Moekad kepid aitavad mitte ainult tasakaalu hoida

Kepikõnd. Foto: Elmo Riig / Sakala

Teate ju üht vanarahva ütlust, et vägisi armsaks ei saa. Seda tõdemust võib küll mitut pidi lahti seletada, aga kõik arutlused jõuavad ikka ühe mõtteni, et see, mis inimesele ei meeldi, ei muutu ka ­soosituks ja omaseks. Nii on asjaolud ka ühe meile tulnud tegevuse ja selle omaks­võtmisega.

Jutt käib kepikõnnist, mis nüüdseks troonib meie tavatoimetamiste tipus – omapärasest nähtusest, mis alguses näis päris kummaline ja meie arusaamadega mitte kokku käiv. Hoolimata sellest, et liikumisviisi olid juba lausa massiliselt omaks võtnud soomlased, kellelt oleme Mehukattist alates kuni oma Nokia otsimiseni paljusid asju varmalt ja valutult üle võtnud.

Soomlased tunnistasid, et neilgi oli alguses uue nähtusega seotud pessimismi ja ilkumist palju. Ega me suudagi eristada, kus lõpeb tavaline keppidega liikumine ja toimetamine ning algab pisut enam koormust andev ja tõsisem kepikõnniharrastus. Kokkuvõttes võime „sissemurdjale”, kepikõnnile, küll ühese ning tunnustava hinnangu anda – oleme selle oma vabast tahtest päris omaks võtnud.

Enesetõestamise raske tee

Uut moodi liikumismoodus, keppidega kõndimine elas Soomes kasvuraskused üle üsna vaevaliselt. Kui liikumist nimetatakse „dementtihiihtoks” (dementsete suusatamiseks) või küsiti neilt, kes keppidega kõndimas, „sõbrad, kuhu te suusad jätsite?”, otsis nii mõnigi toonane kepikõnni entusiast kõrvalisema paiga, et oma uuele valikule mitte truudust murda.

Mida enam ilmus kepikõndijaid, seda vähemaks jäi võõristust ja halvustavaid märkusi. Pigem hakkas hoopis positiivseid hinnanguid tulema – näete, oleme siin Soomes jälle ühe väärt asja välja mõelnud. Seda algusaegade enesetõestust ühe toonase „eestvõitleja” Leena Jääskeläisega üle täpsustades märkis ta just seda, et kõiki üllatas kepikõnni populaarsuse kiire tõus. Seda märkasid nii terviseliikumise propageerijad, koolituste korraldajad kui ka uutmoodi keppe tootma asunud ettevõtted. Soodne kokkusattumus oli, et viletsad talved kahandasid suusaharrastust ja tekkiski keppidega kõndimine.

Kohe olid platsis hea vaistuga ärimehed. Just nemad hoomasid, et nüüd on aeg kepikõnniga kogu Soome „hulluks ajada”, suusakeppide kõrval hoopis käimiskeppide tootmist suurendada ning siis igale võimalikule vaba aja tegevusele kepikõnniõpetus juurde pookida. Seejärel kogu teema esmalt Euroopasse ja edaspidi juba laia maailma viia. Nii on see ka läinud.

Kepikõnd on maailma vallutanud ja oma nimetusega – nordic walking (põhjamaine kõnd) – tuntud liikumiseks saanud. Annab ainult imestada, kes ja mis valdkonnad küll pole kepikõnni propageerimisega liitunud. Näiteks on mitmed maailma suurimad kosmeetikakataloogid lausa neljal-viiel leheküljel soovitanud lisaks kreemidele ja lõhnakaupadele ka käimiskepid tellida, panustades muidugi värskes õhus liikumise, mõõduka kehalise koormuse ning tegevuse äärmise lihtsuse fenomenile.

Omapärasest importkaubast ei jäänud ilma eestlanegi, kellele tegi kepikõnni vahetu esmatutvustuse eelkõige soome pensionär. Muidugi võib siinkohal mõni isik ärritunult häält tõsta ja kepikõnni maaletoomise fakti oma nimele nõuda, kuigi selle tiitli on ära teeninud tavaline soome kodanik, kes Helsingi sadamasse tulles otsustas laevale minnes ka käimiskepid kaasa võtta. Tallinnas oma liikumist jätkates pälvis ta siinpool lahte suurt tähelepanu. Uudsus hajus ning uus moodus liikuda sai tuttavaks.

Eestis leidus entusiastlikke inimesi, kel oli hea kepikõnnikogemus just Soomest saadud, ja nii nad siis selgitasid, kuidas kahe käimiskepiga tegutseda ja mida silmas pidada. Ühe asjaliku proua tiris oma telesaatesse ka Maire Aunaste, et otse-eetris praktilisi nõuandeid jagada. Teate ise, kui massiliselt Aunaste saateid vaadatakse. Nii sai kepikõnnipisik aina hoogu juurde.

Huvitava loo jutustas ka ühe väikese majutuskoha pidaja, kelle juurde saabunud grupp soomlasi kohe esimese ringivaatamise järel küsinud: „Kas teil keppe on laenutada?” „Ei mina saanud aru, mida neil vaja läks,” meenutas härrasmees. Kui külalised seletanud, et neil Soomes on igal pool käimiskeppide laenutus, jäi toona üle üksnes käsi laiutada. Küll aga jättis ta meelde, et seda kepikõnniasja peaks lähemalt uurima.

Nüüd on meil pea igas suuremas tervisespordikeskuses ja turismitalus käimiskepid varnast võtta. Mis aga veel tähtsam, praeguseks on käimiskepid paljudesse kodudesse jõudnud, kas ostetud või mõnel juhul ka vanadest suusakeppidest ise tehtud, pisut lühemaks saetud ja rõngad ära võetud. Eks ole käimiskepid ka päris hea kingiidee, mida just eakamatele inimestele koos liikumissoovitustega üle anda. Kas ja kuidas need kepipaarid kasutust leiavad, teab igaüks ise.

Kepikõnni suured plussid

Nagu tavaliselgi kõndimisel, võib keppidega liikumist alustada lausa kodutrepilt alla astudes. Oleks hea, kui arvestaksid, millisele teele liikuma lähed. Kui käimiseks on tavaline pehmem pinnas, siis lähevad kepiteravikud maasse hästi sisse. Sillutatud teel, näiteks asfaldil liikudes võib paremaks haakumiseks neile kummist otsikud panna, mida keppe hankides oleks soovitatav kaasa osta.

Kõndija saab keppide näol kaks täiendavat toetuspunkti. Kui eakam või liikumisprobleemidega inimene tavatseb käimisel kepile toetudes liikuda, siis miks ei võiks ta hoopis käimiskeppe kasutada, neid vajadusel nii ühe- kui kahekaupa kätte võttes. Tasub proovida, seda enam, et käimiskepil on ka hea randmerihm, mis laseb tunduvalt tõhusamalt toetada.

Paljud teed on libedad, mis paneb hoolikamalt samme seadma ja vahel lausa käsi laiali ajades tasakaalu hoidma. Siingi saab käimiskeppide abil enam tuge, ehkki libedates oludes ei tea kunagi, mis sind siiski alt veab.

Naljaga pooleks lisas üks vanamemm, et keppidega on hea ka hulkuvaid koeri eemale peletada. Selles ei saa vist päris kindel olla, sest koerad võivad taolisest keppidega vehkimisest hoopis hoogu juurde saada. Nii et see põhjendus on kaheldava väärtusega.