Inimene on inimesele ... kes?

Foto: Andres G. Adamson

Lugu sai kirja pandud pärnumaalase Laine K. (62) jutu põhjal. Ta küsis oma lugu rääkides, kes on inimene teisele inimesele siin maamunal.

Laine K. jutustab: "Lugesin teie lehest naabritest, kes üksteisel külas käivad ja koos kooki söövad. Lugesin ka algatusest tähistada naabripäeva. Mõte on ju kena: kutsu naaber külla, aja temaga juttu ja saa tuttavaks.

Elan maal ja naabriks sain mõne hea aasta tagasi perekonna, kes esimesest päevast peale ainult tüli norida on osanud.

Mäletan, kui nad maja ostu järel meie kõrvale kolisid. See oli kevadel aiatöö aegu. Müttasin peenarde kallal. Neil oli suur koer. See jooksis märkamatult meie aeda. Mina igatahes ei näinud, vaid kuulsin korraga selja taga valju haugatust. Ehmusin nii, et haarasin südamest. Seejärel karjatasin: mu ees seisis, hambad irevil, suur koeraloikam. Naabermaja hoovist kostis naer ja lause: "Nüüd tegi mutt küll püksid täis!"

Ei ühtki vabandavat sõna ega isegi koera tagasikutsuvat hõiget. Too lõukoer sörkis ise minema ja taipasin, et ta viga ei tee. Aga kust ma seda alguses kohe teadma pidin?

Uued naabrid olid minust ja mu mehest nooremad. Kirjutasin "tervituse" mõttes selle arvele, et nojah, see tänapäeva noorus

Mul kasvas aia ääres imekena sirelipõõsas, niisugune õrnlillade õitega. Õied ei avanenud korraga, vaid õisik püsis tipust mõnda aega tooni võrra tumedam. Huvitav igatahes. Oli sirelite õitsemise aeg, üks kaunimaid kevadel. Mul oli kombeks selle sirelipõõsaga juttu ajamas käia, teda kiita: "Küll sa oled täna ilus, veel ilusam kui eile." Iga kord tundus mulle, et puule meeldib see, kuidas ma temaga suhtlen.

Külast poodi on poole tunni tee, tagasitulek võtab teise pooltunni. Niisiis naasin ühel päeval poest nagu tavaliselt. Ja mida ma näen? Õuevärav on avali, tee täis sirelilehti ja õisi, mille rada viis naabertallu. Mulle tuli pisar silma. Selle sireli oli istutanud mu ema. Hoolitsesime mehega põõsa eest nagu oskasime, lõikasime pidevalt vanu ja suuri oksi ära, et ta seisaks noor, värske ja kevaditi kaunilt õites.

Panin toidukoti kööki ja seadsin sammud naabrite manu - terve tee oli täis sireli katkikitkutud õisi ja lehti. Naabrinaine tegi suured silmad ja küsis vastu: "No kas nüüd need mõned oksad sirelilt on nii olulised, et kurtma tulla? Ja kui lapsed ka natuke kahju tegid, põõsas kasvab uuesti, juured ju jäid alles."

Vaatasin seda noort naist ja tundsin, nagu oleks ta mind iga sõnaga löönud. Meie kõrvale olid sattunud elama inimesed, kes ei hooli karvavõrdki teiste tööst ja vaevast. Inimesed, kes leiavad iga kell õige olevat naabri aias kasvavat puud rüüstata.

Ütlesin: "Ma ei pea teie laste teguviisi õigeks. Loodan, et mõtlete neile välja sobiva karistuse ja räägite, kui kaua kasvavad puud ja põõsad, kui palju peab nende eest hoolitsema." Oma arust säilitasin rahu, koju jõudes avastasin, et mu käed värisevad. Abikaasa otsis üles palderjanipudeli, aga mind rahustas kõige rohkem see, kui istusin ema istutatud sireli alla ja nutsin peatäie.

Püüdsin uute naabritega mitte enam kokku puutuda. Ühel õhtul ronis aga naabrimees minu aia taga autost, tuli tuikudes väravani, najatus sellele ja pudistas pehme keelega: "Ah sina tahad, et peaksime oma lapsi mingi põõsa ja paari oksa pärast karistama? Kas tead, sind ennast tuleks õpetada. Minu pere peale, kas tead, ikka iga konn ei köhi küll!"

Naabrimees tuikus rooli taha tagasi ja kolistas sõidukiga kodu poole - ju ta end poe juures pehmeks timmis.

Istusin köögis ja olin tumm. Abikaasa leidis, et ärgu ma jumala eest enam selle pere rahvale midagi öelgu ega neid õpetama mingu.

"Tehku, mida tahavad. Tapma ja põletama nad ehk ei hakka," lohutas mees.

Saabus augustikuu. Olime suve rahus elanud. Sirelilt vanu õisikuid lõikama minnes nägin, et mõni leht põõsal on kollane. Mis mõni? Põõsa sees oli neid juba üsna palju. Kraapisin näpuga põõsaalust mulda ja märkasin, et keegi on väetanud. Olid niisugused valged terad. Peast käis mõte: "Issake, kas nad püüdsid mulle halva heaks teha ja otsustasid väetist visata ning kõrvetasid põõsa hoopis ära?"

Valgeid teri uurides, näpu ja keelega katsudes taipasin: nad olid visanud hoopis peotäite kaupa jämedat soola. Et mu põõsas igaveseks kuivaks, et maa selle ümber sureks. Selle eest, et julgesin nuriseda.

Et kindel olla, kas tegu tõesti soolaga, läksin kolhooside ajast juba tuttava laborandi juurde. Tema ütles otse: "Siin pole analüüse vajagi, kohe näha, et sool!"

Laborant õpetas: "Mine kähku koju, lõika põõsas maha, kaeva osade kaupa välja ning istuta teise kohta. Muidu ei ole sul enam seda sirelit."

Tegingi nii. Ja tänavu õitseb mu põõsas jälle. Harjumusest vaatan nüüdsest ikka põõsa sisse ja põõsa alla - soola jama on hinge jäänud.

Küsite nüüd, mis sai meie suhetest naabriga edasi? Saatus oli mulle armuline, see pere kolis varsti uude kohta: nad jäid külas kõigile võlgu pereisa viinavea tõttu. Kuhu nad kolisid, ma ei tea ega tahagi teada. Nende maja seisab tühjana ja laguneb.

Miks ma tulin oma lugu jutustama? Sest et maikuu lõpus oli naabrite päev, kus kutsuti üles sõbrunema nendega, kellega kõrvuti elad. Öelge nüüd, kuidas niisuguste naabritega sõbruneda?"