Jukud ja Juhanid ehk Kas tulevikus on meil hallipäised "lumehelbekesed"

Teistega arvestamise komme ühiskonna püsimiseks ülioluline ja seda tuleb õppida maast madalast, sünnist alates, terve elu.

FOTO: Roberts Ratuts/PantherMedia / Roberts Ratuts

Läänemaa elukogenud inimesed tähistasid rahvusvahelist eakate päeva 1. oktoobril Haapsalus peetud konverentsiga, millest ka mul oli au osa võtta. Sain võimaluse rääkida sellest, mis üldise arusaama kohaselt eristab elutee viimasesse veerandisse astunud inimesi neist, kes alles alustavad oma tuleviku kujundamist.

Kodus loengut ette valmistades panin kirja kokku 16 paari omavahel ealises mõttes vastanduvaid omadusi ja allpool neist mõnda teiega jagada tahangi.

Jukud riskivad, Juhanid ei?

Esiteks. Ühelt poolt iseloomustavad noori Jukusid ajaküllus koos uudishimu ja riskijulgusega maailma ja iseennast tundma õppida. Neile vastanduvad minuvanuste (olen 74) Juhanite elukogemus ja ettevaatlikkus liidus ajaliste piirangutega: ees ei pruugi enam olla piisavalt vigade paranduseks vajalikke aastaid ja muid ressursse.

Ütlemisega „julge hundi rind on rasvane!“ käib kaasas teinegi pool: „… ja vahel kuuliauke täis.“ Muidugi on iga sedasorti väite puhul erandeid – tuleb ette küpseid valikuid tegevaid poisse-tüdrukuid ja ilmselt pole riskide võtmine võõras eakatelegi.

Oktoobris langes investeerimispettuste „ruttu rikkaks“ õnge Eestis üle saja inimese, kahju oli kokku rohkem kui 2 miljonit eurot, ning tõenäoliselt oli oma rahaga riskinute hulgas ka Juhaneid.

Kas Juhanite passiivsus on halb?

Teiseks iseloomustab paljusid noori aktiivne rööprähklemine : mitu asja on korraga käsil ja tihti juhtub, et uus ahvatlus kisub kaasa lööma veel enne, kui eelmised tulemusele jõuavad.

Vananedes, läbi elu tulles, saab kogemustest küpsus ja osa sellest ongi võime teha valikuid: keskenduda vaid olulisele, oskus hoiduda rabelemisest.

Juhanite või tädi Maalide passiivsusel oleks küll nagu küljes mingi negatiivne või etteheitev varjund, aga oskus plusse/miinuseid kaaluda aitab iga inimest ennast ja tervet ühiskonda tasakaalus hoida.

Valus õppetund lähiminevikust oli alkoholi aktsiiside tõstmine. Soov riigi eelarvesse lisaraha tuua oli kindlasti õige tegu, aga selle juures ei tahetud (osatud?) arvestada võimalikke tagajärgi. Põhjanaabrite juurest tulevate alkoturistide näitel olnuks ju lihtne ennustada eestlastegi käitumist. On ehk viga parteilistes toiduahelates, mis eiravad tervet talupoja mõistust ja toovad riigitüüri juurde nooruslikke, napi vastutusvalmidusega uljaspäid?

Jukud vajavad ebaõnnestumise kogemusi

Kolmandaks võiks jutuks võtta noorte „raisus olemise“, väljakutsuva käitumise jms. Enesekesksus (ülbus?) ja vanema põlvkonna normide eiramise puhul on mõnikord ehk tegemist hoopiski enesekaitsega, mis peab varjama sisemist ebakindlust ja puuduvat turvatunnet.

Viimasega on seletatav ka meievanuste mõista püüdev hoiak koos meenutustega minevikust, et eks ise sai ju ka omal ajal seda ja teist tehtud ning vanadele targutajatele vastu hakatud.

Siiski on teistega arvestamise komme ühiskonna püsimiseks ülioluline ja seda tuleb õppida maast madalast, sünnist alates, terve elu. Mitte kõikidel lapsevanematel pole selle toetamiseks vajalikku oskust või tahtmist ja see paneb eriti suure vastutuse koolile.

Eestisse imporditud kaasava hariduse idee on õige ja inimlik, igaühel olgu õigus olla teistsugune, käia ja kasvada kodulähedases koolis, aga sinna juurde kuulugu ka kõigi teiste „teistsugusemate“ õigus õppida ja omi võimeid samas klassiruumis arendada.

Kui tugispetsialiste ei jätku ja õpetaja peab tunni jooksul end pidevalt ümber häälestama, et väga erineva suutlikusega noortele neile sobival viisil tarkust jagada, siis tõenäoliselt jääb igaühel midagi saamata.

