Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kuidas on omavahel seotud nina ja uni?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
nina ja suu | FOTO: Scanpix

Nina koosneb välisest karkassist ehk luudest ja kõhredest ning ninaõõnest, mis on kõhrelise ninavaheseinaga kaheks osaks jagatud. Ninakarbikud on nina külgseintes asuvad limaskestaga kaetud luulised väljavõlvuvused.

Ninahingamistakistus häirib väga und. Unetuse leevendamiseks on vaja leida ja ravida ninahingamistakistuse põhjust. Kõrva-nina-kurguarst Mari Rõigas tõi ninahingamistakistuse põhjused oma artiklis välja. Unetus, mis võib olla tekkinud muude põhjuste kõrval ninahingamistakistuse tõttu, ei tarvitse ninahingamise paranemise järel kaduda, sest unetusel on omadus muutuda püsivaks ja iseseisvaks häireks. Unetust tuleks sel juhul täiendavalt ravida.

Ninahingamistakistus põhjustab uneajal neelu sulgumist, uneapnoed. Uneapnoe omakorda põhjustab ninahingamistakistust. Uneapnoe ei ole tajutav häire ja seda saab kindlaks teha uneaegse hingamise uuringuga. Ravi on igal juhul võimalik.

Tihti on unetuse taga ülierutuvus ja muretsemine

Unetus ehk insomnia on elu jooksul umbes kümmet protsenti inimestest mõjutav unehäire, mida iseloomustavad püsivad uinumisraskused, öised virgumised ja liiga varane ärkamine.

Unetuse korral püsivad probleemid hoolimata sellest, et inimesel on võimalus piisavalt magada. See toob kaasa mitmesuguseid igapäevase toimetuleku raskusi. Näiteks võib unetusega kaasnev väsimus ja kurnatus vähendada inimese sotsiaalset aktiivsust ja tähelepanuvõimet. Keskendumis- ja mäluprobleemid võivad raskendada toimetulekut tööl, meeleolu alanemine ja ärritumine võivad tekitada konflikte, energiataseme ja motivatsiooni alanemine võivad segada hobidega tegelemist. Lisaks vaimsetele tagajärgedele võib unetus endast märku anda ka kehaliste kaebuste kaudu, nagu lihaspinge, südamepekslemine ja peavalud. See tähendab, et unetus pole pelgalt öine probleem, vaid on seisund, mille mõju ulatub läbi 24 tunni ja segab kõiki eluvaldkondi.

Üks halvasti magatud öö pole unetus

Üks halvasti magatud öö ei tähenda veel unetuse diagnoosi. Meditsiinilisest vaatepunktist loetakse unetuseks seisundit, kui kaebused on esinenud mitme kuu jooksul mitmel ööl nädalas. Üksikuid «halbu öid» võib aeg-ajalt olla meil kõigil. Sageli on uneprobleemid seotud stressiolukordadega (näiteks muretsemine järgmisel päeval toimuva reisi või arsti vastuvõtu pärast) või üldiste unehügieeni põhimõtete eiramisega (näiteks liiga suure portsjoni söömine või üleliia suur füüsiline aktiivsus enne voodisse minekut).

Unetusel saab eristada mitmeid mitteametlikke alatüüpe. Psühhofüsioloogilise unetuse all kannataval inimesel esineb suurenenud ärevus ja keskendumine uneprobleemidele, mis suurendab närvisüsteemi ärksust ja raskendab seeläbi uinumist.

Idiopaatilist ehk teadmata põhjusega unetust iseloomustab ilma selge põhjuseta uneprobleemide esinemine juba väga varases lapseeas ja nende püsimine läbi elu ilma märkimisväärse taandumiseta. Idiopaatilist unetust on seostatud teatavate geneetiliste iseärasustega, kuid seni ei ole teadlased suutnud vastavaid geneetilisi markereid ega närvisüsteemi erisusi leida, mis võiksid antud alatüübi unetust põhjustada.

Paradoksaalse unetuse korral esinevad inimesel subjektiivsed unekaebused (näiteks uinumisraskused ja väsimus), kuid objektiivsed mõõtmised ei ole inimese kaebustega kooskõlas (näiteks on tegelik unetundide arv palju suurem, kui inimene väidab). EEG-uuringute (EEG on lühend sõnast elektroentsefalograafia, mis uurib peaaju pinna elektrilisi kõikumisi) alusel võivad paradoksaalse unetuse põhjuseks olla muutused une-ärkveloleku süsteemis.

Eraldi unetuse alatüübi alla kuuluvad ka puudulikust unehügieenist tulenevad unekaebused ja lapsepõlve käitumuslik unetus, kus lapse uneprobleemid tulenevad ebapiisavast unetreeningust või uneaja piiride puudumisest.

Uneprobleemid algavad tihti stressist

Üldjoontes on unetus mõjutatud kahest protsessist – füsioloogiline ülierutuvus ja muretsemine. Sageli saavad uneprobleemid alguse stressirohkest perioodist, mistõttu hakkavad mitmesugused igapäevase sisuga muremõtted uinumist raskendama. Kuna muretsemine on oma olemuselt närvisüsteemi aktiveeriv tegevus, siis raskendab see uinumist. Seetõttu uinub inimene tavapärasest hiljem. Uinumise hilinemine tähendab sageli seda, et öö jooksul on võimalik magada vähem unetunde. Tekib päevane väsimus ja kehas hakkavad vallanduma stressihormoonid, mis suurendavad närvisüsteemi ülierutuvust. Mida suurem on närvisüsteemi erutuvus, seda raskem on inimesel uinuda. Selle tagajärjel võivad tekkida muremõtted juba seoses uinumisega («Kui ma täna ka ei jää magama, siis …»). Seega on inimene jõudnud nõiaringi, kus muremõtted tekitavad erutuvuse ja häirivaid mõtteid tekib veel juurdegi.

