Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Võllanali või võllatõsi

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Võllanali või võllatõsi. | FOTO: Alan Proosa/Rakvere Teater

Poomine on tore mäng. Vist. Kui sõna kokku ei tule, ripudki kriipsujukuna võllas. Siis alustad otsast. Mõni teema on nii sünge, et sellest ei saagi tõsiselt rääkida. Selle tarvis on võllahuumor.

Loodi kuivati maakivist hooned, kus toimetab Rakvere teatri “Viimane võllamees”, mõjuvad majesteetlikult ja natuke mahajäetult. Missugused olid need aastal 1965, kui Inglismaal kaotati surmanuhtlus?

Sumedatel suveõhtutel on need nüüd osake ajastust, mil poomisega tehti lõpparve, aga köie vari polnud veel seinalt kadunud. Ega inimeste mõtetest. Kas oled surmanuhtluse poolt või vastu, küsitakse enne, kui etendusele jõuda.

Näitusel, mis kajastab hukkajate ja hukatute lugusid, saab oma seisukohta väljendada, tõmmates kriidiga kriipsu. Saab süüdata küünla süütult hukatute mälestuseks. Nii ollaksegi juba lavastuse sees.

Kas hukatav on süüdi või süütu? Karm stseen, kus külvatakse esimesed musta huumori seemned, võtab vaatajad üsna vagaseks. Indrek Apinise James Hennessy klammerduva meeleheite puhul pole kahtlust, et mäng ei käi elu, vaid üksnes surma peale.

Lavastuse kunstnik Teet Suur on oskuslikult ära kasutanud ehitise eri faktuure ja loonud lavaruumi, kus kahel mängutasandil mõne liigutusega teiseneb kiiresti aeg ja ruum. Õue avanev uks ning sellest kumav tõeline päevavalgus rõhutavad siin-ja-praegu-illusiooni. Piret Mildebergi kostüümid loovad kuuekümnendate aastate glamuuri.

Raivo E. Tamme endine võllamees ja tänane kõrtsmik Harry Wade on tõsine, asjalik ja väärikas mees. Igas mõttes teoinimene, kes suhtub soliidse väljapeetusega oma tööülesannetesse nii võllamehe kui ka baaripidajana. See on tema töö ja jutul lõpp. Vaielda ega kõhelda pole põhjust.

Kas Harry Wade oli nii hea ja ametiau kõrgelt hindav timukas, nagu ta iga hinna eest üritab näidata? Enesekindlus ja -imetlus võivad kikilipsustatud võllamehe kõri üsna kergesti kinni nöörida.

Reporteril (Margus Grosnõi) tasub vaid pisut takka õhutada ja jätta ülejäänu edevuse hooleks. Kõrvaltvaatajale pole sel väljapinnitud numbril, mille ajakirjanik loeb ilmselt oma töösaavutuste hulka, sisulist tähendust. Küll aga asjaosalistele, kahele rivaalist timukale.

Kuigi Raivo E. Tamme näitlejabiograafias on rolle, millel kokkupuutepunkte Harry Wade’i ühe või teise küljega, jäävad need Loodi kuivati ukse taha. Raivo E. Tamme talent ei vaja enesekordusi, temast on küpsenud mitmekülgne meister, kellel koomikupoole kõrval hulk vääriliselt ava(sta)mata traagilisi registreid.

Toomas Suumani Albert Pierrepoint kõigutab stoilise rahuga seniste tõdede ja Wade’i kuvandi alustalasid. Poolde selga ulatuvatest hallidest juustest saab ühel hetkel tõe ja vale mõõdupuu. Väärikusel ja väärikusel lihtsalt on vahe.

Velvo Väli teeb võllamehe saamatu abilise ja püüdliku intrigandi Syd Armfieldina taas jumeka karakterrolli. Kompleksides kõrendeid on toonud hooajad talle mängida omajagu ning Väli vorminud igast isikupärase tegelase.

Tarvo Sõmer kasutab kammitsetud värvigammat nii väliselt kui ka mänguliselt.

Pubi leti kõrval posti varjus baaripukil kügelev ning sellega ühte sulav inspektor Fry võinuks vabalt olla salapolitseinik, sest märkamatuks jäämise trikk on tal käpas.

