Tants meis ja meie ümber

Tants on suhtlusvahend, mis maandab pingeid ja loob hea enesetunde vanusest olenemata. Foto: Toomas Huik / Postimees

Liikumislugude reas on juttu olnud väga ­erinevatest võima­lustest, kuid üks ­liikumisega tihedalt seotud tegevusi on igati arutamist väärt. Räägime ­tantsust, ­mistahes moel, kohas ja ükskõik, mis eas – vahet ju pole.

Tantsimine on ehk üks inimloomusega enam kokku sobiv asi. Tantsupisik, mis inimeses pesitseb, ent kõigile, kõikjal ja alati ei pruugi sobida, on kindlasti meis kõigis olemas. Millal see nakkus just külge hakkab ning millise väljundi see leiab, on juba omaette küsimus, aga puudutamata meid ei jäta.

Et tantsuasjust ikka liikumise kandi pealt rääkida, tuli minna tõeliste tegijate juurde. Selliste inimeste seltsi, kel tants on veres ja rohkemgi. Neid muide, nagu lauluinimesigi, leiab Eestis rohkesti. Räägitakse nii tantsumemmedest ja -taatidest, Ants Taela taolistest galantsetest seltskonnatantsu õpetajatest, tõelistest tantsulõvidest kui ka populaarsest Koolitantsust haaratud laste ning noorterühmade juhtidest, kes justkui vaid tantsusammul oma huvilistega ringi kepsleksid.

Kui iseenda tantsuga seotud hetki mälestustesõelast läbi lasta, siis meenub väga erisuguseid asju. Silme ette tulevad tantsud eri eluperioodidel, kindlasti kellegi erilisega, kas siis sundimise tagajärjel või vabal tahtel ning väga erinevates paikades.

Vormilisel ja olustikulisel pole ju mingit tähtsust, sest just tantsimine ise, sellega kaasnev tunne jääb eriliselt meelde, ükskõik kuitahes ammustest aegadest pärit. Rohkem kui liikumine ja sellest saadav kehaline pingutus on tantsusamme võttes olnud esiplaanil ikka palju muud ning eelkõige tunded ja emotsioonid. Koosolemine, tantsupartnerid, kirjeldamatu ühine liikumine ja mis kõik veel. Seda ei anna millegi muuga võrrelda ega saagi.

Tantsust läbi imbunud

Emotsionaalset külge kinnitab ka üles otsitud vestluskaaslane, kauaaegne kolleeg Tallinna Ülikoolist, tuntud tantsupedagoog Angela Arraste. „Jah, küllap sina vaatad tantsu kui liikumist ja kehalist pingutust,” väidab ta, justkui tahtes minu välja pakutud jututeemat ennetada. „Aga mind võlub tantsu juures just tahe, vaimne ja emotsionaalne pool,” paneb ta tantsutegevuse põhitrumbid lauale.

„Ei-ei,” ruttan kohe tema mõtteid peatama. „Ka mind võlub liikumises, milleks on ka tants, esmajoones ikka emotsioon ja hinges olev kutse ning muidugi valmisolek ja otsus minna.”

Nii ühele mõttelainele jõudes kaob tund ülikooli peahoone koridorinišis lennates ja tunnen, et minu vestluskaaslane on tõesti tantsust läbi imbunud, nagu ta arvab ehk minu suusasõltuvusegi puhul. Oleme küll erinevate liikumisviiside õpetajad, aga olenemata alast tekib see läbiimbumine pikka aega sama tööd tehes paljudel. Sellest veel üks samm ja oledki lausa „professionaalseks kretiiniks” tembeldatud.

Kui pisut internetis kolada, siis näeb, kuidas selliste igaühele mõeldud tantsukohtade ja ürituste võrgustik kogu Soomet katab. Lausa 600ruutmeetristest tantsusaalidest (enamasti küll suvised ehitised), osalejate suure arvu ning tantsukalendriteni välja. Kui detailsemaks minna, siis lavatanssi'le on isegi soovituslikud tantsud ette antud, nagu fokstrott, valss, tango ja soomlaste tuntuim tants, humppa'gi on ära toodud.

