Kuidas tugitooliga spordilainetel sõuda?

Laskesuusatamise maailmakarikavõistluste etapil Rootsis Östersundis eelmise aasta novembris võtsid teiste seas mõõtu ka eestlased. Väike spordihuviline jälgib hoolega, nina vastu ekraani, Eesti segateatevõistkonda kuulunud Kadri Lehtla ponnistusi. Foto: Elmo Riig / Sakala

Tugitoolisport on meil üldtuntud mõiste. Võrreldes põhjanaabritega on see mugav ja isegi teatud laisklemise elemente sisaldav ajaviide. Soomlastel kannab sama tegevus nimetust penkkiurheilu (pingisport). Mõelge vaid, kui tuleks jalgpalli maailmameistrivõistlusi või olümpiamänge mitte tugitoolis, vaid puust, ilma seljatoeta neljajalgsel taburetil sitsides nautida.

Õnneks on meil mõistega kõik paigas, mõnusad tingimused loodud ja kui telekanalitel raha jätkub (kas riigi või sponsorite oma), võib mis tahes tugitooli maanduda ning maailma ääretutele spordilainetele sõuda.

Vaatemängu kõigile

Vaatemängulistel tegevustel pole pealtvaatajatest puudust. Kuigi tahetakse selgelt teada saada, kes mida ja kuidas vaatab, ei jõuta sellele kunagi päris jälile. Inimesest, kes teleri taga istub, sõltub ju see, mida talle sportlike vaatemängude vaheajal pakkuda, kas mähkmeid, hambapastat või mingit enneolematut sooduskaupa. Kuidas ka ei monitoorita, ei leita üles näiteks eakat vanaprouat, kellele meeldib just tipptasemel hokit vaadata. Jäägitu asjatundlikkuse ja andumusega. Sest talle meeldib hoki rohkem kui Mehhiko seebiseriaal.

Kui kord ühe sellise spordiusku vanaprouaga sel teemal rääkisin, siis oli tal vastus olemas: „Mida sellest seebist vaadata, pidevalt üks ja seesama, ikka petmine ja üle aisa löömine. Aga hoki – vaat see on mäng!”

Kui nõukogudeaega meenutada, siis kaasnesid hokiga ka poliitilised hoiakud, mis mängu jälgimise eriti põnevaks ajasid. Mäletate küll, kas tšehhid teevad ikka venelastele ära või mitte? Kui venelane alla jäi, sekkus kohe ideoloogiline raskekahurvägi, kesktelevisiooni kultusreporter Nikolai Ozerov, kes andis mängule ühese hinnangu – „Takoi hokkei nam ne nuužen!” („Sellist hokit pole meile vaja!”). Seda tõeliste meeste möllamist ja jõuvõtteid tahtiski vanamemm oma mõnusast tugitoolist töntsiks jäänud silmanägemisega õhtust õhtusse jälgida. Ehkki minia oleks samal ajal hoopis mõnd melodraamat nautinud.

Valikut jätkub ja vaatemängude väljamõtlejad ning telekanalid teavad, et võimalikult paljude maitse peaks saama rahuldatud. Kuigi üsna rohkesti on ka spordialasid, mis kunagi ekraanile ei jõua, sest otsustajate arvates on vajaka just kõige olulisemast – vaatemängulisusest. Seega pole ka laiemat avalikkuse huvi. Teenimatult jäävad nii kõrvale paljud huvitavad spordialad ja heitlused. Näiteks sain möödunud suvel olümpiamänge jälgides omapärase elamusterea. Kui kettaheitjale Gerd Kanterile kaasaelamine oli meie peres planeeritud asi, siis Heiki Nabi ja maadluse vaatamine jõudis paljudeni, sealhulgas ka minuni meeldiva üllatusena. Paraku alles siis, kui heitlus paistis medalini jõudvat.

Aga iseendalegi imestuseks osutus kõige paeluvamaks ja omapärasemaks sulgpallur Raul Musta mängu vaatamine, ka purjetamine ja vibu, mida suurepäraselt vahendati ja kus oli näha mitte niivõrd selle või teise sportlase esinemine, vaid spordiala õhkkond.

Teleülekannete virvarrist võib avastada palju sellist, mis kultusaladelt nende oreooli kisub ja mõne nurgataguseks tembeldatud heitluse vaadatavamaks tõstab. Eks sellega peavad spordialade esindajad ka ise arvestama, kui tahavad pildile saada ja seeläbi toetajate hulka kasvatada.