Baari stammkundede kolmikus täidab igaüks oma elu- ja lavarolli. Charliel (Tarmo Tagamets) kui nürivõitu pliiatsil on teiste öeldu kordaja ning poolkurdile Arthurile vahendaja roll. Arthuri (Eduard Salmistu) süüdimatult otsekohesed sutsakad tiksutavad loosse absurdirütmi.

Imre Õunapuu jätkab Billina eelmise suvelavastuse “Üks pealuu Connemaras” rolli. Poiss on küll natuke vanemaks, aga mitte grammigi arukamaks muutunud.

Tiina Mälberg teeb Alice Wade’i kehastades stiilse karakterrolli, kus iga detail hea mõõdu- ja huumoritundega valitud. Pilgud, suhtumised ja hoiakud kõnelevad samavõrd või enamgi kui sõnad – kord on öelduga ühte meelt, kord vaidlevad lausutule vastu. Eriti kõnekas on Alice’i vaikimine kui targa naise teadlik valik.

Jaune Kimmel häbeliku peretütre, pabernukuliku ja sirge mõtlemisega Shirley Wade’ina panustab rollis kramplikule tagasihoidlikkusele ja teismelise tujukusele. Selle varjust võib küll aimata killukest elujulget uudishimu, kuid stseenid Madis Mäeoru Mooneyga andnuks mitmekihilisuseks enamgi võimalusi.

Madis Mäeoru elumängur Peter Mooney on kaval niiditõmbaja ja osav manipulaator.

Mõõdukalt ohtlikul Mooneyl on mitu nägu ning mitu tõe ja vale vahel balansseerivat lugu. Kus läheb käiku valskus, kus mängukirg, kus siiras sõbralikkus või isegi ausus, võib üksnes oletada. Kui niite koguneb pihku liiga palju, kipuvad need aga omakohtunike käes köieks keerduma.

On üsna ükskõik, kas toimuvasse sekkub juhus, saatus või inimfaktor, tulemus on sama. Valida saab vastavalt süüme tundlikkusele vaid seda, kas suunata hiljem süüdistav näpp enda, teise inimese või taeva poole.

Kui loo algus ja lõpp nagu alfa ja oomega kokku viia, pole vahet, kas tegu on riiklikult sanktsioneeritud või kõrtsiõigusel põhineva lahendiga. Surma ei saa ükski inimlik instants eluks tagasi pöörata.

Lavastaja Üllar Saaremäe usaldab Martin McDonagh’ lugusid ja näitlejaid, tema lavastused julgevad kulgeda, olla väliselt rõhutatult lihtsad või mõnuga stiliseeritud. Näitlejatel on ruumi luua värvikaid karaktereid, kelle koosmõjus sünnib mõjus tervik.

“Viimane võllamees” kõnnib kuuekümnendate radade kaudu selgelt tänapäevas. Kui etendusel kukkus kolinal kogemata maha ühe vaataja (õlle?)pudel, vallandus küll naer, aga samas muutus iga vaataja kõrtsiliseks ja toimuva vaikivaks kaasvastutajaks.

Poodud kriipsujuku tuli kavalehega koju kaasa, süvendades teadmist, et võllanöör mistahes kujul võib juba homme olla päriselt meist igaühe otsuste meelevallas.

Esietenduse lõpuks oli surmanuhtluse pooldamise “jah” ja “ei” lahtritesse kogunenud kriipse üsna võrdselt. Mõtlemise koht. Võllanalja ja võllatõe üle.

Martin McDonagh’ “Viimane võllamees”

  • Lavastaja Üllar Saaremäe.
  • Kunstnik Teet Suur, kostüümikunstnik Piret Mildeberg.
  • Helilooja Siim Randla.
  • Osades Raivo E. Tamm (külalisena), Indrek Apinis, Margus Grosnõi, Jaune Kimmel või Lisete Laisaar (külalisena), Madis Mäeorg, Tiina Mälberg, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets, Velvo Väli, Imre Õunapuu.
  • Rakvere teatri suvelavastus 2017 Loodi kuivatis.
Tagasi üles