Käbi ja känd ehk kuhu kukub lõpuks käbi?

Foto: Andres G. Adamson

Rahvaütlus, et käbi ei kuku kännust kaugele, peab üldjoontes paika. Ehkki erandeid on alati, nii sellelgi tarkusel.

Aino K. Pärnumaalt, kellega kohtumisest alljärgnev lugu sündis, väitis oma kogemustest - käbi ei kuku kännust kaugele.

Kännud

"Suguvõsa viga, vanast ajast juba käärib ja aina hullemaks läheb," otsustas naine resümeerida. "Nagu ema ees, nii tütar järel."

Lugu ise on järgmine.

Suur talukoht tahab töökäsi, ent vajab ka raha arenguks. Ja vanade talukohtade noortele pidajatele on väga tähtis pärandus - kas see, mida edasi arendatakse, on noorte või vanade nimel. Sest kui see jääb vanade nimele ja noored teevad töö ära, juhtub ühel päeval nii, et vanad otsustavad talu koos tehtuga hoopis kellelegi kolmandale anda.

Suguvõsas on juhtunudki nii, et kõik on kõigi suhtes valvel. Pärandus ikka on erutanud. Esimese tüliõuna viskas vanaema. Õiglasena oleks ta pidanud pärandama talu oma tütrele, kes tema talumajja elama jäi. Tegi aga nii, et pärandas hoopis tütretütrele, kes elas ka oma mehega talumajas. Tegi seda nii salaja, et keegi peale tütretütre ja tolle mehe ei teadnud.

Salajane asi on nüüd välja tulnud, ainult et vanaema ajab tehtut üllataval kombel tagasi: "Ma pole mingitele päranduskirjadele alla kirjutanud." Raiub nagu rauda ja teeb lähikondseid, sealhulgas oma lihaseid lapsigi, lolliks.

Vanaema ise ei ela tütre juures talus, vaid hoopis poja pool. Talumuredesse süüvib ta siis, kui keegi telefonil midagi teatab. Poeg, kes teda enda juures peab ja hooldab, on ka pisut solvunud. Rohkem selle pärast, et ta oma lapsi teavitamata tütretütrega tehingu ära tegi. Isegi oma tütar, tütretütre ema, kes tallu oma nurga sai, ei tea täpsemalt, miks ja millal tehing tehti.

Kõik nendivad: tütretütrel on vanaemale eriline mõju. Isegi pensioniraha on rännanud tütretütre taskusse, mis omakorda vanaema poega heidutanud: tema hooldab, söödab ja katab, raha saab aga tütretütar. Kuidas vana daam ja tütretütar sellise läheduse saavutasid, on kõneaineks nii omadele kui pereloost teadjatele. Vanaema, tundub, teeks tütretütre jaoks kõik.

Kahjuks pole vanal naisel olnud õnne suure heateo eest. Lemmikust tütretütre pere, eriti väimehe hoiak tallu elama jäänud vanaema lihase tütre vastu aiva jaheneb, tüli on majas. Olukord on võtnud vägivaldsuse ilme, peretülisid talus tuleb võõrastelgi lahendada, kuna üksi enam hakkama ei saada. Seda kõike suuresti päranduse pärast: tütretütre pere haldab-valdab talu ja selle maid seaduslikult ja tütretütre emal oma talutoas pole mingeid õigusi peale nurgas istumise. See teeb aga viimase väga kurvaks.

Hiljuti nuttis isegi tütretütrele talu pärandanud vanaema oma aastates tütre pärast peatäie, mispeale hakkas tervis jupsima - aastaid tal ikkagi üle 80. Tütar on temast mõnikümmend aastat noorem, keda aga vanaema lemmiku tütretütre mees sõna otseses mõttes ahistab.

Telefonivestlused tuttavatega, mida vanaema pidada üritab, pole toonud mingitki lohutust - külast öeldakse, et asi hull mis hull. Inetu koguni. Kõige suuremad inetused ütleb väimees ämmale nelja silma all, et poleks kuuljaid-tunnistajaid. Kaval selline.

