Paljud said pagema kaugemale sellesama vägevama võimu eest. Kas nad olid rahvuslased? Kas nad selle tõttu pidid kartma uue võimu repressioone? Võib-olla, aga võib-olla mitte! Kuid neil oli hea võimalus põgeneda, selle asemel et redutada metsas pidevas hirmus.
2002. aastal sain välismaal esimest korda kokku ühe kunagise põgenikuga. 1940 oli ta veel laps, kes ei saanud kindlasti täielikult toimuvast aru. Kuid minuga kohtudes oli ta etteheitev ja süüdistav. Ta polnud rahul sellega, et me oma riigi nii lihtsalt käest ära andsime. Kuid mulle tundus, et ta otsib õigustust oma vanemate tolleaegsele otsusele.
Kas ta oli seda süütunnet endaga üle kuuekümne aasta kaasas kandnud? Sel juhul peame küll nendele kunagistele põgenikele ainult kaasa tundma. Nad on nagu taimed, mis on välja rebitud koos juurtega kodumullast ning istutatud potti kaugel maal. Neil on küll turvaline ja hea olla, kuid ikkagi see ei ole nende kodu.
Meie, kes me siia jäime, oleme reaalselt oma ajaloos kõik keerdkäigud kaasa teinud. Sõda, küüditamised, vangilaagrid. Läinud ja tulnud. Paljud praegused pensionärid on sündinudki võõras ühiskonnas. Kasvanud üles, kuulates ja rääkides valesid. Oma rahvustundeid oleme saanud demonstreerida ainult koduseinte vahel. Seegi polnud iga kord turvaline. Sellisel juhul jäid ainult mõtted. Neist, kes julgesid olla avalikult rahvuslased, said dissidendid. Inimesed, kes ei kartnud tõtt rääkida ka repressioonide ja vangilaagrite hirmus. Neid polnud vähe.