Kui me umbes nelikümmend aastat tagasi oma mehega poolkogemata ühes väikelinna kultuurimajas diskole sattusime, kuulsime sellist kommentaari: „Näe! Surm lükkab kummutit!“
Vanasti olid noored hullemad kui praegu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Diskol olid 14-15aastased, meie mehega aga „muldvanad“- natuke üle kahekümne. Praegu trügivad ööklubisse juba kolmeteistkümneaastased, sest aeg on kõvasti edasi läinud.
Esimene intiimkogemus on paljudel tänapäeva noortel 11-12aastaselt. Kuid üks asi on muutumatu: ikka arvab noorem põlvkond, et vanad ei saa neist aru. Nii oli ka minu nooruses.
Kunagi väga ammu kirjutas Shakespeare: “... ainuke süü noorusel vanaduse ees on noorus ...“ Mis teha?
Missuguse nurga alt ma noorte peale ka ei vaataks, ei oska ma neile midagi ette heita. Ööklubid, alkohol, narkootikumid?
Meie nooruses olid need kõik samuti olemas, ainult teisel kujul ja vähem. Kooli juures küll narkodiilerid ei luuranud ja narkootikume ei saanud nii lihtsalt kätte kui tänapäeval. Kuid väita, et neid üldse polnud, on lausvale.
Üks kanepisuits maksis viis rubla. See oli suur raha, viie rubla eest sai vaene tudeng kümme päeva elatud. Muidugi olime meie palju ettevaatlikumad ja kartsime tõsimeeli sattuda sõltuvusse. Ma ei tea, kas narkootikumide salakavalast toimest räägitakse tänapäeval küllaldaselt.
Peaks noortele rohkem näitama teleris neid jubedaid kaadreid tänaval vedelevatest narkomaanidest, et nad saaksid mõistusega aru, mis neid oodata võib.
Kui aga rääkida alkoholist, siis minu meelest liialdasime meie nooruses sellega rohkem kui tänapäeva noored. Suhtusime palju kergemeelsemalt nii õpingutesse kui abielusse. Ööklubisid minu noorusajal ei olnud, see-eest olid valuutabaarid, kuhu sai öö läbi sisse.
Kui tudengineiul õnnestus ära võluda mõni interkavaler, polnud mingi probleem öö läbi baaris pummeldada. Arvan, et noortele peaks hukkamõistmise asemel hoopis kaasa tundma.
Ahvatlusi on tänapäeval ikka kordades rohkem. Kes vastutab? Meie nooruses sõimasid vanemad kooli ja tänavat, kool aga pani vastutama vanemad. Lõpuks ei vastutanud keegi. Hea oleks, kui tänapäeval politsei mõjutaks noori rohkem kasvatuslikult, mitte ainult karistades.
Minu kokkupuuted nooruses miilitsaga olid küll kõike muud kui kasvatuslikud. Ühel hilisõhtul eksisin Leningradis ära. Olin äsja linna saabunud noor tudeng ja läksin miilitsa käest teed küsima.
Probleemi süvenemata käratas miilits: „Tee, et siit kaod, lipakas!“
See toimus Moskva raudteejaama juures, kus „töötas“ palju prostituute. Kõigile noortele virutati siis ühe pika puuga.
Kui jälgin praegu oma juba keskealiste poegade elu, pole mul neile midagi halba öelda.
Nad suhtusid noorena ja suhtuvad ka praegu ellu palju tõsisemalt kui mina või minu mees kunagi. Maksavad oma pangalaenusid, kasvatavad minu lapselapsi. Muretsevad oma töö pärast. Meie ju omal ajal ei muretsenud suurt midagi. Kõik oli meie eest juba otsustatud. Pidid ainult teadma, mida sinult oodatakse, ja vastavalt käituma. Kui seda ei teinud, jäi mõni parem uks lihtsalt suletuks.
Noorena ei viitsi mõelda vanadusele, see tundub nii kaugel ... ja kui ta lõpuks käes on, saad aru, et head asjad ei kesta kaua. Nooruses on kõik sündmused erksad ja ainulaadsed. Esimene suudlus püsib meeles isegi siis, kui viimane on ammu ununenud. Ja kõik muu on samuti läinud koos noorusega.