Vanemad inimesed ütlevad oma kogemustele toetudes tihti: “Küll elu kõik paika paneb.” See tähendab, et elumuredega maadeldes peab lapsukesest saama ükskord täiskasvanud inimene.
Kas sina oled täiskasvanu?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lapse põhiloosungid on “ma tahan!” ja “ma ei taha!”. Tahan mängida, tahan kommi, tahan jonnida. Ei taha magada, ei taha koristada laiali loobitud mänguasju, ei taha putru süüa. Vanemad ei võta lapse tahtmisi või mittetahtmisi tõsiselt, ta on väike, ei saa veel kõigest aru.
Elu muudkui veereb, inimlaps kasvab ning nõudmisedki kasvavad. Järjest rohkem kuuleb laps sõna “peab!”.
Peab käima koolis, hästi õppima, aitama vanemaid. Kui lapse protest on vanemlikust autoriteedist tugevam, kui vanemad ei viitsi või ei jõua olla järjekindlad, ongi lapsel võimalus saavutada võit oma õigusele: “Tahan, ei taha!”
Selline laps saab küll ükskord kasvult täiskasvanud inimeseks, kuid mitte täiskasvanuks. Mõnikord jätab ta igavesse murdeikka ununenud inimese mulje. See aga on juba probleem nii täiskasvanud lapsele endale kui temaga koos elavatele-olevatele.
Täiskasvanuks olemine tähendab rahalist sõltumatust, isiklikku vabadust ja tehtud või tegemata otsuste tagajärgede eest vastutamist. Tavaliselt on täiskasvanud inimese leksikonis peale lapseliku “tahan” veel sellised sõnad, nagu “pean, saan, teen ära”.
Tihtilugu juhtub selline eluline situatsioon: noored saavad kokku, nende vahel tekivad tunded, mis tihti panevad aluse uuele elule. Tütarlaps jääb rasedaks. Et tulevased lapsevanemad pole täiskasvanud, käivitubki mäng “tahan, ei taha”. Tulevane ema, kes on ise laps, nõuab: “Tahan oma lapsele isa, tahan mehele!” Tulevane isa aga ütleb: “Ei taha!”
Kes nendest kahest hakkab siis vastutama kolmanda lapse eest, kes saabub siia maailma oma tahtmistega? Juba enne ta sündimist on õnn temast pöördunud. Tavaliselt õpetab elu sel juhul kõige valusamalt tütarlast. Kui ema säilitab lapse, sünnitab ja hoolitseb tema eest, saab emast kindlasti täiskasvanud inimene. Kuid noormees ei pruugi sugugi oma lapseeast välja kasvada, vaid lausa pikaks ajaks jääbki lapseks. Kui noored on valmis mõlemad vastutama ja kasvatama uut inimest ning abielluvad, on abielu (või kooselu) üks parimaid täiskasvanuks saamise institutsioone. Kes siis on täiskasvanud inimene?
Ta ei sõltu kellestki rahaliselt ning langetab iseseisvalt otsuseid. Ta vastutab oma tegude eest reaalselt: raha, aja, energia, jõu ja tervisega. Ta on emotsionaalselt terve, kes esmajärjekorras tahab anda teadmisi, kogemusi, tuge – nii moraalset kui materiaalset.
Lapsed on osa probleemist. Täiskasvanud on osa lahendusest. Kas sina oled täiskasvanu?
Alus: Sergei Protasov “Elu kool”.