Hakkame kõndimise asemel suusatama

Suusarada. Foto: Erakogu

Eks ühe või teise liikumisharrastuse sobivuse kohta annavad eelkõige hinnangu päris lihtsad küsimused – milleks mulle seda vaja on? Kus ma seda kasutan? Kas ma seda oskan või saaks veel selgeks õppida? Arutleme seekord suusatamise teemal. Kas seda võiks ette võtta, kas see mulle sobib ja kas ka minu (pisut eakama inimese) võimed-oskused on ikka selleks piisavad.

Kõndimast suusatama!

Alustan suusaõpetuse juttu käimisest, sest eks see suusatamine ole ka üks tavalisele kõnnile sarnanev tegevus, kus suusad alla pannakse ja sammule pisut libistamisoskust lisatakse. Kuulutan suusaõpetajana sageli – proovige nüüd astumiselt pisut libisema saada ja siis hakkab lõpuks ka suusatamisliigutus tekkima! Nüüdseks on keppidega kõndimine ehk kepikõnd tuntust kogunud, sellestki tehnikast on hea üht-teist üle võtta. Kujutage nüüd ette, et te vähegi soodsamate lumeolude puhul, libedal teel käimise asemel oma koormuse hoopis suuskadel liikumise vastu vahetate. Pealegi pääseb suuskadel väga palju just sellistes kohtades kolama, kus muidu käies vööni sisse vajuks. Suusatades on seal aga lausa lust viibida! Ja muidugi – kui veel oma kodurada olemas, kasvab suusasõidu mõnu veelgi.

Muidugi saab suusatamisega ka laskumislusti tunda. Veidi tekib ehk adrenaliinigi, kui kiirus pisut suuremaks kipub ja kukkumisoht kaugel pole.

Võin kinnitada, et kes kord suusad alla pannud, ei see neid niisama enam nurka jäta …

Millised suusad ja kuidas neid sõidukorda sättida

Eks enamikul minuealistest (ka pisut üle kuuekümnesel) ole mingist ajast ikka suusapaar olemas. Paljudel ehk veel Visu suusad, aga küllap on viimase 20 aasta spordikaubaküllus võimaldanud nii mõnelgi ka sobivam ja kaasaegsem varustus hankida. Kord juba muretsetud ja sobilik suusavarustus teenib omanikku mitmeid aastaid. Läheb iga sõiduga isegi paremaks ja mugavamaks. Headel, masinaga tehtud radadel võib ka kaasaegsema (kitsama) suusaga liikuda. On aga jälg pisut kehvem või rada ise aetud, võiks suusk pisut laiem ja toekam olla. Klassikasuusk on ses suhtes universaalne – sellega saab ka halvemates rajaoludes liikuda, uisutehnikaks peab aga sile ja kinnitallatud rajapõhi leiduma. Muidugi on õige pikkuse (klassika oma endast 25 ja uisk üksnes 15 cm pikem; vt tabel) ja kaalule sobiva suusaga hõlpsam liikuda. Suusk olgu pigem lühem kui pikem, saab paremini „liigelda”.

Saabaste osas soovitan universaalseid n-ö kombisaapaid, millega saab nii uisu- kui klassikastiilis sõita.

Pisut ka suusahooldusest. Tavalisele harrastajale pole see tõesti mingi raketiteadus. Mida siis tähtsaks pidada?

Uisusuusale sobivad kõik libisemismäärded (parafiinid). Kui neid niisama suusapõhjale määrida, siis kanduvad need sinna ebaühtlaselt. Kõige parem on määre peale sulatada. Kui pole spetsiaal­set sulatusrauda, saab seda teha ka vanema siledapõhjalise triikrauaga. Hoides parafiini vastu kuuma rauda, tuleb lasta sealt nõrguval parafiininirel joosta suusatallale, kahele poole suusasoont. Kohe, kui parafiin suusale jõuab, nii see ka hangub. Suusad peavad olema määrimiseks seatud mõlemast otsast toetuma. Kui pole vajalikku määrdepukki, võib need asetada kahele tooli seljatoele, aga abiline peaks neid otstest kinni hoidma. Seejärel tuleb parafiin kuuma sulatusrauaga ühtlaselt laiali siluda, liigutades rauda ühtlaselt piki suusapõhja. Nii et raua järel jääks ilus ning sile parafiinitud libisemispind. Sulatusraua kuumus peab olema timmitud selliseks, et parafiin koheselt sulab, aga et raud suitsema ei hakka.

Suusad pannakse seejärel umbes veerandtunniks jahtuma. Nii imendub soe parafiin korralikult plastikusse.

Järgmisena vajame üht spetsiaalset vahendit – plastikust kaabitsat. Seda saab igast suusavarustust müüvast poest. Sellega tõmmatakse pikkade sujuvate liigutustega parafiinitud suusapõhjalt üleliigne parafiin maha. Ei tasu karta, et suusatald parafiinist üleliia puhtaks saab, sest seda on piisavalt suusatallasse imendunud.

Järgmine toiming tehakse tugeva nailonharjaga. Kui harja pole, pannakse vana nailonsokk ümber määrdekorgi ning lükatakse kiirete ja tugevate liigutustega üle pidamisala. Uisusuusal tehakse kogu see hooldus suusatalla pikkuses, klassikasuusal vaid otsmiste, libisemisalade ulatuses.

Klassikasuusk nõuab ka pidamist! Klassikasuuskadele pannakse suusa keskossa, pidamisalale (saapa kannast umbes 40 cm ettepoole) sobiv pidamismääre. Tahkete purgimäärete (peamiselt miinuskraadide oma) kasutamisel kantakse määre lühikeste liigutustega suusatallale. Suuska hoitakse ühe käega sidemest kõrgemalt, suusa kand toetatakse millegi vastu, nii et suusk jääks pisut kaldu ja suusapõhjaga ülespoole.

Kui üks kiht on alla pandud, tasandatakse see määrdekorgiga. Korgiga tehakse lühikesi edasi-tagasi hõõrdeliigutusi ja tekkiva soojusega läheb määre hästi laiali.

Pikema suusasõidu jaoks peab pidamist panema mitu kihti.

Kui juba kogenumaks saate, siis näete, et 5–6 põhimäärdega saab kõigis meie keerukates suusasõidu oludes imehästi hakkama.

Suusatamine ja tasakaal

Suusasõidust rääkides peatume esmalt ühel kõige vajalikumal teemal – tasakaal. Ega selle viimasega pole vanemaealistel ju väga kiidelda ja ikka istub kuskil kuklas kinni ka kukkumishirm. Suusatehnika keerukus ja sõidutehnika puudujäägid tulevadki just ebapiisavast tasakaalust. Vajalik on just tasakaal libiseval toel (suusal).

Kui võrrelda suusatamist näiteks käimise või jooksuga, kus raskuse ülekanne jalalt jalale nõuab samuti mingi tasakaalu omamist, siis seal liigutakse kindlal tugipinnal. Suusatamises lisandub väga eriline olukord – iga tõukega tahetakse võimalikult hästi libisema saada. Kasutada suusatõukest saadud hoogu ja kanda raskust ette (või uisutehnikas ka ette–kõrvale) libisevale suusale. Selliselt libisedes tuleb ka tasakaalus püsida!