Väimees pitsitab ämma elunatukest nagu sidrunit

Foto: Andres G. Adamson

Kuuekümnendates aastates naine ei saa silmi pühkimata rääkida. Kord alustab, siis resümeerib: "Ei, väimees peab olema hull, tark inimene selliseid tegusid ei teeks. Tütre mõistuse on ta ka nüüd ära võtnud."

"Olen oma sünnitalus elanud 63 aastat. Lasin majale värske voodri panna, uued ahjud ja korstnad teha, ka aknad-uksed ja koja. Ikka selleks, et võiksin seal oma elu lõpuni elada," jutustab Miralda (nimi muudetud).

Keeras jalgratta kaheksaks

Praegust elu ei saa ta aga eluks nimetada.

"Leidsin elukaaslase - seltsim on raskustest üle olla. Aga nüüd ei lase väimees teda enam majja," avaldab naine.

"Väi lohistas oma voodi minu toa ukse ette ja kui ma hommikul ärkan, pean tema voodist mööda minema," pajatab Miralda. "Teate, ta tõuseb siis ka üles, tuleb mulle kööki järele, kus kavatsen kohvi keeta, ja tõmbab tahmapeldi eest. Pliit, nõud, kann on tahmaga kaetud. Nii algab minu hommikukohv. Varem on ta toppinud lõõrid ajalehti täis, et mul tossu oleks, viinud minema pliidiraua, ka pliidiuksed, nii et pidin kõik uued ostma. Sooja vett ei saa ma siiani, see on mulle keelatud, ehkki väimees võtab igal võimalusel minu puid ja kütab nendega. Ma ei saa mitte midagi teha. Ei usu mind kohalik politsei, ei aita sotsiaaltöötajad. Omavaheline asi ja ma ei suuda neid veenda, sest tunnistajaid pole. Kes usub ainult minu sõna?"

Jalgratta, millega Miralda tööle või toidukraami järele sõitis, keeras väimees kaheksaks ja peitis sodihunniku alla, peale ladus okastraadi. Harutagu ämm, kui tahab!

"Oma autot ei julge ma kodus hoida, peksab sodiks, selle viisin küla peale. Aga uue ratta, millega sõidan, peitsin kodu lähedale metsa. Nüüd näen: väimees tuleb mulle hommikuti järele - tahab näha, kus ratas on," väriseb Miralda hääl.

Tõeline perevägivald, kus tunnistajaid pole. Naise sõnade järgi teeb väimees oma "mehetegusid" kaalutletult nelja silma all. "Ikka on tütar kas kusagil kaugemal, lastega autos või kodust ära," väidab ta.

Komme ämma konte väänata

Vee pärast tuli väimees talle suvel kallale. Miralda oli otsustanud sooja vett võtta ja torusse pandud takistused rauasaega maha saagida.

"Olin diivanil ja kuulsin, et keegi jookseb müraki vastu ust. Väi! Tõusin diivanil istuli. Ja siis ta tuli, lõi mulle vastu paremat õlga ja väänas kätt. Kui arstile vigastusi näitasin, leidis too: "See mees on Jämejala kandidaat!""

Esimest korda tuli väimees talle kallale kolm aastat tagasi. Siis lõhkus mees ämma ukse maha, lükkas eaka naise pikali ja väänas jalgu. "Need annavad siiani tunda. Ei tea, miks talle see väänamine nii meeldib. Kas siis ei jää jälgi järele või," arutleb Miralda, kel lausa hirm oma elu pärast. Sooja vett ei saa ta kannatustest hoolimata muudmoodi, kui soristab külma vee patta ja teeb selle seal soojaks.

Miralda usub: väimees ei ole normaalne.

Loomi ei saanud Miralda enam pidada, sest need jäid väimehele ette. Miralda räägib kui kaadreid õudusfilmist, kuidas väimees tema kanu vigaseks peksis, ta auto pagasiruumi luugile surnupealuu ja kondid joonistas, teda pidevalt litsiks sõimab ja lubab nii läbi kolkida, et vaid alumise otsa prao järgi ehk keegi veel ära tunneb.

