Ema, meil ei oleks ju siis enam isa olnud!

Foto: Andres G. Adamson

Pärnu Postimehe suhtelugudele on tulnud palju vastukajasid, üks neist kõneleb joodikust isast, kes lõpuks kannapöörde tegi ega võta enam tilkagi. Talle sai abikaasa andestada.

Oma loo jutustab 70aastane naine, kes on üles kasvatanud kaks poega.

"Meie armastus Peedoga algas silmadest. Tal olid imelised vasikasilmad pikkade ripsmetega, mis sobinuksid enam naisele kui mehele. Vaatasin otsa ja armusin. Sellest hoolimata, et ta nõjatus mu maakodu kambriaknale pea alati viinalõhnasena.

Uskusin, et armastus ravib

Olen kutselt meedik ja mulle on vist sisse programmeeritud: iga haigus on mingil moel parandatav. Uskusin: minu armastus võõrutab Peedo viinavea. Ja kui aus olla, mingil moel kroonis mu püüdlusi edu: mida rohkem noormees minuga oli, seda vähem purjutas.

Abiellusime. Sündisid lapsed, kaks toredat poega. Jäin koduseks. Peedo uhkustas oma järeltulijatega, mängis nendega, nikerdas mänguasju. Väga uhked vilepillid oskas isa poistele meisterdada, nii et mul tuli kahe käega kõrvu kinni hoida, kui vilesid puhuti. Naersime ja oli lõbus. Läksin õhtuti magama teadmisega, et olen õigesti rehkendanud-oletanud: naine, pere ja armastus suudab asendada alkoholi. Kippusin sellest isegi meedikutest töökaaslastele rääkima, nii hea meel oli. Sest paljud neist hoiatasid mind abielu eest Peedoga: vaata ette!

Ja siis Justkui oleksin keksimisega, et Peedo ei joo enam, oma elu ära sõnanud. Ühel päeval, kui lapsed olid kolme-nelja-aastased, tuli isa taas koju purupurjus. Eks ta oli varemgi lõhnadega tulnud, ja millised mehed siis täiesti kainena koju tulevad, kui sõbrad kutsuvad tööpäeva lõpus õlut jooma?

Meil oli suur tüli. Rääkisin suu puhtaks: ma ei taha joodikut. Et Peedol oli enne minuga abiellumist viinaviskaja kuulsus, läks asi päris hulluks. Ilmselt lõikas teda valusalt sõna "joodik".

Järjest tihedamalt hakkas Peedo töölt lõhnadega tulema. Lõpuks polnudki enam päeva, mil ta kaine oleks olnud. Ma ei saanud teda ka niimoodi võluda-köita kui enne, polnud aegagi - lapsed ja töö, töö ja lapsed.

Sõprade seltskond täitis mehe elus tühimiku ja sõpruskonnas lahutas meelt pudel. Elasime maal, kus üldse vähe kuhugi minna ja kus vaba aja sisustamine igaühe oma hooleks. Olen tihti mõelnud, et see ongi üks peamisi põhjusi, miks maal palju juuakse. Ei ole enam endisel hulgal tegutsevaid kultuurimaju. Huviringidki on kokku kuivanud. Inimesed aga tahavad end pingetest vabastada, lõõgastuda igal ajal. Paljudel ei jäägi muud üle kui õlu-õlu ja viin.

Tahtsin lahutust

Aasta-paari pärast tundsin, et jõud on otsas. Ühel õhtul vuhises naabrinaine hirmunult sisse: "Kuule, sinu Peedo on külavahel kraavis! Kraavis on vett ka veel, äkki upub ära." Jooksin vaatama. Et külamehi oli sinna tulnud, lohistasime Peedo naabrimehe aiakäru peale ja sõidutasime koju. Mu jumal, kui häbi mul oli! Ja see oli nüüd minu Peedo! Peedo, kelle puhul olin uhkustanud töökaaslaste ees, et mu armastus võitis viinavea. Sittagi ei võitnud!

Peedo talus järjest väiksemaid alkoholikoguseid. See tähendas, et ikka tihedamini pidin talle kas külapoe juurde, mõne kraavi pervele või koguni kõrvateele, kus ta lebas, järele minema. Oleks siis et ainult purjus mees - ka püksid olid tihti kõike seda täis, mis inimesel püksi tulemas on.

Otsustasin ära lahutada. Mul kasvas lõppude lõpuks kaks poega, kes nägid isa, kelle eeskuju neile midagi head ei õpetanud. Sugulased läksid ärevusse: mis Peedost saab, kes teda kasib? Mul oli kama. Tahtsin rahu ja häbist ära.

Pärast üht järjekordset viinavõtmist ei võtnud Peedo jalgu alla. Oli end kaineks maganud, aga enam püsti ei seisnud. Väljakäiku jäi minemata ja ta tegi oma voodi täis. Kui peenramaalt tuppa tulin, leidsin voodist hirmsa haisu seest nutva mehe.

Ma pole elus midagi niisugust tundnud kui siis! "Kas sa nüüd saad aru, mis alkohol sinuga teinud on?" küsisin, ise peaaegu nutma puhkemas. "Jaa," halises mees. Helistasin kolleegile ja too kinnitas, et kindlasti alkoholimürgitus. Viisin Peedo haiglasse. Sinna jäi ta kaheks nädalaks, kuna avastati, et südamega on midagi lahti.

Koju tuli uus mees

Pidin Peedole haiglasse järele minema ja olin õueväravastki väljas, kui maja ette sõitis kiirabi ja välja astus Peedo. Kolleeg, kes juhi kõrval oli, hõikas mulle: "Kasutasime vaba momenti ja tõime su mehe ära. Kõik on vaikne, pole ühtegi väljakutset."

Peedo ilusad silmad, millesse kunagi armusin, pilkusid vesiselt. "Issand, äkki hakkab jälle nutma," ehmusin.

Aga ei. Peedo võttis mul käest kinni, viis kööki laua taha istuma ja ütles: "Vannun sulle, et ma ei võta enam tilka viina. Ma nägin Surma silme ees ja ma ei taha surra."

Pigistasin suu tugevasti kinni, et rahulikult vastata: "Sa oled seda ennegi lubanud!" "Jah, aga seekord on mul tõsi taga. Mul oli nii halb olla, et mõtlesin: kohemaid tuleb viimne tund. Haiglas mõtlesin: mul on tubli naine ja kaks vahvat poega, miks ma ometi jooma pean? Pole põhjust ennast tappa."

Noogutasin, aga ei uskunud.

Möödas on kuus aastat. Peedo ei ole tilkagi võtnud. Teate, see on uskumatu, aga mulle tuli haiglast koju uus mees. Rabab tööd teha, ainult sõprade seltsi enam ei istu.

Hiljuti küsisin poegadelt, kes juba suured: "Mis oleks teie arvates siis saanud, kui oleksin isast lahutanud?" Nad vastasid: "Ema, meil ei oleks ju siis isa olnud!""