Eakas hooldekoduasukas sai ootamatult ristitütre

Foto: Andres G. Adamson

Hallipäine, veel toimekas ja isegi vaimukas vanaproua Hilda (nimi muudetud) seisis parajasti oma hooldekodutoas kapi ees, kui uksele koputati ja sisse astunud kõhnapoolne terava näoga naine ütles: "Tere üle hulga aja. Ega te mind mäleta, olen teie ristitütar Malle."

Hilda oli hooldekodus olnud seitse aastat, mistõttu tunnistas ta tulijat tükk aega üllatusega. Mis ei meenu, see ei meenu ...

"Kuidas te oma nime ütlesite olevat?" laskis ta naist juttu korrata. Naine kordas ja vabandas: "Lugesin lehest, et saite saja-aastaseks. Nii sain teada, et elate."

Elu üllatab veel enne surmagi

Kui Malle oli abivalmilt naise voodiservale istuma aidanud, hakkas ta heietama ajast, mis Hildale võõras. Meenutas isegi oma pulmi, kus Hilda olevat olnud. "Ah et mina olen sinu ristiema ja sina minu ristitütar?" kordas ta aeg-ajalt Malle jutu vahele, kui too pikema pausi tegi.

Hildal oli huvitav kuulata, sest keegi oleks justkui vastilmunud raamatut ette lugema tulnud, kusjuures peakangelane selles oli tema ise. Miks ta küll ise ei mäleta? Kui Malle head aega ütles ja jälle tulla lubas, kostis Hilda: "Jah, eks sa tule. Elu üllatab veel enne surmagi!"

Malle ei käinud väga tihti. Need korrad, kui käis, olid Hilda jaoks värvikad. Naine oskas rääkida, oma kodu ja elu ning igatsust ristiema järele kirjeldada. Lõpuks olevat nad kohtunud. Pealegi oli Hilda maailmas üksi - ta polnud abiellunud.

"Sul on nii palju aastaid elatud. Saan aru, et sa ei mäleta. Aga milleks siis mina olen? Selleks, et meelde tuletada, kahte inimest kunagi ühendanut ellu äratada.

Las ma meenutan sulle kirikut, kus mind ristiti, ja seda, mida minu vanemad mulle sellest rääkinud on. Kirikut peaksid sa ju mäletama," vadistas Malle.

Hilda pidi endale tunnistama: ehkki miski Malle jutust ja ristiemaks olemisest talle ei meenunud, oli koos siiski lõbus. Ja huvitav. Malle rääkis hästi. Pane või romaaniks kokku. Elujaatav ja huumorimeelne, nagu ta oli, leidis Hilda: "Pigem olgu varblane peos kui tuvi katusel." Ja Malle visiidid jätkusid.

Siis viskas Hilda tervis vimka: enesetunne polnud suurem asi ja arusaamine maailmast tema ümber tuhmus üha kiiremini. Pealegi pidi ta teise hoolekandeasutusse üle viidama. Ega ta eriti minna tahtnud, aga polnud parata.

Malle oli abivalmidus ise: "Aitan kolida, näita vaid, mida kastidesse panna!"

Vana riidekapp pidi maha jääma."Võta see endale mälestuseks, kui sa mu ristitütar oled," lubas Hilda. Kapi järele tuli Malle koos kaasaga, järelkäru auto taga.

Teises hooldekodus halvenes Hilda tervis. Ta jäi voodisse. Malle andis personalile oma kontaktandmed ja mainis, et talle "pöördest halvema poole" esimesena teatataks. Ta tahtvat vanaproua eest lõpuni hoolt kanda. Lõpp paistis Hilda näost: naine oli maisest elust väsinud.

Kortsus kroonid kriibivad

Ristitütre aktiivsus ei äratanud personalis kahtlusi. Pigem vastupidi - inimene tuleb ja aitab, mis peaks hooldekodutöötajail midagi selle vastu olema.

Kahtlused hakkasid ringi sibama Hilda matusteks valmistuvate tuttavate ringis. Ehkki Hilda oli vanatüdruk, oli ta peaaegu et oma pere liikmeks arvanud tema juures korteris üüril olnud tüdruku. See tüdruk, nimega Valli, läks ühel päeval mehele ja kolis Pärnust ära sadakonna kilomeetri kaugusele. Valli käis Hildat pidevalt vaatamas, hoolimata pikast vahemaast ja sõidukuludest.

