Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/01/20/4890105t1hea1c.jpg)
Enamuse 15 aasta pikkusest tegevsportlase karjäärist kündis ta krossiradu külgvankriga rattal. Aastaid tegutses ta kohtunikuna ja 20 aastat oli Eesti mootorrattaspordi föderatsiooni krossikomisjoni esimees.
„Loomulikult tean neid, kes on krossi sõites oma luid-liigeseid murdnud, kuid minul seda häda pole olnud. Pole kordagi elu jooksul kipsiski olnud,“ räägib ta. „Eks iga inimene sünnib oma huvidega, mulle lihtsalt meeldib motokross. Aga ega laulukooris käija minust halvem ole,“ ütleb ta.
Sõitudest mäletab Aavasalu mõndagi. „Tamsalus toimusid Jõudi meistrivõistlused ning hommikuse trenni aegu oli külma 28 kraadi. Suurtest kinnastest, tavapärastest vatipükstest ja viltidest ei piisanud, salliga tuli nägu kinni siduda. Mehed tulid sõidust külmavõetud nägudega, aga ära tegime.“
Aavasalu ei ole seda meelt, et omaaegset sõitjad olid kõik kõvad mehed ja praegused noored ei kõlba kuhugi. „Kiputakse rääkima, et vanasti olid mehed rauast, kuid tegelikult paneb aeg kõik paika. Igal ajal on omad inimesed. Meie sõitsime oma ajal ja omamoodi,“ arutleb ta.
Vaata videolõigust, millist varustust kasutasid vanasti mootorratturid talvistel krossisõitudel.