Kas tark jookseb pulsikellaga või ilma?

Pulsikell. Foto: ERR

Targad liikumisharrastajad kuulavad oma keha rohkem kui pulsikella, leiab rahvusringhääligu teadusportaalis Tallinna Ülikooli Terviseteaduste ja Spordi Instituudi direktor, spordibioloog Kristjan Port.

Liikumisharrastajad, olgu siis sportlased või tervisesportlased, peavad tegema nende enda keha puudutavaid otsuseid. Ratsionaalse mõtlemisega ja tõenduspõhiselt. Protsessi toidame loomulikult informatsiooniga.

Häda tuleb sellest, et oleme korilased ja odava informatsiooni puhul paneme tallele kõik, mis saadaval. Samal ajal jätame märkamata, et suur osa sellest on pelgad andmed, millel pole erilist tähendust ega väärtust. Seetõttu jäävad vajalikud otsused tegemata, otsustamist lükatakse edasi, palutakse teha kellelgi teisel, või siis on tulemus sama kui oleks tehtud ilma kogutud andmeteta. Paradoksaalselt püüame probleemi lahendada täiendavate andmete kogumisega. Sisuliselt tegeleme andmete, mitte iseendaga.

Maailmas on tõenäoliselt igal sekundil sadu või tuhandeid inimesi talletamas treeninguga tekkinud andmeid, mille ainukeseks tulemiks on veendumus uute treeningutega seda kogu kasvatada. Seejuures kordagi küsimata: kuidas vanasti oli võimalik trenni teha?

Tänavu ilmunud raamatust „Eesti jooksjate lood“ võib näiteks lugeda, kuidas erineva tausta ja võimalustega inimesed muutusid end tundma õppides targemaks ja neil õnnestus jõuda soovitud eesmärkideni. Toona oli andmeid vähe, nende kogumine ja analüüs kulukad, mistõttu sisukam eneseanalüüs oli vältimatu. Kuid seda enam peaks vältima tänast olukorda, milles upume odavatesse andmetesse ja uinutame end lootusega kusagil masinas sündivatele tarkadele otsustele. Andmed loovad võimaluse meil ise enda suhtes targemaks saada. Andmed ei ole tarkus!

Püüa teha vahet andmetel, (väärtuslikul) informatsioonil, teadmistel ja tarkusel. Andmed muutuvad informatsiooniks, kui neile anda tähendus. Neist osa, unustamisest pääsenud palad, kuhjub meis teadmistena. Info on väärtuslik, kui see muudab meie otsust ja tarkus on isiklik kogemus, mida saame teadmiste kasutamisega. Mis toobki äratundmise juurde, et kuigi pulsikellade ja muude kantavate mõõtseadmete andmed kirjeldavad meid, jätame tähelepanuta, mis meiega toimub ning keskendume andemete kogumisele ja nendega kirjeldatud kavadele. Sisuliselt unustame ennast ära ja treenime selle asemel pulsikõveraid. Tarkust ei saa anda, seda saab koguda, isiklikult!

Kogemus näitab (ja uuringud kinnitavad), et eriala hea spetsialist suudab teha õigeid otsuseid üllatavalt kiiresti ja väheste lähteandmete põhjal. Öeldakse, et ta kasutab kogemust ja treenitud intuitsiooni. Nagu näiteks arst, kes ei saa jääda ootama uusi ning täiendavaid andmeid, vaid peab tegema kaaluka otsuse kohe. Taoline olukord usaldatakse tavaliselt vanematele kolleegidele, sest vanuses peituv aeg on oluline tarkuse kogumise eeldus.

Teine eeldus on võime andmeid seostada tegeliku olukorraga ja sellest õppida. Enamus treeningutega kogutavaid andmeid ei kirjelda, mis juhtus kehaga, vaid seda, mida tehti. Ükski masin, treener ega arst ei saa seda teada peale sinu enda.

Muuda andmed väärtuslikuks informatsiooniks! Õpi kuulama keha ja harju kasutama treenimise aega tarkuse kogumiseks – anna kogutud andmetele tähendus. Kui otsustad treeninguplaanist kõrvale kalduda, oled avastanud väärtusliku informatsiooni ning saadki targemaks. Targaga koos on hea trenni teha!

Vaata ja kuula videost, mida spordibioloog targast treenimisest räägib.