Käbid

Talu noorpere on võtnud selge hoiaku, eriti väimees: "Ämm ärgu oma nina minu asjadesse toppigu."

Ämm on aga õnnetu, kuidas väimees temaga käitub. Ehkki ämmal on talus oma nurk, kus elada, tunneb ta iga päevaga üha enam, et temast tahetakse lihtsalt lahti saada.

"Varandus, varandus on noortele tähtis. Kuna minu ema kirjutas talu nende ja mitte minu kui lihase tütre nimele, pole mul midagi head loota, sest mul pole midagi, millega neid kuuletuma panna," pihtis ämm.

Käbid, mis teevad nemad? Noor pere käitub ema-ämmaga nii, et mis väimees ütleb, on kõik õige.

Näiteks toppis väi ämma pliidilõõri siidsukkadega umbe, et palju tossu oleks ja ämm köhida saaks. Õnneks taipas ämma tuttav, kes parajasti külas oli, lõõri sisse piiluda ja tulidki sukad nähtavale. Ise need lõõri läinud ei oleks!

Ukselukud on kogu aeg katki ja ämm on veendunud: väi lõhub need meelega. Kui ta sellest tütrele räägib, ei usu too teda või tahab lihtsalt mehega häid suhteid säilitada ja ei tee väljagi. Väimees on oma naisele karmi sõnaga selgeks teinud: ämm on peast segi, ei tea enam, mis teeb, ja ei mäleta ka. Ukselukud võis lõhkuda see tuttav, kes tal külas käib. Nii jääb ämm talus pea alati toeta.

Ühest küljest mõistab ta oma tütart: kui too oma mehega ühte jalga ei käi, pole temalgi kodurahu. Väimees on nii valju sõnaga, et kõik olgu kui sõdurid tema ees rivis, maksab ainult tema arvamus. Muidu on ta tubli töömees, aga kodus ... Jah, kõigile pole antud oskust suhteid hoida.

Mõnda aega pillab noorperenaise ema talus vägivaldse väi pärast pisaraid ja kannatab hingepiina: temagi on ju andnud kunagi talle kuulunud maatükid ja majaosa noortele. Vabatahtlikult, et las majandavad. Selle andmise sees oli - nagu alati! - lootus, et küll noored tasuvad hea suhtumise ja hoolega. Seda aga ei juhtunud.

Lahke andja pandi hoopis kannatama. Oma nurgas hingepiina tundes mõtleb ta üha sagedamini, et ju noored tahavad, et ta talust kaoks või maha sureks.

Kõige rohkem teeb talle haiget see, et ta ei tohi oma lapselastegagi suhelda, isegi mitte rääkida. Lapsed lähevad temast, oma vanaemast suure kaarega mööda, ei vasta küsimustele, osatavad või näitavad isegi keelt. Neidki on kästud temast kui pidalitõbisest eemale hoida.

Kuhu kukuvad praegu keelt näitavad käbid, kui kasvavad? Ilmselt ikka oma kännu ligi. Ja tuleb aeg, kus nendesamade käbide vanematel tuleb omakorda tuttav kadalipp läbida, nutta patja ja ahastada: miks nad minuga nii teevad? Sest lapsed käituvad tavaliselt oma vanematega nii, nagu need käitusid kunagi oma vanematega.

Ja kui lapsed polegi muudmoodi suhtumist näinud-õppinud, kuidas peaksidki nad oskama oma elus teisiti toimida? Pealegi, kui nende ema ja isa sellise suhtumise heaks kiidavad.

Vanana saad sa tunda, kelle oled üles kasvatanud. Aga siis on hilja midagi muuta. Halba, mis tehtud, enam olematuks ei tee. Ja kännu ligi kukkunud käbisid ümber ka enam ei kasvata. Jääbki üle astuda oma sillutatud kannatuste rada kuni lõpuni.