Mis saab siis, kui ema näeb tütres rivaali?

Foto: Andres G. Adamson

Inimkond on nii üles ehitatud, et ikka on keegi kellegi rivaal. Mis juhtub aga peres, kui vananev ema näeb rivaali oma tütres, kelle elu läheb hästi?

Tütrel on kõik. Emal - vanadus ja kahjuks ka kibestumus hinges, mis näib kasvavat tigedusepuuks. Ei piisa enam halbadest sõnadest lihase lapse aadressil, vaid oma osa saab ka väimees.

Ei jätku ainult tüliõuna veeretamisest koduseinte vahel, vaja on käia mööda naabreid ja rääkida, kui raske elu tal on, kui halb on temaga ta ainus laps ja milline "mööda kuju" on väimees.

Miks sa end üles ei poo?

Tütar tunnistab: kodune elu sööb närvid seest. Ta on isegi arstile rääkinud ja küsinud, mida teha.

Pisar silmas, ohkab ta: "Sestsaadik, kui vanaema pärandas maja mulle ja mitte mu emale, on asi päris hulluks läinud. Ema on võtnud pähe, et peaksin maja nüüd kohe tema nimele kirjutama, sest tema on vanaema tütar ja otsene pärija, mitte mina. Ta ütles mulle täis tigedust: "Miks sa ennast üles ei poo? Saaks sinust ükskord lahti!"
Mida peab minu kui tütre süda ütlema, kuuldes oma emalt selliseid sõnu?"

On teisigi väljendeid, mille meenutamisel tütre hääl katkeb. Ema nimetab lapselaste kuuldes oma tütart ja lapselaste ema värdjaks ja litsiks, kõrgharidusega hulluks.

Kui noored majast väljas ja lapsed kodus, läheneb vanaema neile ja räägib, kui hirmus mees on nende isa ja kui jõle naine nende ema.

"Ma ei oska enam ennast ja oma lapsi kaitsta. Valusalt nagu noaga lõikab ja solvab see, et mu oma ema alavääristab nii mind kui mu abikaasat meie laste ees. Nüüd on ta võtnud taktika käia naabrite juures seletamas, mis hirmsad inimesed mina ja mu mees oleme. Hiljuti räägiti mulle, et ta levitab tuttavate pool käies kuulujuttu, justkui peksaks me teda. Naeruväärne."

Ema põeb võimust ilma jäänud naise kompleksi. Käib ringi nagu kunagi suure talu perenaine, võtmekimp vööl. Keerab lukku keldri, kuuri, isegi WC.

Teda ei liiguta karvavõrdki, et tütar peab oma moosid keldri asemel mujale jahedasse kohta sokutama, et haige lapselaps ei pääse hädale ja peab minema hoovi peale kemmergusse. Ta kujutab end vanaperenaisena, kelle sõna peaksid kõik kuulama. Oli aeg, kui väimees kuulaski.

Ämm astus hommikul kell seitse magamistuppa ja luges ette, mis töid teha tuleb. Väimees tegigi, aga siis sai siiber. Kaua võib? Aeg on oma elu elada, oma tahtmist mööda sihte seada.

Tütar mudib käsi ja leiab, et kooseksisteerimine emaga on nagu surnud ring, kust pole väljapääsu, otsi palju tahad.

Sest ema on võtnud nõuks kiusu ajada. Sellest kumab tugevalt läbi kadedus tütre laabuva elu vastu, mida emal endal ei olnud.

Ema tegutsemine on võrreldav rivaali omaga. Tütre hinnangul tahaks ta noorpere üle võimu saada, selle tõestuseks on suur võtmekimp vööl ja järjekindel nõudmine: kirjuta maja minu nimele.

"Kas pole kummaline? Normaalsetes peredes püsib noorte ja vanade vahel usaldus, elu viivad ju edasi noored ja pealegi elab ema meiega ühe katuse all, me ei tee talle mingeid takistusi. Me isegi ei lukusta oma uksi, nagu tema seda teeb. Ema on hakanud aga takistusi välja mõtlema, et meiega pidevalt tülitseda. Kasvatame-koolitame lapsi, teeme igapäevatööd ja peame maadlema veel temagagi," on noor naine õnnetu. "Ma ei tea, kaua mu närvid vastu peavad. Püüan asju heaga lahendada, rääkida. Mu abikaasa on paksema nahaga ja ütleb: kuidas käitub ämm minuga, nii käitun mina temaga."

Side vanaemaga

Et ema hõõrub pidevalt nina alla, miks maja on tütre nimel, rändas tütar oma meenutustes lapsepõlve suhete põhjusi otsima.

"Meil oli vanaemaga side. Just tema õpetas mind vaatama iga lille ja liblikat, armastama loodust. Tänu sellele on mul koduaia iga puu ja põõsaga oma mälestused, oma lood kevadest, suvest, talvest ja sügisest. Kasvasin sõna otseses mõttes vanaema külge. Võib-olla ei meeldi see emale. Aga ma ei saa midagi parata: kui mul oli raske ja lohutajat vaja, oli vanaema kohal, ema mitte. Aga ema ei näi seda mõistvat. Või on asi keerulisem - mõistab, aga vihkab mind nüüd selle eest."

Ema on olnud läbi aegade keeruline natuur. Isa läks kodust, sest emale tekkis teisi mehi. Mõistagi polnud tal tütre jaoks aega, ta arvas lapse niisama kasvavat.

Öeldakse ju: küll nad kasvavad, kus nad pääsevad!
Aga tuleb aeg, kus on eriti oluline, kelle külge lapsed kasvavad. Ema kadestab sisimas ka vanaema. See on kindel.

Aga oma vigade ja tegematajätmiste mõistmise asemel ründab oma ainsat tütart ja selle peret, lihvides iga päevaga suhteid aina teravamaks. Üks lemmikväljendeid on: kui laps on kasvatatud, peab temast kasu olema. Temal kui emal on aga hästi vähe kasu ...

"Minu jaoks on hoopis suur rõõm see, kui lapsel läheb hästi, kui ta saab elus hakkama. Mis kasu veel vaja on? Ma ei mõista, kuidas ta ei mõista, mida teeb? Mul on oma emast isegi kahju, aga ma ei oska teda aidata," arutleb tütar.

Ema ei vaata end kõrvalt, ei tule selle peale ega usugi vist, et mõni võib mäletada, mida tegi tema ise, kui kasvas tema ainuke tütar.

"Tänu vanaemale suutsin end teostada, saada kõrghariduse. Ema maailmas olen ma kõrgharidusega hull. "Aga see "hull" on elus edasi jõudnud. See "hull" unistab oma laste rahus kasvatamisest ega taha pidevat kodusõda ja seda, et ema leegib mööda naabreid klatši kandes. Samal ajal on sellel "hullul" olnud rohkem südant kui ta emal. Ma ei ole emale veel kordagi öelnud: "Miks sa ennast üles ei poo? Saaks sinust ükskord lahti." Annan endale aru, et ta on mu ema. Aga ema ei anna endale aru, et olen ta tütar, ainus tütar, kellel kaks last vaja mõistlikeks inimesteks üles kasvatada. Õnn, et nad hästi õpivad. See on tõesti mu elu suurim rõõm praegu."