„Võta kepp, sa ei saa sealt mäest üles muidu,” hõikab Anne vanaprouale, kui see hakkab temaga kaasa minema, et puhast pesu nöörile riputada. Linda jättis abimehe meelega tuppa, sest ta ei taha näidata, et ise käidud ei saa. „Aitäh, hea laps!” lausub 77aastane Linda Paas kepi toonud abistajale 67aastasele Anne Arrile.
Viljandimaa Navesti küla neljale eakale naabrile oma vabatahtlikku abi ja tuge pakkuv Anne Arr (67) räägib, et vahel mõnel päeval saab päris rahulikult olla. Aga täna oli küll põrgu lahti.
„Kõigepealt helistas üks Võhmas elav abistatav, et auto on vaja remondist ära tuua. Sealt läksin Viljandi turule, Linda tahtis värskemat seemnekartulit. Teised hoolealused ootasid mitu tundi ja pabistasid, et äkki ma ei tulegi. No tulen ikka, kui ma lubasin,” naerab Anne. „Kui abi vajatakse, siis tahavad seda ikka kõik korraga.”
Samal ajal ootas Anne enda mees autoremonditöökojas, et naine ta koju sõidutaks. „Ta on juba sellega harjunud, et midagi võib vahele tulla,” naerab Anne.
Enne oli ta käinud ühe eaka abielupaari juures naisel juukseid pesemas. Silmaarst ei lubanud vett silma lasta ja nüüd vajas hoolealune peapesemisel abi.
„Mina pesin tal juukseid nagu väiksel lapsel, võtsin pea kaela alla,” räägib Anne.
Tema abistada on Navesti küla neli inimest, kellelgi neist pole lapsi.
Viis last ja haige süda
Annel endal on viis last ja haige süda. Süda on vahel rütmist väljas, nagu ta ise ütleb. „Kui teed midagi, siis ei saa arugi. Kui seisma jääd, hakkab tunda andma. Kogu aeg peab tegutsema.”
Anne käib Paala rahvamajas tantsimas ilusa nimega trupis Tilder. See pidi olema üks lind ja üheksavägine, teab Anne.
Parasjagu käisid ettevalmistused ja peaproovid 25. mail toimuvaks memmetaadi tantsupeoks Võrus Kubijal. Mis saab siis neist, kes teie abi vajavad, kas peavad seni vagusi ootama?
„See üks päev peab ära kannatama. Mis teha. Ütlen neile muidugi, kuhu ja miks lähen,” vastab Anne.
Väga puhas naine
Linda Paas (77) kiidab: „Anne on väga tubli! Ta on väga puhas naine. See meeldib mulle kõige rohkem tema juures.”
Linda ei tea, mis temast oleks saanud, kui Annet poleks. „Vist oleksin vanadekodus praegu,” arvab ta.
„Mina tahan, et ta ei oleks minutitki minust eemal. Olen temaga nii rahul ja harjunud, et ilma ei oskakski nagu elada. Ta on mulle nii käte, jalgade kui ka silmade eest. Kui ta tantsima läheb, siis on kohe igav.”
Linda lisab veel, et ta on kogu see aeg tahtnud oma head aitajat Annet kiita, aga pole seda osanud teha. „Nüüd tulite ise mu õue peale ja ma saan selle ka ära öeldud.”
Kas see annab teile elus midagi juurde, et teisi ennastunustavalt aitate, küsin Anne Arrilt. Või on see loomupärane olek?
Ju vist on loomuses, vastab Anne. „Juba siis, kui ma siinkandis posti vedasin ja pensioni koju viisin, tõin ikka midagi poest, kui vaja või viisin prügikasti välja.”
Anne on terve oma elu karjalaudas töötanud, alguses lüpsja, siis brigadirina, ikka Paala kolhoosis. Pensionipõlve alguses hakkas posti vedama.
Mis elu teie elanud olete, küsin Linda Paasilt. „Alguses käisin koolis, siis abiellusin,” vastab tema. Nüüd on Linda teinepool juba pool aastat Toonela teel.
„Aga töö, mis tööd te tegite?”
„Paala kolhoosi aiandis töötasin suurem jagu. Kasvatasin kurke ja tomateid.”
„Nii palju ei maksa ka klõpsutada,” soeb Linda fotograafi ees oma juukseid sirgemaks.
Keegi kiuksub heleda häälega heki taga ja tuleb järjest lähemale. Muudkui kiu ja kiu. Majaperenaine Linda teab, et see on kass nimega Härra Kiu, kes tuleb meie juurde juttu ajama. Linda teab, et mustavalgekirju Härra Kiu on kuri ja hammustab ka, kui ei saa seda, mida ta tahab.
Kas hooldaja või abistaja?