Kui tugispetsialiste ei jätku ja õpetaja peab tunni jooksul end pidevalt ümber häälestama, et väga erineva suutlikusega noortele neile sobival viisil tarkust jagada, siis tõenäoliselt jääb igaühel midagi saamata.

Kui seejuures veel ühtede erivajadus väljendub pidurdamatus käitumises, siis kuidas õpetada nende eakaaslastele teistega arvestamise vajadust? Kui tänastel noortel jääb saamata rahuldav vastus küsimusele, miks tema võib ja mina ei tohi, siis võib peale kasvav eakate põlvkond olla juba hoopis teise moraali ja kommetega.

Sajandeid edukalt toiminud haridusmasina tükkhaaval lammutamine on jõudmas mingisse nunnutavasse faasi ja see võib jätta suure osa lapsi ilma oskustest püstitada pingutust nõudvaid eesmärke, taluda ebaõnnestumisi, õppida kogemustest jms. Selle üheks tulemuseks võib meil Eestis poole sajandi pärast olla ülehoolitsemisega (sh omavahelise mõõduvõtmise ja eksamite kaotamisega) ära rikutud hallipäiste „lumehelbekeste“ põlvkond.

Kui ikka Jukud ei saa eesmärgi püstitamise ning takistuste ületamise ja ebaõnnestumise kogemust, siis Juhaniks kasvades tuleb need ikkagi läbi teha ja küll siis kuluks ära noorepõlves saadud karastus.

Kuuluvustunne on oluline igas eas

Olen viimase kaheksa aasta jooksul korraldanud Eesti erinevates koolides õpilaste anonüümseid küsitlusi eesmärgiga uurida alkoholi tarvitamise põhjuseid nendevanuste noorte hulgas. Kõikide varasemate koolide (neid kokku 16) koolide puhul tõusis esikohale vajadus leevendada erinevate tegurite poolt tekitatud pingeid, aga sellel kevadel tuli muutus: grupi surve on see, mis sunnib pakutud meelemürke vastu võtma.

Tarvidus kellegi hulka kuuluda on ürgne vajadus igas vanuses inimestel, aga noortel on võimaliku hüljatuse hirm ilmselt suurem. Eakal on juba olemas tema eripärasid aktsepteeriv tutvuskond, tal on kergem jääda iseendaks.

Nüüd maikuus küsitlusele vastanud õpilastega selle tulemusi arutades tundsin muu hulgas huvi, et kuidas teismelised alkoholi kätte saavad? Mitmel korral viidati ühte tuntud poeketti kuuluva kaupluse „sirelipõõsale“: annad raha ja vanahärrad toovad pudeli välja. Tasuks lonks kangemat ja ka mingi omamoodi kambavaimu tunne - oleme nende teismelistega sarnased!

Võiks ju eeldada, et kui noortel on pearõhk edukusel ja eneseteostusel, siis iga küpsema inimese jaoks on esikohal Eesti tulevik (sh laste tervis), aga see pole nii. Me oleme täna oma elutee alustajatega võrreldes mõnes asjas pisut teistsuguste arusaamadega, aga samas oleme isekeskis samuti vägagi erinevad – ka need sirelipõõsa vanahärrad on osa meist. Küpsust ja vastutustunnet küll napib, aga ju nemadki väidaksid, et nooruses oli rohi rohelisem jms.

Igavikku kadunud aastatega seotud nostalgia on samuti midagi sellist, mida tänastel teismelistel olla ei saagi.

Igavikku kadunud aastatega seotud nostalgia on samuti midagi sellist, mida tänastel teismelistel olla ei saagi – kõik on neil alles ees! Tõsi küll, mina ei mäleta, et rohu ja kevadlooduse värskus või sügise värviküllus mind toona väga köitnud oleks – tähelepanu oli muudel säramistel.

Seevastu praegu juba oskan nautida suvelõpu ilu, küpsust, värvikirevust jms. Kuldseid puulehti kokku rehitsedes oli isegi pisut kahju (nagu ennast riisuks!) neid prügimäele saata või komposti panna ja selle tundega leppimiseks jätsin aianurka ühe lehekuhja – et kui siil tahab pesa teha…

Ja jutuks olnud põlvkondade vahelised erinevused – osalt on need paratamatud ja kokkuvõttes on sellest laiemas plaanis ühiskonna arengule ehk isegi kasu olnud!

Käesoleva loo kirjutamise aega jäi novembri alguse hingede päev. Süütasin küünla meie pere hauaplatsil, libistasin peopesa üle mälestuskivide ja tänasin ema, isa ja vanaema lapsepõlve eest. Selle eest, et reeglid olid paigas, et tööd tuli teha, et oli turvaline olla ja stardiks midagi paremat ei oskaks ma soovida tänastelegi noortele. Ja Eesti haridust tüürivatele poliitikutele julgen kinnitada, et ikka veel peab paika tarkusesõna, mis peiteud vanasõnasse: „Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea!“

Tagasi üles