Vesi, paat, aerud ja romantika

Veeveere rahvana on paadisõit olnud meie rahva meeles ja keelel ning sellele on lisaks kui liikumisviisile ikka teatud romantilisemat laadi hetki lisatud. Foto: Kaarel Zilmer

Kui seda kirjatükki tegema asusin, saatsid mind kahesugused tunded. Ehkki mul on üsna head praktilised kogemused sellest ülimalt mõnusast tegevusest, nagu paadiga sõudmine, siis kas ma ikka tunnen piisavalt seda ala? Kuigi meil on taoliseks paeluvaks harrastuseks jõgesid, järvi ja merd küll, miks me oleme sõudmisest nii vähe rääkinud ja kirjutanud?

Kui mõni arvab, et nüüd ma tahan hakata rääkima klassikalisest spordialast, mis meilegi läbi aegade kulda ja karda kokku on toonud – akadeemilisest sõudmisest – või võtan vaatluse alla sõudmise hoogsalt areneva „kaksikvenna” – aerutamise –, siis sedapuhku tuleb jutt hoopis kõige tavalisema paadiga sõudmisest. Teate küll, sellest, millest on meie kõigi ühisesse mällu jäänud üks rahvalik laul „Viljandi paadimees”.

Ei usu, et sel Mulgimaa müstilisel paadimehel see pidev aerusikutamine vastumeelt oli. Küllap sel imelisel järvel olemine talle ikka meeldis ka. Ja paatki oli tal kindlasti korralikest laudadest koolutatud, mitte mingi „linnuluust tehtu”, nagu räägib üks teine ja pisut hilisema aja laul.

Veeveere rahvana on paadisõit olnud meie rahva meeles ja keelel ning sellele on lisaks kui liikumisviisile ikka teatud romantilisemat laadi hetki lisatud.

Kus aga vettpidi liikuma pidi, ja muudmoodi ehk alles jää tulles minna sai, seal seisis ikka oma pere paat ninapidi kaldas ja vajadusel oli see kohe võtta. Olen taolisi igat masti paate ning nendega kokku käivaid paadisildu meie kaunist Võhandut pidi sõites näinud.

Veel seitsmekümnendatel oli paate igasuguseid, palju ka omatehtuid, lausa lamedapõhjalisi lootsikuid, aga aja edenedes hakkas üha enam alumiiniumist ja plastikust sõiduriistu nägema.

Pole viimastel aegadel paraku Võhandule sattunud ega tea, kas samapalju paate enam kallastel on ja kas need enam samamoodi, sümboolse ketijupiga, sillaposti küljes seisavad. Siis oli teada, et see paat kuulub sellele ja sellele perele ning see sõiduvahend oli jõe- ja järveäärsete perede elamise ja tegemiste üks lahutamatu osa. Tehti siis sellega mingi pikem ja hädavajalikum sõit või lükati paat veele päris hämaras hommikus, et siis tulla koju lausa pimedas, sest kala pidi ju hämaras eriti hästi võtma.

Ja võttiski, kuskil keskhommikuni. Siis sai keset järve vette hüpatud, pisut paadipõhjas päikeselõõsas lesitud, kaasavõetud võileivad söödud ning uut õngekohta otsitud …

Suvi keset imelist Aheru järve, mida võis hing veel tahta!

Eks ühele osale lugejatest on oma paadisõidu paik endiselt olemas, kus end ikka ja jälle mõnusalt tunda. Et vaiksed jõekäärud ning järvesopid on meil kogu aeg liikumiseks avatud olnud, siis on seal praegu ehk ainsaks takistuseks, et jalga kaldale pannes võid olla eraomaniku maale astunud. Kui inimlikult asju aetakse, saab ikka „maale tulla” ning eks palju ilusaid jõgesid vonkleb läbi riigimetsade, kust reeglina ka korrastatud peatuspaiku leiab.

Hoopis uus ja tunduvalt vähem avastatud maailm on aga meie rannikumeri, mis pikki aastaid piiritsoonina lukus oli. Selle aja kohta rääkis naabrimees Eedi, et sinelites vene soldatid tulid ja saagisid isegi paadid pooleks. Eks kuhugi sinna hääbus ka meie rannakultuur ja kadus paadiga merel käimise oskus ja tunne.

Merel aga, kus peab pidevalt tuult ja lainet arvestama, leidub see-eest ka imelisi lahesoppe, karisid ja liivaseljandikke. Just seal võib ka tavalise paadiga liuglemine suve suurimaks elamuseks kujuneda. Ehkki nii, vaikselt veel olles, liigud kogu aeg kellegi territooriumil, ei lase põhilised rannikumere asukad, linnud, end sellest tasasemast tegutsemisest eriti häirida. Kuni äkki avastad, et oled päris nende koduõue sisenenud ja siis pole muud, kui tuleb tasa ja targu lahkuda.

Ei saa öelda, et Eestis sõudmistuhin eriti suur oleks, nagu kinnitab seda ka aastaid Pühajärve rannas paate laenutanud Vello Meema. Temagi arvates püsivad paadid rohkem ikka sillas kui seilavad saarte vahel. Tundub, et rahva sõudmissoov oleks nagu millegi taga kinni, ehkki see on üks vahetumaid, emotsionaalsemaid ja omapärasemaid liigutamisvõimalusi. Ehk ärgatakse nüüd, kui taas kord sõudeolude tippaeg on kätte jõudnud.

Iga sõõm puhas rõõm!

Koormus sõltub niisiis sellest, kui intensiivselt ja tugevalt aerutõmbeid sooritada. Siin on sõudjal vaba voli end koormata ja see teebki paadisõidu ülimalt mitmekesiseks. Proovige ise – paarkümmend kiiremat tõmmet ja siis vahelduseks samapalju pikki ja sujuvaid sikutusi. Eks ole mõnus!

Kui lisada juurde, et see kõik toimub ühes puhtamas keskkonnas (vee peal), siis ei saa seda kuidagi võrrelda näiteks pidevat ohtu pakkuva rattasõiduga tolmusevõitu avalikul maanteel. Nagu öelda võiks, on paadiga sõites iga sõõm puhas rõõm. Sest sõudeliigutusega paned rindkere hästi liikuma, et siis pahmakas niisket ja värskeimat õhku sisse ahmida.

See on täiuslikem moodus oma sunniviisiliselt äraistutud keha ventileerimiseks ja koormamiseks. Lugedes tuntud lastearsti ja innuka sõudja Benjamin Spocki vaimustavat arutlust sõudmisest, saad aru, miks Oxford–Cambridge’i duelli mitte jalgpallis, vaid sõudmises peetakse.

Pärast sõudetrenni vee peal olevat mõtlemine tunduvalt klaarim, rääkimata akadeemilise paadi tiimitöö plussidest. Eesti sõudeliidu teenekas peasekretär Jaan Tults võib rääkida tundide kaupa sõudmise fenomenist kogu maailmas ja ehkki ta teeb seda nii öelda akadeemilise paadi taustal, ei jäta ta mainimata rahvasõudmise hoogustamise vajadust. Just sedasama tavapaadi sikutamist.