Mille poolest erineb siis isikliku abistamise teenus hooldamisest?
„Mina pole mitte kellegi ametlik hooldaja,” selgitab Anne. „Varem tegin ja aitasin oma küla inimesi ja naabreid heast soovist ja tahtest. Siis võttis minuga ühendust Viljandi mittetulundusühing Teeme ja pakkus oma abi. Nad annavad ka piskut rahalist tuge. Bensiiniraha eriti ei ole, aga nii küll, et ise maksan tunni eest ühe euro ja saan 1.50 tagasi. Tegemist on ikka pigem vabatahtliku tööga,” selgitab ta.
Enamasti teeb Anne kaasa poeskäike ja arsti juurde minekuid. Eelmisel kuul käis ta ühe oma hoolealusega viis korda Tartus arsti juures. Varbaküüsi pole ta lõiganud. Ta kardab sellist tööd. Kui vaja, siis viib soovija pediküüri. Alles lõikas endalegi varbasse. Pole neid õigeid tange ega asju ka.
Anne võtab oma abistatava kaasa ja siis käivad nad koos poes. Tema toetab, hoolealune ise valib, mis talle vaja on. Kui on soovi, siis käiakse kalmistul haudu korrastamas.
Ise elab Anne mäe otsas. Ta viipab käega, kus täpsemalt. „Eile tegin omal kõik aias korda. Varem aitasin teisi, näiteks siin Lindal aias peenrad teha ja vajaliku maha istutada. Kui ta läheb üksi kasvuhoonesse või aeda, siis võib ta kukkuda. Aga Linda ise otsustab, kuhu ja mida istutada,” selgitab Anne.
Aitaja ei leia vajajat
60+ toimetus on saanud telefonikõnesid, kus on küsitud, kas me ei oskaks suunata mõne inimese juurde, kes pakuks eakale või liikumisraskusega inimesele tuge ja abi kas või selleski osas, et läheks talle paaril õhtul külla, et temaga suhelda. Või libeda ajaga hoiaks teda käsivarrest, kui on vaja toidupoodi minna, kauplusest tulles aitaks kotti kanda.
Teada on, et taolisi teenuseid pakuvad näiteks diakoonia-asutused, Punase Ristiga seotud ettevõtmised ja mõned eakate organisatsioonid, kelle liikmed seda vajavad.
Kuidas siis leida neid inimesi, kes vajavad abi ja samas neid, kes on valmis aitama? Ja kuidas neid omavahel kokku viia? Kuhu endast teatada, kui on abistamise soov ja tahe ja kes selliseid inimesi organiseerib?
Viljandimaal on mittetulundusühing Teeme, mis pakub küll ainult Viljandimaal isikliku abistaja teenust nii noorematele puuetega inimestele kui ka vanematele nägemis- ja liikumisraskustega inimestele.
Võtab käevangu
Mittetulundusühingu Teeme juhatuse liige Jaanika Toome selgitab, et isiklik abistaja aitab vanema inimese kodust välja liikuma, et osa võtta erinevatest üritustest, teha vajalikud käigud ja muudki. Mõlemad kaks komponenti on vanemale inimesele olulised, nii liikumine kui ka suhtlemine, kui ta on jäänud üksi koju.
„Meil on olemas isiklikud abistajad pea kõigis Viljandimaa valdades, samuti oleme rakendanud ka praktikat, kus aktiivsed pensionärid ise on isiklikud abistajad oma küla inimestele, kes ei saa näiteks arsti juurde minna.
ÕIGUS
Isikliku abistaja teenust võivad saada:
• liikumis- ja/või nägemisraskustega inimesed, kes vajavad igapäevastes toimingutes teise inimese abi;
• inimesed, kes ajutiselt on kaotanud liikumisvõime (autoõnnetuse, insuldi tagajärjel);
• isiklik abistaja võib aidata ka ainult paar kuud, nii kaua, kui te taastute oma terviseprobleemidest.
Teenuse saajad peavad ise olema võimelised iseseisvalt korraldama teenusega seotud asjaajamist. See tähendab, et inimene peab ise teadma, kuhu ja millal ta koos abistajaga minna tahab.
Isikliku abistaja teenuse eesmärk on abistatavate:
• iseseisvuse suurendamine;
• aktiivsuse tõstmine kõikides eluvaldkondades;
• pereliikmete hoolduskoormuse vähendamine.
Teenus sisaldab abistamist:
• liikumisel, koos isikliku abistajaga saab turvalisemalt käia poes või pangas, arsti juures, võtta osa mõnest kultuurisündmustest.
• suhtlemisel (raske kõnepuudega isiku puhul);
• spetsiifilistes toimingutes (kirjutamisel, lugemisel).
