Esimene mees oli jõhkard, teine nii hea, et tõmmati käest

Foto: Andres G. Adamson

Viivi (60) tunnistab oma lugu jutustades: "Olen elanud hullu ja väga hea mehega, viimane löödi mult üle. Pärast seda tunnen: pole isu ühegi mehe järele. Elan oma tütrele ja lapselapsele."

Viivi ütleb silmad märja koha peal olevat ja kuivatab silmanurka tuleva niiskuse: "Miks küll mulle on niisugune elu osaks saanud?"

Peksis vaeseomaks

Viivi oli kaheksateist, kui ootas juba last. Abiellus tulevase tütre isaga visa pealekäimise ja sellegi pärast, et mees suutis paremat elu pakkuda, kui tal endal kodus oli. Ämmale tuli pidevalt Rootsis elavatelt sugulastelt pakke, tulevase lapse isa käis teiste meestega võrreldes šikilt riides.

"Sellega ta mu vist ära võluski," usub Viivi. "Kodugi oli tal tükk maad uhkem kui mul."

Laps sündis. Õnneaeg jäi üürikeseks. "Ta hakkas hirmsasti jooma ja mind peksma. Eks ta jõi natuke ennegi, või ma siis oskasin sellest tollal midagi karta," rääkis Viivi.

Kõik peksukorrad Viivile enam ei meenugi, kuid räigemad on igaveseks meeles.

"Kord tegin pliidi alla tuld ja ta jauras laua ääres, purjus nagu ikka. Ma ei vastanud tobedale seosetule jutule. Siis haaras ta laualt klaaspurgi ja viskas mind. Mõtlen tänini: kui see oleks mind tabanud, oleksid killud mu pead lõikunud või näo moonutanud. Purk lendas õnneks mööda, vastu seina kildudeks."

Viivil oli häbi, et elas sellist elu. Ta püüdis igal viisil tuttavate ja sugulaste eest varjata, mis kodus toimub. Et mitte igal õhtul sinist silma, sinist laiku seljale või jalale saada, hakkas ta lapsega pagema, kui mees koju tuli. Mehel oli komme uksed oma järel kinni panna ja naine lapsega olid kaitsetus olukorras - temast mööda ei pääsenud keegi. Last ta õnneks ei löönud.

Viivi taipas, et pääsetee on jätta toa aken niimoodi, et saaks lapsega käratult läbi akna jalga lasta. Nii redutas ta ka jahedatel õhtutel kas aias põõsa all või magas kuuris. Eriti mäletab ta üht külma ööd, kui nad lapsega endale kuuris liivapuru ja tolmu täis kotte peale tirisid, et sooja saada. Tuli oodata, millal purjus mees magama jääb.

Aastad läksid, peks jätkus. Tütar käis juba koolis. Ühel hilisõhtul ronisid nad järjekordselt maja alumise korruse aknast sisse, sest mehe norskamine oli juba kuulda.

"Meist läks mööda tütre klassijuhataja ja issand, kui häbi mul oli - me mõlemad lapsega aknast sisse ronimas," meenutas naine. Häbi hakkas aga taanduma ja juba teadsid peksjast mehest sugulased, samuti onu. Onunaine oli äsja surnud ja kui mees Viivit jälle peksis, nii et naise mõlemad silmad olid sinised, ütles onu: "Tule nüüd ära minu juurde."

Viivi läks. Mees ei jätnud teda ka nüüd rahule. Ükskord seisis ta Viivi akna taga: "Tule välja, ma tahan rääkida. Sõidan kohe Tallinna ja ... Kui sa välja ei tule, ronin aknast sisse." Viivi läks, ehkki onu keelas. Aga mees oli kenasti palunud. Niipea kui naine jala trepile tõstis, sai ta kohe rusikahoobi, siis teise. Mees haaras palituhõlmast, tiris kuuri alla ja peksis seal edasi.

