Vahel tundub, et inimene on ennast unustanud igavesse murdeikka ja tema juba keskealises kehas elab suurepäraselt alaealine hing. See on madala enesehinnangu üks vormidest. See on hea tuju demonstreerimine ja näitliku edu saavutamine, ei midagi rohkemat. Tegelikult kardab see inimene väga läbipõrumist.
Teinekord tundub inimesele, et ta on tarbetu nagu nööpnõel, mis on kaotanud pea. Ta hakkab haletsema iseennast ainult selleks, et teistelt kaastunnet leida. Ta on järeleandlik unistaja, kuid unistustest kaugemale ei jõua. Mõnikord harva näitab ta üles innukust, kuid vastutust oma tegude eest võtta ei julge.
Kolmas madala enesehinnangu vorm on agressiivsus. Sellise inimese parim kaitse on alati olnud rünnak. Kõige hullem olukord on temaga koos töötada. Eriti veel, kui ta on ülemus. Eriti veel, kui ta on lühemat kasvu. Ta kardab oma alaväärsuskompleksi paljastada, tööl on ta urisev ja hüppevalmis tiiger, kodus aga piiksuv hiireke.
Madalam enesehinnang on ka see, kui te rändate lihtsameelsuse ja keskpärasuse vahelisel kitsal teel ja vaatate rahulolevana peeglisse. Tegelikult suudate rohkem! Selleks on aga vaja õppida.
Mõni inimene elab ja õpib, mõni aga ainult elab. Kui nimetate ennast ise keskpäraseks, on see siiski haruldane, sest maailmas ei ole palju inimesi, kes tunnistaks enda keskpärasust. Paljud peavad seda tölpluseks. Tölplus ei tohi aga meis juurduda, sest muidu võime hakata iseennast võõristama.
Enesehinnang on igal inimesel, ainult igaüks ei suuda endale õiget hinnangut anda. Mida madalam on enesehinnang, seda rohkem on inimeses komplekse, hirmusid ja stressi. Kõigil meist on head ja halvad päevad, kuid mõnikord on enesehäving ja enesekriitika liiga tugevad. Paljud täiskasvanud saaksid sellest seisundist väljatulekuga iseseisvalt hakkama, kuigi see võib mõnele tunduda lootusetu ettevõtmisena. Kõige tähtsam on tõsta enesehinnangut kõikide võimalike vahenditega, esmajärjekorras peate ise suutma jälle uskuda oma võimetesse.
Niisiis: lõpetage enesepiitsutamine. Ainult väga tugevad isiksused võivad endale seda lubada, ilma et nad langeksid depressiooni. Teie aga ainult kiitke ennast. Küll teised juba teid laita jõuavad. Midagi head olete ikka teinud, kas või naeratanud naabrinaisele. Kui viimane on aga endiselt vihane ega vasta teie tervitusele, on see juba tema probleem.
Muidugi te vahel eksite. Ei maksa seda karta kogu aeg. Viga on võimalik parandada. Andestada võib samuti, ka iseendale. Hoidke muremõtted endast kaugemal. Keegi tore inimene ütles mulle kord: “Ära muretse homse pärast, sest homme on juba uued mured.“
Hellitage ja hoidke ennast. Magage korralikult ja jälgige, mida sööte. Kõik peab olema kvaliteetne: teie uni, teie väljanägemine, teie mõtted. Passiivsust ja laiskust ei tohi enda lähedale lasta. Selleks peab ikka kõvasti vaeva nägema, et olla kõige-kõige.
Usk endasse on väga tähtis. Kui see on tugev, tõmbab ta teie juurde teisi oma edusse uskuvaid inimesi. Ärge unistage siiski kõikidele meeldida, see on võimatu. Hoidke eemale virisevatest ja madala enesehinnanguga inimestest. Muremõtteid on teil endalgi vahel ülearu.
Tore, kui teil on väga lähedane sõber, kellega neid jagada. Ärge püüdke olla täiuslik kõiges, sest oleme täiuslikud oma ebatäiuslikkuses.
Kui te aga ületate enesehinnangu piiri ja kogu aeg oma teadmisi demonstreerite, võite muutuda snoobiks.
Enesekindlus on teie edu pant, kuid jääge ikkagi tölplase ja snoobi vahepeale.