Lapsekaotus muudab mälestused hellaks

“Väga hea tordilusikas,” kiidab Milvi Aru oma kaasale kooki tõstes. Hõbedane lusikas on kingitus Pärnu linnavalitsuse hõbe- ja kuldpaaride austamispeolt. Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Kuldpulmapaar Milvi ja Rein Aru on elanud sõbralikult teineteise kõrval 50 aastat, läbi elu saadab neid aga nukraks tegev mälestus - lapsekaotus.

"Oi, see on hell teema," ütleb 77 aastat turjale saanud Rein ja vaatab abikaasa poole, kes temast viie aasta jagu noorem. Milvi tõstab blondi pea, silmad prillide taga veiklevad korraks, kui sõnab: "Jah, see seisab meeles. On läinud, nagu läks, teha pole midagi."

Mure ei lahutanud, hoopis lähendas

Mõlemad vaikivad korraks. "See oli üks õnnetu lugu, rasedus tuli katkestada, ja hiljem ei tulnud lapsesaamisest enam asja," selgitab Milvi.

"Sellest on raske rääkida," hoiatab Rein ja vaatab taas naise poole.

Milvi ei tee kuulma ja jätkab: "Pärast juhtunut saatsin tänaval iga väikest särasilma pilguga ja tundsin rinnus pigistust. Rein tunnistas, et temaga oli samamoodi."

Milvi tõdeb, et sai valatud silmavett, veedetud uneta öid.

"Aga see ei tõuganud teineteisest eemale, hoopis vastupidi, olime veel lähedasemad, lohutasin teda," ütleb Rein. "Muide, tahtsime endale kasulapse võtta."

"Üks kuueaastane lastekodutüdruk meeldis meile väga. Kutsusime ta oma kojugi. Selgus, et lapsendamine oleks keeruline: tüdrukul oli üks vanematest alles. Loobusime. Mis muud oligi teha, kui mõlemal töösse sukelduda," meenutab Milvi.

Rein on vaikides kuulanud ja resümeerib: "Milvist oleks saanud väga hea ema. Olen juhtunu üle palju mõelnud ja imestan, et meie vahele ei tekkinud lõhet, hakkasime rohkem kokku hoidma kui enne. Ju see tähendas, et olime teineteisele need õiged."

Kokku said vaese pere lapsed

Teineteist saadi tundma Pärnumaal Kõimas, Milvi kodukohas. Pärnus tünnitööstuses leivatööl olnud Rein saadeti koos teistega sealsesse Sangari kolhoosi šefiks. Milvi ei saanud edasi õppima minna: ema oli raskesti haige ja vajas hoolt.

Ühel suveõhtul sai Milvi naabritüdrukuga mahti kinno minna. Pärast filmi astuti kodu poole. Lindi koolimajast, kus filmi näidati, oli neli kilomeetrit.

"Tuleme ja mingid poisid meie järel. Tulevad, kogu aeg tulevad," naerab Milvi takkajärele. "Reinul oli veel keegi kaasas. Lõpuks saime jutule ja jäi nii, et oli vaja uuesti kokku saada. Rein oli rahulik, tundus isegi pisut arglik, polnud pealetükkiv. See meeldis. Nii kõik algaski."

Kui Milvi ema suri, sai noor naine tööd Sangari kolhoosis raamatupidajana.

"Käisime kaks aastat, enne kui kokku jäime. Pärnus ootasin oma Kõima kandi ilusat pruuti bussi pealt, siis läksime kinno Kiir. Pärast saatsin ta jälle bussi peale. Milvis meeldis mulle väärikus, ta polnud edev ega eblakas," arutleb Rein. "Mäletad, käisime koos ka teatris ..." lisab Milvi.

Kuldpaar mäletab tagasihoidlikust registreerimisest imeilusat ilma ja et Pärnus neile toa üürinud kaks õde kinkisid kuus kohvitassi.

Reinul oli isa surnud, Milvil ema ja mõlemad olid ses mõttes vaeslapsed. Rein aitas veel oma venda Tõnu koolitada. Pulmatorti söödi Milvi isa juures.

Kui aasta pärast isagi manala teele läks, otsustas noorik Pärnusse kolida. Aastavahetusel saabus ehmatav teade: maamaja põles maha! Milvi ei tea tänini, mis juhtus. Üüriline oli põlengu ajal haiglas. "Nii jäime ilma maakodust," ohkab ta.

Vennalapsed muutusid omaks

Pärnus andsid Milvi ja Rein tööle valu. Milvi omandas kaugõppes Tallinna majandustehnikumis rahanduse ja krediidi eriala, oli esialgu hoiukassa revident, hiljem juhataja asetäitja. Reinust, kel küll veduri remondilukksepa paberid, sai ligemale 40 aastaks linakombinaadi katlaoperaator.

Kui Reinu vend Tõnu naise võttis ja neile lapsed sündisid, olid Milvi ja Rein neile justkui teised vanemad: kui vähegi abi vaja läks, olid nad olemas. Kuldpaarile tähtsaks päevaks valmistasid needsamad lapsed ja lapselapsed tänukirja, kus kõikide nimed pildi all, millel Milvi ja Rein noorena püstipäi otsekui tulevikku vaatavad.

"Tõnu pere on olnud meiegi pere," kinnitab Rein. "Ta tegutseb Tallinnas filmiamatöörina," räägib Rein. Milvi lisab: "Peame Tõnu peret meeles. Naine on tal surnud, aga kaks last ja viis lapselast rõõmustamas. Aitame ka rahaga, viimati saatsime nüüd advendi eel. "

Reinu pensionäriaega täidab lugemine-kirjutamine, aga tal on 1000 pastapliiatsiga kogugi. Suure spordihuvilisena treib mees kodumaakonna lehele spordinuppe, varem on temalt pikemaid lugusid ilmunud.

Kuus aastat tagasi tunnustati Reinu aktiivsust Kurgjal koos maakonna kultuuri- ja põllumajandustegelastega: anti üle Carl Robert Jakobsoni preemiad. Rein Aru tänati Pärnu Postimehe eripreemiaga.

Viimasel ajal suhtleb Rein ajalehega Videvik, kus äsja ilmus talt lugu Pärnu pensionäride liidu kauasest esimehest Salme Leasest. Videvikus on ta jutuvõistlusigi võitnud, üks edukaid lugusid rääkis Naali-Marie Liivrannast - "Vana-Pärnu haldjas".

"Ta on kirjutanud niisama kaua, kui oleme abielus olnud," täpsustab Milvi. "Koos käisime kirjasaatjate kooliski, toimetajaks oli siis Feodor Grodinski."

Milvi tegutseb Pärnu pensionäride liidu ja korteriühistu juhatuses, hobiks on kujunenud kunstinäituste korraldamine. Ta alustas sellega hoiukassa päevil, praegu jätkab näituste ülespanekuga Krediidipanga filiaali fuajees, kus läheb 11. aasta. Kogu oma töö kunsti valdkonnas on Milvi albumisse köitnud.

"Oleme mõlemad täiesti rattas," naerab Rein. "Ja mida aasta edasi, seda tähtsamad oleme teineteisele," lisab Milvi mõtlikult.