"Nüüd tapab mu küll ära," uskus naine ja varjas kätega nägu. Viivi pääses kuurist üleni verisena, kuid elusana.

"Tütar oli kodus. Kui ta mind läbipekstuna tuikumas nägi, tõmbas mantli selga ja jooksis isale järele. Ta teadis, et isa läks Ukusse istuma, et Tallinna jutt oli vale. Algkoolis käiv tüdruk oli oma isa kogu Uku klientkonna ees nii läbi sõimanud, et maa must. Vaat sellest hetkest jättis hull mees mu rahule, võib-olla soovitasid seda sõbrad, kes tütre vihast sõimu pealt kuulasid," avaldas Viivi.

Oli nii hea, et löödi üle

Viivi teine mees oli esimesega võrreldes kuld. Muretses pere eest, tegi remonditöid. Isegi koristas ja valmistas süüa.

"Tal oli selline töökoht, et jõudis koju enne mind," jutustas Viivi. "Igal õhtul ootasid laual valmis pandud taldrikud-kruusid, söök oli ahjus või pliidil soojas. Vaat niisugust põlve nautisin kümme aastat."

Tõsi, mees ei avaldanud armastust, ei rääkinud isegi sellisest asjast. Üheainsa korra tõi pulmapäevaks lilli. "Ja see oli siis, kui ta juba teise naise järel lohises," täpsustas Viivi.

Et kõik ei ole kuld, mis hiilgab, sai Viivile selgeks tänu tütrele, kel oli siis juba endal pooleaastane tütar sirgumas. See "hea mees" käivat juba pikemat aega ühe teisega mööda poode, paar suunduvat aga alati lõpuks mehe töökohta. Selgus: uus naine on mehe kolleeg, töötab temaga ühes toas.

Viivi oleks nagu puuga pähe saanud, süda hakkas valutama ja närvid kiskusid krussi. Nüüd hakkas selgeks saama seegi, miks mees juba üle poole aasta õhtuti nii väsinud on, et keerab voodis alati selja. Mehel oli süda haige ja Viivi oli uskunud: tal pole ehk hea olla. See südameasi oli siis hoopis teist laadi.

"Siiani valdab mind tunne, et mees ei tahtnud mu juurest ära minna, aga ta justkui kisti minu kõrvalt. Nagu oleks ära tehtud, nõiutud," avaldas naine.

Viis aastat käis mees kahe naise vahet, kord viis riided Viivi juurest uue naise juurde, siis tõi jälle tagasi. Viivi oli talle peaaegu andeks andmas: "Ta tuli, vaatas oma raamatuid, ohkas ja kordas muudkui, et see on ta kodu ... Helistas isegi mu emale, et ta kodu ja pere on minu juures. Mul aga hakkas asi üle viskama - kord toob riided minu juurde, siis viib jälle ära. Valetab, et on sõprade juures, aga pole. Kord helistasin ta uue naise koju ja mõtleks, mu oma mees võttis vastu, ehkki oli mulle öelnud, et viidab aega sõpradega."

Naine otsustas pärast viit aastat lootmist: mingu ära, lõplikult. Ja andis sisse lahutuse.

Tänavu suvel kohtas ta oma meest kaubamaja ees pingil - räpane, vana ja väsinud. Oli jooma hakanud. Mis elu ta elas, Viivi ei teadnud, aga kurb oli vaadata. Mehe pilk olnud niisama kurb kui tema oma. Ta suri kuu aega hiljem kuulduste järgi üsna kummalistel asjaoludel. Kuidas, seda Viivi kontrollima ei hakanud ja matustele ei läinud.

Ka esimene, peksjast mees on manalas - jõi end surnuks, nagu arvata võiski.

Viivi rabab tööd teha ja tahab tütart ning lapselast aidata - koolis käia on kallis, kuid noor inimene peab hariduse saama. Ilus eesmärk hoiab naise elus ja laseb naeratada.