Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Juubelipeo aukülaline oli jooksurattaga parun

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Jooksuratta leiutaja Karl von Dreis, keda kehastas Tarmo Hints (vasakul), rääkis pikalt-laialt, mismoodi see jalgratta leiutamine ikka käis, kui palju unetuid öid ja nässuläinud katsetusi tuli üle elada. Kuulajate seas on ka jalgrattamuuseumi eestvedaja Valdo Praust (paremal). | FOTO: Erakogu

Esimese ilmasõja aegne jalgratas aastanumbriga 1897, sportratas, moodne tänapäevane tõukekas, peen sepistatud kolmerattaline puitistmega lasteratas, millel kella ülesannet täidab hoopis lenkstangi külge kinnitatud kuljus – selline eriline valik rattaid veeres Väätsale kokku jalgratta 200. sünnipäeva puhuks

Seegi loetelu on väike osa neist kahe, kolme ja enama rattaga sõidukitest, mis kõik koonduvad ühisnimetaja jalgratas alla ja mida Väätsa kooli õuel laupäeva õhtul näha sai.

Mõni veeres kohale ise, teist tuli vedada autokatusel või järelkärus ning ega paljudest enam sõidulooma olnudki, pigem  muuseumieksponaadid. Enamik nii auväärses eas, et nende ümber uudistanud huvilised ei tihanud näpuga puudutadagi.

«Ei tea, mismoodi sellisega kuskil munakiviteel sõita oli,» ei suutnud kolmerattalist raudrehvidega lasteratast takseerinud vanem härra ära imestada.

Kõrval seisnud pisike poiss vaatas sama ratast mõtlikult, näpp suus, istus siis oma kaherattalisele ja vuras eemale.

Kui kohal oli juba sedavõrd palju auväärses eas jalgrattaid, ei pannudki vist imestama enam see, kui koolimaja nurga tagant ilmus nähtavale sabakuues uhkete pannalkingade ja kübaraga mees – Karl von Dreis isiklikult.

Tema oligi põhjus, miks jalgrattamuuseum Väätsal suurejooneliselt jalgratta juubelit tähistas. Teatavasti oli just parun von Dreis see, kes 12. juunil 1817 esimest korda oma leiutist – kaherattalist, pedaalideta ning puidust raami ja ratastega jooksuratast esitles. Arvestades seda, et parunihärra enda sünniaastaks on ajalooürikutes märgitud 1785, oli ta vägagi heas vormis ja mis veel parem – rääkis puhtalt eesti keelt.

Veelgi olulisem oli, et von Dreis saabus mõisahoovile loomulikult omavalmistatud jooksuratta seljas.

Parunit küsitlenud Eesti jalgrattamuuseumi eestvedaja Valdo Praust kiitis puitratsut ja uuris, kas vastab tõele, et rattaleiutaja on oma leiutajakarjääri jooksul veel midagi maailmale kinkinud. «Noh, ma leiutasin ühe küpsetusmasina ja veel ka kustutusmasina, aga need ei läinud väga rahvale peale,» teatas Dreis tagasihoidlikult.

Veidi uhkemal toonil lisas Dreis, et tema on ka vändaga hakklihamasina prototüübi sünnile kaasa aidanud ning trükimasina klaviatuuri ja tema nime vahele võib võrdlusmärgi kirjutada. «See klaviatuur on nende tänapäevaste arvutiklaviatuuridega üsna sarnane,» teadis ta öelda.

Päeva peakangelane oli siiski jalgratas ja jutt keerles ikkagi tema ümber. Drais sõnas, et on märganud ka 200 aastat hiljem, et siin-seal liiguvad lapsed edasi jooksuratast kasutades, ja selle üle on tal ülimalt hea meel.

Valdo Praust küll tõi paruni maa peale tagasi, kui selgitas, et jooksuratta kasulikkus seisneb tänapäeval peamiselt selles, et enne kui pärisratta selga istutakse, harjutavad lapsed jooksurattaga tasakaalu hoidmist. Siis ostetakse tavaliselt juba uhke jalgratas ja jooksuratas jääb keldri- või garaažinurka seisma.

Väätsale kogunenud juubelipidulised said laupäeval veel teha vigursõitu, uudistada omatehtud veidraid rattaid. Õhtu nael oli ratturite rongkäik kooliõuelt jalgrattamuuseumi juurde, uhke Karl Dreis ja tema leiutatud jooksuratas kõige ees.

Tagasi üles