Miralda ohkab: "Kohutav, milline sõnavara. Ütleb mulle hommikul: "Noh, lits on ka oma p...... jalad alla ajanud!" Lapsedki on üles keeratud. Väiksem läheb minust mööda ja ütleb: "Lits." Võtan vett, tänitab: "Kes sul lubas võtta?""

Jõululaupäeval jäid Miraldal vorstid lauale. "Teate, ta tõi nende kõrvale kuurist surnud roti. Leidsin selle "natüürmordi" hommikul. Isegi kanasõnnikut on ta mu tuppa tassinud," meenutab naine.

Hirmutab: tütar poob end üles

Väimees on leidnud uue mooduse, kuidas ämma närvidele käia. "Su tütar poob end ühel päeval su tuppa laekupli külge üles," karjus ta ämmale pärast järjekordset sõnavahetust. Teine kord lükkas ta tütre ema tuppa ja lõugas: "Nüüd ta otsibki nööri, et end üles puua!"

Miralda jutustab: "Ma vabisesin. Ausalt öelda mõjus see poomise värgi etendus nii, et olen kõik nöörijupid ära peitnud. Ta viibki lõpuks tütre niikaugele. Algul uskusin, et see on minu hirmutamiseks tehtud. Aga kui väimees taas mu kana vigaseks lõi, küsisin tütrelt: millal ta selle ükskord ometi lõpetab?

Tütar reageeris ehmatavalt. Tuli minu tuppa, nööripundar kaenla all ja röökis: "Tee ise sõlm valmis, poon end siia lambi külge üles!" Lasin tal maha rahuneda, aga tütar tuli mulle käsipidi kallale ja tiris juustest. Ta närvid on niivõrd läbi. See mees on ta mõistuse võtnud."

Miralda arvates on väimees saavutanud sellise koduse õhkkonna sadistliku kavalusega. Esiteks teeb ta oma näotuid tempe vana naise kallal pealtnägijateta. Oma elukaaslasele ehk Miralda tütrele räägib hoopis muud - vanamutt on lolliks läinud, mõtleb asju välja. Osa oma tegusid ajab Miralda elukaaslase kaela.

Tütar ei tea, mida teha. Ema mõistab, mis tütrega toimub, aga tema tarkus ei aita - tütar eemaldub emast veel ja veel. Muidu ei oleks ta mehele meeltmööda.

"Elame ühes majas ja sel aastal oleme tütrega vaid kaks korda teineteisega rääkinud," ütleb Mi-ralda. "Mis mõistmist siin olla saab. See aga on lausa vesi väimehe veskile. Väimehel on kuri plaan, väga kuri. Mina usun seda."

Nimelt on Miraldal andmed selle kohta, et tütar, kellele kodutalu pärandati, on käinud sel suvel koos mehega notari juures.

Notar koostas volikirja väimehe nimele. Selles annab Miralda tütar kümneks aastaks kõik õigused kodutalus tehtavat kasutada, valitseda ja käsutada oma mehele, Miralda väimehele. Kaasa arvatud koormamise, võõrandamise ja kinkimise õigusega.

"Ta on saavutanud selle, et kogu võim majas on nüüd tema käes. Ühel päeval võib ta maja ära müüa või kinkida ja tütre, kes on talle lihtsalt elukaaslane, koos oma kahe lapsega põõsa alla jätta," kardab Miralda.

Ema usub, et psühhopaadist väimees on tema tütreltki mõistust võtmas, nagu kavatseb seda temalt võtta. "Täiesti normaalne inimene selliseid volikirju oma ja pere kahjuks ei teeks. Aga kõige hirmsam on, et keegi ei saa ega oska aidata. Ometi on tegu puhta perevägivallaga, mida too mees endale meie kodus lubab."