Meie kirevas maailmas leidub kogukondi, kus vanadel inimestel ei lasta rahulikult kõrge vanuseni elada .
Käed eemale Eesti pensionärist!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vanuritele pole seal ette nähtud mitte vanaduspensioni maksmine, vaid hoopiski kogukonna tavadele vastav rituaal, mis tõestab vanuri suutlikkust edasi elada. Kõik on ju ometigi kuulnud kirjeldusi sellest, kuidas vanur viiakse mägedesse ja jäetakse maha. Kui ta on veel nii kõbus ja terane, et leiab lõpuks kodutee üles, on ta tõestanud oma elujõudu ja -tahet. Tal lubataksegi elada.
Tundub, et meie ühiskond kasutab midagi sellelaadset, et oma vanuritest lahti saada.
Selleks pole ju palju vaja. Juba tõuseb esmatarbekauba hind. Hea, kui hinnatõusule poleks tarvis õigustusi otsida. Praegu on seda lihtne teha, kui pensionärid pärima hakkavad. Esiteks, see hirmus kuumalaine, mis kogu vilja ära kõrvetas. Teiseks - euro. Ametlikult ei tohi muidugi hinnatõusu euro süüks ajada, aga nii palju pensionärid ikka taipavad. Tavaliselt ei esita nad ülearuseid küsimusi. Need on ainult üksikud, kes meie valitsust vahel oma pärimistega tüütavad.
Võtame kas või selle digitelevisiooni. Aktsioon korraldati suurema kärata. Pensionär ei hakanud vaidlema. Arvan, et pole rahulikumat ja sõnakuulelikumat inimest kui Eesti pensionär.
Ei ta kurda, ei ta pahanda. Ilmselt praegu, kui paljud pensionärid televiisorit enam ei näe, koovad ja tikivad nad seda rohkem. Et siis igasugustel gildi-, hansa- ja käsitööpäevadel jälle oma müügikoha eest noorematega kakelda, tõestades sellega suutlikkust edasi elada.
Ravimid ei tohi ka liiga kergelt kättesaadavad olla. Pensionärid räägivad, et tegelikult ei olegi praegu apteekides ehtsaid ravimeid. Aseaine rohkem. Maakohtades pole vist jäänud enam apteekegi, kus neid kasutuid ravimeid müüa-osta. Eks pensionärid peavad tegelema oma korjatud maarohtudega, mis on ju apteegirohtudest palju tõhusamad. Neil on selleks nüüd aega, kui maapoed kinni pandi. Ei lobise enam tundide kaupa seal poe juures. Hoiavad ennast oma rohtude korjamisega toonuses. Järjest tervemaks ja elujõulisemaks saavad.
Alustasin kirjutist pessimistlikult, kuid näen, et nende tühiste võtetega Eesti pensionäre küll ei murra. Nad on suuremastki jamast eluga pääsenud. Rääkisime kunagi omavahel, et ega meid euroliitu ikka enne võeta, kui põllumajandus välja suretatud ja viimane jõulusiga tapetud. Aga näe, võeti, olgugi et veel mõni pudulojus alles. Muidugi annab tänapäeval hõlpsalt tehnikat edasi arendada ning tegelikult lähebki kodutehnika päev-päevalt järjest keerulisemaks. See on paras lops just linnastunud pensionäri pihta, kes peab ikka ja uuesti tõestama, et suudab tehnikast üle olla.
Lõpuks jääb võimalus koopasse kolida. Kui maakohtades kukuvad kokku viimased majalobudikud, ongi Eesti pensionärid koopaeluks valmis. Viskan oma vanad kondid kommentaatorite ette – las järavad. Selles pole ju midagi keerulist – pensionäri sõimata. Aga mis ei tapa, teeb tugevamaks.