Teine sageli esinev unetuse nõiaring saab alguse unerežiimi muutustest (näiteks puhkuselt tööle naasmine), millele lisaks unepuudusest tulenevale närvisüsteemi erutuvusele ja unega seotud muremõtete omavahelisele seosele lisandub unerežiimile mittevastav sisemine une-ärkveloleku rütm.

On leitud mitmeid faktoreid, mis võivad unetuse väljakujunemise riski suurendada. Väga sageli eelneb unetuse väljakujunemisele stressiperiood, mis põhjustab närvisüsteemi aktiivsuse tõusu ja uinumist segavate muremõtete tulva. Emotsionaalne toimetulek ja unetus on omavahel tihedalt seotud. Näiteks on leitud, et enam on unetusega probleeme inimestel, kes on stressi suhtes tundlikumad (kipuvad stressiolukorras kogema keskmisest rohkem kehalisi pingeid ja muretsema), kes on keskmisest rohkem oma tervise pärast mures või kes kipuvad ebameeldivaid emotsioone maha suruma või endas hoidma.

Unetuse tekkimisele võib kaasa aidata alkoholi pikaajaline kuritarvitamine ning kofeiini ja teiste ergutava mõjuga jookide regulaarne joomine, mis võib mõjutada loomulikku une-ärkveloleku rütmi. Unetuse väljakujunemist mõjutavad ka inimese füsioloogilised omadused, näiteks üleüldine kalduvus pinnapealsemale unele.

Unetuse kaebusi võivad tekitada ka mõned ravimid (näiteks beetablokaatorid), aga ka mitmed vaimse ja kehalise toimetuleku häired, nagu näiteks meeleoluhäired, krooniline valu või uneaegsed hingamishäired.

Uneaegsete hingamishäirete ja unetuse koosesinemise psühhofüsioloogiliste mehhanismide seletamiseks on välja toodud mitmeid hüpoteese. Näiteks on üheks potentsiaalseks kujunemismehhanismiks hingamistakistuse tagajärjel tekkivad korduvad ärkamised, mis suurendavad voodis ärkvel veedetud aega. Unetuse tekkimist võib mõjutada ka hingamispeetuste tagajärjel tekkiv sümpaatilise närvisüsteemi aktivatsioon, mis suurendab veelgi öiste ärkamiste tõenäosust ja toob kaasa uinumisraskusi.

Uneaegse hingamistakistusega kaasnevad öised ärkamised ja päevane väsimus võivad inimeses tekitada suure unemure, mis on jällegi üks unetuse väljakujunemise riskifaktor. Seega võib hingamistakistus suurendada öiste ärkamiste riski, raskendada taasuinumist, tuua kaasa päevase väsimuse, mis omakorda võib tekitada inimeses muret oma unekvaliteedi pärast ja viia omakorda uinumisraskuste süvenemiseni ning pikema aja vältel ka unetuse väljakujunemiseni.

Voodi, une ja rähklemise nõiaring

Unetuse ravis on mitmete teadusuuringute põhjal oma efektiivsust tõestanud kognitiiv-käitumuslikud ravivõtted. Unetuse ravi kaks kõige olulisemat mõistet on stiimulkontroll ja unerestriktsioon.

Stiimulkontroll tähendab aja jooksul tekkinud voodi ja unetuse vahelise seose vähendamist. Nimelt tekib pikaajalise voodis vähkremise ja une ootamise tulemusena kehal seos voodi ja ärkveloleku vahel, mitte voodi ja magamise vahel, nagu varem. Seetõttu võib voodisse minek või isegi voodile mõtlemine kaasa tuua kehalise pinge ja närvisüsteemi aktiivsuse tõusu, mis raskendab uinumist väga. Seega juhendatakse unetuid minema voodisse alles siis, kui nad tunnevad end unisena, ning tulema voodist välja, kui uni ei ole 15–20 minuti jooksul tulnud. Pärast voodist väljatulemist soovitatakse mugavas kohas tegeleda rahustavate tegevustega, kuni tekib unisus.

Unerestriktsioon tähendab unetundide kokkusurumisega tekkiva loomuliku unisuse kaudu uneaja järk-järgulist kasvatamist. Inimese viimase paari nädala keskmise unetundide arvu alusel määratakse kindel uneaja režiim, väljaspool seda ei tohi voodis olla. Selle eesmärk on saada unerežiim regulaarseks ja kasvatada füsioloogilist unisust. Kui see on saavutatud, siis hakatakse uneaega väikeste sammude kaupa pikendama, kuni inimene uinubki õhtul umbes 15 minuti jooksul ja hommikul ärgates tunneb end puhanuna.

Lisaks stiimulkontrollile ja unerestriktsioonile on unetuse kognitiiv-käitumusliku teraapia tähtis osa unega seotud muremõtete vähendamine, uinumist soodustavate lõdvestus- ja kujutlustehnikate tutvustamine, üldise unehügieeni põhimõtete analüüs ja vajadusel unehügieeni parandamine.

Tagasi üles