Enesekindel mees ei võta vanust hinge

Pilt on illustratiivne.

FOTO: Pexels / CC0 Licence

Mulle meenub 70+ meesterahvas, kes tema perekonnaseisu puudutava küsimuse peale kummardus salapäraselt üle laua ja sosistas: «Kui ma olen naise poole seljaga ja kaugemal kui seitse meetrit, siis vallaline.»

Tartu Ülikooli sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika eriala magister Felika Tuul ütleb, et liiga palju on ühiskonnas arvamust, justkui istuksid vanad mehed ainult toas ja kurdaksid tervise üle. Tema kogemus näitab pigem vastupidist: nad on hea huumorimeelega ja neil on üksteisega paljustki rääkida.

Millest huvi meeste ja nende vananemise vastu algas?

Huvi sai alguse õpingute ajal, kui käsil oli aine «Vananemine ja eakate poliitika». Selle käigus tuli teha kursusetöö ja nii ma selle teema otsa komistasin.

Eks olin ise ka stereotüüpide küüsis, aga seda tööd tehes muutusin. Uurisin teemat edasi magistritöös, aga see, et tulemus nii äge sai, seda ma muidugi oodata ei osanud. Tänu magistritööle teen praegugi tööd selles valdkonnas. Uskumatu ka minu enda jaoks.

Millised stereotüübid seostuvad keskealistele või üldse naistele meeste vananemisega?

Et vanamehed, üldse vanemad inimesed on lapsikud, haiged, teistest sõltuvad, isoleeritud, mitteaktiivsed ja arenemisvõimetud – nii nagu neid sageli kujutatakse. Ühiskond söödab meid infoga, et nad on tööks sobimatud, õpivõimetud ja kindlasti rumalad, ajast maha jäänud.

Alles nendega kokku puutudes saad aru, et nad on kogenud, palju lugenud, elutargad, empaatilised ja üldse toredad.

Võib-olla teil vedas nende kolme vanamehega, keda magistritöö tarvis küsitlesite?

Ei usu, sest need kolm meest olid väga erinevad. Nad olid kõik mingi tüübi esindajad, aga kõik neist polnud kindlasti nn edukad vananejad. Kõik neist ei olnud sugugi rõõmsad.

Mida te nende kolme mehe näitel teada saite? Milline on vananev Eesti mees?

Kui räägime vananemisest, siis mitte ainult füüsilisest vananemisest. Tervikliku vananemise kontseptsioon sisaldab lisaks füüsilisele vaimset ja sotsioloogilist vananemist. Kogu inimese areng sisaldab vananemist. Alates sünnist hakkame juba vanemaks saama.

Tegin kolm pikka biograafilist intervjuud ja võin öelda, et vananemist mõjutab kogu elutee, mitte elu pärast pensionile jäämist. Peamised teemad ja mõjutajad, mis intervjuudest välja koorusid, olid lapsepõlv, töö ja haridus, suhted, majanduslik toimetulek, tervis ja vananemisega kohanemine.

Lapsepõlvest rääkimine on kõige valusam, sest kõiki neid mehi mõjutas teine maailmasõda. Kui ikka mees, kes on mees, sellest kogemusest rääkides saab silma veele, siis võib öelda, et need sündmused on jätnud sügava jälje. Lapsepõlves kogetu on jäänud terve elu jooksul saatma. Üks meestest kaotas sõja tõttu mõlemad vanemad ja tema elu oligi edaspidi väga vaevaline. Tal oli raske leida motivatsiooni, enesekindlust, tal puudus kodune tugi, mis aitaks edaspidi ja annaks oskused lähedasi suhteid luua ja elus toime tulla.

Ka teised mehed kirjeldasid väga võikaid olukordi lapsepõlvest, aga nad ütlesid, et hoolimata raskustest on see neid pigem tugevamaks muutnud. Neil säilis lapse jaoks nii oluline lähedussuhe, mis kompenseeris väliseid kaotusi. Oli nälg, oli Siber, oli hirm ja venelaste võimutsemine, aga lapsele kõige tähtsamad inimesed olid tema lähedal, talle toeks.

Kas võite välja tuua kriitilise vanuse, millal mees tunneb, et ta on vana?

Kui räägime eluteest, siis isegi kui inimene on hakanud väga rasketest tingimustest pihta, elanud viletsuses, suisa kuuris, aga selles kõiges mehistunud, hariduse omandanud ja tuleb endaga toime, on end tööalaselt teostanud ja pingutanud oma eesmärkide nimel, siis kohaneb ta paremini ka vananemisega.

Kõik kolm meest kaotasid töökoha koondamise tõttu. Aga mehed, kes olid varemgi igasuguste olukordadega silmitsi seisnud, tulid ka koondamisega paremini toime. Nad olid justkui end selleks ette valmistanud. Pigem nad hindasid pensionieaga kaasnevat vabadust ja nägid selles võimalust teha asju, mida olid ammu teha tahtnud: ei pea hommikul vara tõusma ega tööle minema. Neil oli ka muid väljundeid. Aga sellel, kes oli lapsena ilmajäetust kogenud, töötanud pikka aega ühel ja samal ametikohal, kogenud raskusi suhete loomisel ja hoidmisel ning kelle pere oli lagunenud, polnudki enam muud elus kui töökoht. Ta hakkas tundma end kasutuna, sest kõik, mis tema elus oli, oli korraga kadunud.

Tagasi üles