Oleks neil ükski kas või kuskil ilma peal …

Foto: Andres G. Adamson

Mare on lihtne maanaine, kel aastaringe üle seitsmekümne ja täitumata vaid üks unistus - lapselapsed, keda pole.

"Ei poja ega tütre perel ole kummalgi lapsi, ise mõlemad juba kümmekond aastat abielus. Minia oli kevadel näost ära. Lootsin salajas, et nüüd saan jõulukingi. Aga ei midagi," torises Mare tõsimeeli. Tema meelest peab elu laste kaudu edasi minema.

"Oleks neil ükski kas või kusagil ilma peal, pojal näiteks. Ma oleksin päris rahul. Peaasi, et laps kasvaks. Kui uurisin, naeris poeg mulle vastu ja küsis, ega ma hulluks hakka minema, et suust sihukest jama tuleb."

Mare pole naise pärisnimi. "Kuule, ma räägin oma elust küll, aga ära mu õiget nime maini. Kui lapsed lugema juhtuvad, jumal hoidku. Nad ei helista mulle ka enam," hoiatas ta.

Telefon, see musiväärt aare

"No mis mina teeksin, kui mul poleks mobiili?" küsis Mare. Järgnes tehnikaime ülistus: "See on musiväärt aare, aga keda musitada, ma ei tea."

Mobiilist olevat saanud kõige tähtsam suhtlemisvahend tema ja laste vahel. "Poeg kinkis sünnipäevaks," tähendas ta pisukese uhkusega hääles.

"Panen ööseks isegi padja alla, äkki heliseb. Põrutasid ju nüüd jõuluks ja jäävad uueks aastakski sinna soojale maale. Oli see nüüd Hiina, Jaapan või Taimaa, vat mitte ei mäleta, sest kaalumist oli mitme kandi vahel nii kaua, et mul läks segamini. Aga see meeldib mulle kohe tõesti, et kõik neli - tütar ja poeg oma kaasadega - hästi läbi saavad ja koos reisivad. See teeb südame kergemaks."

Mare on väikest kasvu, suu peale kukkunud ta pole. Väike maamaja on tema ainus paradiis, tema Hawaii ja Kariibi mere saared. Poeg ja tütar, kes elavad Tallinnas, aitasid pisut rahaga ja kohalik puusepp, üleaedne, kopsis Mare kodu korda.

"Üsna kena, uuem ja puhtam. Sellest eurost aga, millest noored jahvatavad, pole siin õhkagi. Seda ma ei tahagi. Lõpuks on nii, et ära istu ega astu, kõik läigib vastu. Ma peaksin siis oma voodi akna alla lükkama ja otse aknast voodis käima hakkama. Ihukergenduskoht on õnneks alles õue peal. Puusepast üleaedne arvas, kui uue aasta hinnatõusust temaga kõnelesime, et tuleb söömine maha jätta ja siis pole peldikulgi enam mõtet. Mis mõttega ma seda eurot majja tahtma peaksin."

Mare silmad peatusid rääkides mitu korda mobiilil. "See pagan ei ole täna helisenudki! Kas see ajavahe on siis nõnda suur?" seletas ta. "No küll mul on ikka elu - tunnen lapsi hääle järgi paremini kui nägupidi. Oot-oot, viimati nägin neid näost näkku kevadel. Jah, just! Siis hakkasingi lolli lootust toitma, et äkki näost ära minia ootab last. Aga see unistus kukkus kildudeks nagu hiljuti mu klaaskann."

Ajavad kergelt läbi

Mare on veendunud, et lapsed on laisad, et lapsi veel pole. "Muudkui et oma noor elu jääb elamata, praegu pagana tore reisida ja ... Aga seda ma ütlen, et lastega koos oleks veelgi toredam - nemad õpiksid juba varakult maailma nägema ja kasvaksid targemad kui meiesugused," arvas Mare.

Tema väiksesse peanuppu kahe suure pruuni silma vahele lihtsalt ei mahu oma täiseas laste loogika.

"Ma saaksin aru, kui nad elaksid peost suhu ja oleksid seepärast tuleviku suhtes ettevaatlikud: tahavad raha korjata, et pisiperet kasvatada. Kui nii kauged ja kallid reisid ette võetakse, no siis pole asi küll rahas. Ajavad kergelt läbi, ma ütlen ..."

Marele tuli äkitselt naer peale. Meenus, kuidas tütar teda mehele ajas: "Ema, see puusepast üleaedne vahib sind. Mine uuesti mehele. Saaksime ühe väikse õe või venna."

"Ketras teine mitu kuud. Hakkasin juba mõtlema, et äkki olekski õige tegu. Aga kui oma mehe haual käisin ja talle loo seal kalmu peal ära rääkisin, hakkas häbi. Nii head, kui laste isa oli, enam polegi. Võtku susi seda tütre suuvärki," meenutas Mare.

Aga seda tunnistas käbe naine küll, et hakkas tänu tütre kosjajutule naabrimehe iseäralikku pilku märkama.

"Ma ei teinud väljagi," jutustas Mare. "Ajasin juttu ja viskasin endistviisi üle aia nalja. Kui palusin, tuli mees ikka appi ja tegi mu majas puutööd. Nüüd pole ammu enam seda tulukesega pilku mehe silmis näha olnud.
Kümneid aastaid on ära veerenud. Aga ju ma olin nii külm, et mehe pilk jäätus lõpuks."

Mare keeras jutujärje laiskade laste juurde tagasi.

Arutles väljamaalt imporditud kombe üle: oled kolmkümmend täis, alles siis hakka lapsi tegema.

"Kuulan raadiot ja vaatan televiisorit ega saa ühest asjast aru. Arstid räägivad: noorematel inimestel sünnivad tervemad lapsed, sest ema-isa ise on tervemad.
Emad-isad aga tahavad karjääri teha, välismaal ringi uhada. Kindla peale tehakse abortegi - vara, ikka vara lapsi saada. Aga abort teeb mõne naisega seda, et ei tule enam kunagi midagi. Vot! Sihukest õnne mina ei mõista."

Kuidas on Mare oma õnnega?

"Vaata, oli õnne justkui kapaga," seletas Mare. "Aga mees suri vähki. Kasvatasin kahte põngerjat üksi, võtsin lisatööd. Aga mul oli kogu aeg silme ees, et nendes kahes elan mina edasi ja pean rügama. Mine sa tea, millal mulle vikatimees järele tuleb!"

Mare pani pea viltu ja hakkas areldi arutlema: "Issaristike! Viimaks on minu viga, et nad lapsi ei muretse? Ehk ei osanud ma oma väsimust ja vaeva hästi varjata ja nüüd mõtlevad tütar ja poeg: sellist elu, nagu meie emal oli, ei tahaks, raba hommik õhtuga kokku ja ei mingit rõõmu," ajas Mare silmad suureks. "Kui nad nii mõtlevad, on ikka lollikesed küll. Mina rabasin rõõmuga. Aga seda pole mõtet neile seletada, nad ei saa enne aru, kui endal mõni põngerjas ringi jookseb. Jumalast kahju, et minia oli näost ära mingi viiruse pärast. Ehk veab mul järgmiste jõulude aegu rohkem ..."