Tegelane, kes meid liikuma paneb

Mitme koeraomanikud on seletanud, et nad on oma lemmikuga lausa hoogu sattunud ja vahel pea mitmetunniseid retki teinud. Foto: sxc.hu

Liikumisest kui harrastusest rääkides tuleb tõdeda, et iga sellealane tegevus püsib kolmel vaalal. Esmalt on tähtsaim liikuja ise oma tõekspidamistega, mis on talle tähtis ja mida ta tahab oma tegevusega saavutada. Teiseks mängivad olulist osa teda ümbritsevad tingimused ja kolmandaks peab paljudel olema keegi, kes teda liikuma innustab.

Arutleme siis, kes on see imeline tegelane, kes võib inimese uskumatult hästi liikuma panna ja nii väga erineval moel positiivset mõju tekitada.

Juttu ei tule heast sõbrast või sõbrannast, toredast naabrist, innukast kohalikust õhutajast ega kuskil saalis ootavast juhendajast või isegi treenerist. Kõik need isikud võivad küll olemas olla ja teevad tänuväärset õhutustööd, aga on veel keegi, kes on neist tunduvalt järjekindlam ning mis eriti tähtis, alati valmis oma rolli täitma. Uskumatult truult ja omakasupüüdmatult. Ilma otsest tasu ootamata ja saamata, sest talle piisab enamasti vaid sellest, kui me tema tublidusest kas või pisutki märkame.

Selle nii öelda liikuja liigutaja rolli pole mul endal tulnud kasutada ega teda abiks võtta, aga ma olen piisavalt näinud, kuidas ta on erinevate inimestega imet teinud, uskumatutes tingimustes oma „hoolealust” kodust diivanilt püsti ajanud ja välja vedanud ning nii nädalast nädalasse, kõigil aastaaegadel.

Eriti innukas on ta puhkepäevadel ja isegi suurtel riigipühadel, mil inimene rohkem tugitooli kipub vajuma, ehkki siis jagub just rohkem aega end liigutada. Viimati puutusin mõttega temast kokku kolm aastat tagasi Soomes üleriigilisel konverentsil, kus arutleti väljas liikumise üle ja kus meie tänasele peategelasele pühendati lausa kolm ettekannet. See imeline tegelane on koer.