli minu töö ja ma tundsin oma tööst rõõmu. Loomulikult on ka kehvi päevi ja hetki, mil kõigest on kõrini – aga kõik me oleme inimesed. Jõudsime ka oma klassis tõdemuseni, et õpetaja – see on kloun! Õpetaja peab oskama enda üle naerda ja oskama vabandust paluda – siis annavad ka lapsed andeks.

Missugustena tahaksite õpilaste mällu jääda? Kas sel on teile üldse tähtsust?

SS: Silvi jääb meelde oma kõva hääle ja naeru tõttu, aga ka vististi viie “Sõbraliku õpetaja” tiitli pärast. Aga see ­läheb ruttu mööda, sest need, kes meid mäletavad, lähevad ära.

IM: Arvan, et mina jään väga ­paljudele just etiketiga meelde. Me ­saime siin koolis olla väga loomingu­lised ja seetõttu me siin nii kaua ka ­püsisime.

Tagasi üles