Kuninglik lill on üllatavalt vähenõudlik

Phalaenopsis Philadelphia.

FOTO: Katrin Mäeots.

Looduses peavad kuukingad leppima vaid vihmavees lahustunud toitesooladega ja ka koduseks kasvatamiseks mõeldud aretised on vähenõudlikud – just nende leplikkus on ilmselt põhjus, miks on kasvatajate seas tekkinud nii erinevaid kastmis- ja hooldamisteooriaid.

Tartu Ülikooli Botaanikaaia vanemaednik Sten Mander selgitab, et puhtaid kuukinga liike leiab poest harva. Kauplustes on müügil spetsiaalselt keskmise eluruumi tingimustesse sobivad aretised. „Enam levinud kuukingade sordid on ühed lihtsamini kasvatatavad toataimed,” üllatab ta sellega neid, kes seni pole kaunist taime söandanud koju tuua.

Poest endale või kallile lähedasele kingiks taimi valides tuleb aga toaorhidee hoolega üle vaadata. „Õitsev taim ei ole veel garantiiks, et see on terve!” sõnab Sten Mander. Terve taime lehed on tugevad, jäigad ja tumerohelised. Tumedate plekkide või täppide esinemine viitab aga haiguskolletele. Ka juured peaksid olema jäigad ja tugevad ning kaetud hallika juurenahaga. „Juuretipp on elujõulisel taimel erkroheline, nii kuivalt kui ka märjalt,” annab Sten Mander nõu, mida jälgida.

Samuti tasub otsida märke kahjuritest: vartel, lehtedel ja õisikutel on levinumad kaaslased vill-, kilp- ja lehetäid, harvem kasvuhoone karilane. „Nendest kaht esimest on väga raske tõrjuda ja nende märkamisel peaks taime kohe sinnapaika jätma.”

Liigne vesi vala ära

Kuigi kuukingad on vähenõudlikud, eksitakse ka nende hooldamisel. Sten Mander sõnab, et enamasti on põhjuseks vale kasvusubstraat, kastmistsükkel, ebasobiv temperatuur või valgus. Kui aga tingimused vastavad nõuetele, on nendega vaeva vähe.

Juba ainuüksi enda tutvusringkonnas on loo autor kuulnud mitut kuukinga kastmise teooriat: taime pealt kastmisest poti mõneks minutiks või isegi mitmeks tunniks vette jätmiseni.

„Kõik eelmainitud meetodid põhimõtteliselt sobivad, kuid tundideks taime likku jätta pole mõtet. Piisab 2–3 minutist,” sõnab Sten Mander. Tema sõnul toimib ka taime pealt kastmine, kuid siis tuleb vaadata, et vesi valguks ühtlaselt substraadis laiali, ja vajadusel kastmist korrata. „Kastmise järel tuleb kindlasti liigne vesi ära valada ja jälgida, et juured ei jääks seisvasse vette.”

Sten Mander soovitab kuukingade kastmisel kasutada vihmavett. Kui aga kasta kraaniveega, tuleks potti 3–4 korda aastas pikemalt vannitada, et uhtuda välja kuhjunud soolad.

Millal ümber istutada?

Vanemaedniku sõnul ei tähenda juuri täis kuukingapott, et ilmtingimata oleks vaja taim suuremasse istutada, kuid siis, kui juured hakkavad ohtralt potist välja kasvama, võiks ümberistutamisele mõelda. Pealistaimede ehk epifüütidena vajavad kuukinga juured palju õhku ja massiliselt välja kasvanud juured võivad viidata, et juured on potis ummuksisse jäänud. Ümberistutamine on vajalik ka siis, kui taime õitsemisaeg lüheneb või õitsemise intervall on pikaks veninud.

Uue poti raadius võiks olla maksimaalselt 2 cm suurem, annab Sten Mander nõu ja lisab, et ümberistutatud taimede puhul pikeneb reeglina ka kastmistsükkel.

Juuri peaks selle käigus võimalikult vähe kärpima, ka neid, mis potiservast üle on kasvanud. Eemaldama peaks vaid pruunid surnud juured, ja kui kärpimisest ei pääse, tuleb lõigatud juureotsad desinfitseerida piirituse, briljantrohelise või joodiga. „Kuukingade juured sisaldavad klorofülli ja on seega fotosünteesivõimelised. Nende kärpimisega vähendame ka paratamatult taime elujõudu,” selgitab ta.

Et kuukingade juured nagu lehedki osalevad assimilatsiooniprotsessis, vajavad nad seetõttu ka valgust, seega läbipaistvas potis kasvavad kuukingad paremini. „Vajaduse

korral võib asetada poti omakorda ümbrispotti, kuid see võiks olla paar numbrit suurem, et juured saaksid potiservast veidigi valgust. Juured saavad hakkama ka pimedas, kuid sellega pidurdame tarbetult taime kasvu,” sõnab ta.

Õisikuvars lõigatakse tavaliselt siis, kui see on kuivanud. Rohelistest vartest võib tihti areneda uusi harusid, mis uusi õiepungi moodustavad.

Tagasi üles