Valli oli töötanud Hilda alluvuses ja nad sõbrunesid pereks. Kui Vallil sündis tütar, tahtis Hilda, et ta lapsega koos tuleks ja ka oma mehe kaasa võtaks. Valli tegigi seda ja jälgis, pisar silmanurgas, kuidas Hilda tema tütre käekõrvale võttis ja jalutama läks. See oli siis, kui Hilda kõbusam oli. Vanaproua viis tüdrukutirtsu isegi kirikusse, endal õnnelik nägu peas.

Valli tõi Hildale häid komme - vanaproua oli maias. Kui Valli tütrel sündis tütar, laskis Hilda valmistada atlasskattega ristimispadja. Valli ja Valli lapsed olid vanaproual sügavalt südames.

Peab mainima, et Hilda oli niisama kitsi kui maias. Matuseraha andis ta hooldekodusse kolimise järel kohe Valli kätte. Muidugi ei osanud ta siis arvestada, kuidas seitsme aastaga maamulda sängitamine kallineb. Valli aga mõtles: "Mis sellest, ta oli mulle nagu ema eest."

Oma asju hoidis vanaproua kiivalt, raha kulutas vähe, nii et rinnal särgi all rippuvas rahakotis oli alati rohkem kui sada krooni. Suurema summa, mis küündis kolmekümne tuhandeni, andis ta hooldekodutöötajate kätte seifi hoiule.

See raha anti vanaproua kätte kolimispäeval teise hooldekodusse. Muide, sel päeval oli Hilda veel adekvaatne.

Kui vanaproua surmast Vallile teatati, sõitis ta Pärnusse ja hakkas matuseasju ajama. Ja siis ilmus Valli ellu esimest korda ka ristitütar Malle, pommitades nõudmistega küll matusekimbu, küll kirstu aadressil. Valli sai alles nüüd teada ristitütre olemasolust, nii et matuselauda tuli kaks kohta juurde planeerida. "Tulen koos abikaasaga," oli Malle teatanud.

Hildat käis väga tihti hooldekodus vaatamas viis vanaprouast paarkümmend aastat nooremat endist kolleegi. Hilda sõpruskond, kes ei puudunud kadunukese üheltki sünnipäevalt, asus Vallile appi. Koos koostati matusekõne õpetaja jaoks.

Üllatused algasid, kui kadunukese toas ringi vaadates selgus: pole surikleitigi ... Kuhu see siis jäi? Keegi leidis voodi alt väikse kohvrikese, kus oli üks kleit, kuid see vajas enne selga panemist pesemist. Hilda oli aga olnud nii puhas inimene! Keegi ei uskunud, et see oli surikleidiks mõeldud, aga pestuna polnud sel väga vigagi. Surnu rahakotist avastas Valli tütar paar kortsunud kahekroonist.

Matuselauas võttis emotsionaalselt sõna ristitütar Malle. Kas ta unustas end oma tundelisuses, kuid teatas korraga, kui suurt abi oli ta koos mehega osutanud kadunukesele - seitse-kaheksa kastitäit kraami tulnud neil transportida ...

Hilda kolleegid vaatasid kordamööda Vallile otsa, silmis küsimus: "Kus need kastid siis jäid? Voodi all oli vaid üks kohvrike ..." Oma järelehüüdes teatas Malle, et vanaprouale armas riidekapp on tema kodus lahkunut meenutamas.

Nüüd hakkasid kolleegide mõtted tiirlema ka raha ümber ja hinge kriipis küsimus: "Kas kolmkümmend tuhat krooni läks sama rada kui muu kraam?" Vastik oli sellele mõelda.

Kolleegid arutasid: kui Hildal üldse keegi pereliikme eest oli, siis Valli. Naine sõitis seitse aastat maha pikki vahemaid, sama tegi tütar oma lastega. Seitse aastat oli ta elus üksikuks jäänud inimese kõrval. Siis ilmus välja ristitütar ... Kui ebaõiglane võib vahel elu olla!

Valli ise jäi juhtunus rahulikuks: "Hoolisin lahkunust, leevendasin ta üksindust. Temagi hoolis minust. Vaid see läheb mulle korda."