Lahti on seletatud ka tantsijate parim liikumine põrandal. Ikka nii, et aeglasemad võiksid keskel ja kiiremad äärtes liikuda. Viimaseks nõuandeks kõigile kõlab: kogu see hõljuv tantsuvägi peaks vastupäeva keerutama. Nii on tavatantsimine lavatanssi vormis sealpool lahte paika loksunud, levides tantsimiseni üle lahe seilavatel suurematel laevadel ning arvukates Eesti puhkeasutustes.

Kolleeg Rene Meimer, kes on aastaid soomlastele rattaretki korraldanud, toob hea näite, kui ühe rühma eakaim, 85aastane soome vanahärra pärast pikka rattapäeva esimesena kohalikule tantsupeole asutas. Väheke tantsuhullud, need meie põhjanaabrid, aga kuidas on lood meiega, eestlastega?

Angela Arraste tõdeb, et kuigi ta ise vabal ajal tantsuõhtul jalga keerutamas ei käi, on selline võimalus nii maal kui linnas igale soovijale enamasti olemas. Üheks kohaks, kus mõnusalt tantsust osa saada, on tantsuklubi, mis paljudes Eesti paikades hästi toimib. Pillimeeste saatel tantsitakse seltskonnatantse, osaleda võib igaüks, kes vaid liikumisest hoolib, eelnevat tantsukogemust omamata.

Kindlasti on eri paigus oma traditsioonid ja sõpruskonnad, kus tantsuõhtuid korraldatakse. Angela Arraste lisab, et tema isa-ema kodus Karksi-Nuias on kultuurikeskuse ettevõtmisel mitmeid toredaid võimalusi tantsuga tegelemiseks, aga ka üritusi, kus niisama jalga keerutada. Tants on suhtlusvahend, mis maandab pingeid ja loob hea enesetunde vanusest olenemata ning selle kandi rahvas peab tantsimisest väga lugu.

Tavaliste tantsimisvõimaluste osas tõdeb ka kogenud pedagoog, et ehkki ­paljudes Eesti paikades on kohalikud tantsupeod oma lihtsate tantsude ja isegi elava muusika tegijatega säilinud, on siiski mõned lõplikult ajahõlma kadunud. On jäänud küll veel asutusesisesed peod, kuhu kuulub ka tantsuosa. Tööst eemale jäädes kaob eakamate inimeste tavatantsimise võimalus, kui just rahvamajja ei satu kena inimest, kes sellele mõtleb ja aktiivsest tööelust eemale jäänud seltskonna kokku kutsub.

Mitmete keskuste kogemused näitavad, et võtmetegur on eestvedaja ja innustaja. Kui selline hing leitud, siis tema õhutusel käiakse tantsutunnis hoolimata tervisemuredest või enesetundest. Aga enesetunne läheb just tantsu- või muu liikumistunniga palju paremaks. Paraku jääb meie kõige tavalisem tantsuelu väheseks ja napiks. Saamata jääb ka palju sellist, mida me kiires elutempos hädasti vajame.

Tants viib teisele lainele

Tants teeb meele rõõmsaks, nagu kinnitab üks tuntud ütlus. Tantsimine viib inimese kiiresti kas või hetkekski hoopis teisele lainele. Ja saadab meiega korda väga paljut.

Eespool oli juttu tantsuga seotud emotsionaalsest küljest. Kui tantsuasju kehalise koormuse poolt kaeda, siis asetub tantsimine päris korraliku pingutuse lahtrisse, ulatudes mõõdukast intensiivsusest kuni väga tõsise koormuseni. Mäletate ju filmi äraaetud hobustest ja nende maha laskmisest? Eks ole paljud millalgi end lausa oimetuks tantsinud ja pingile vajudes ohanud, et enam ei jõua.

Tantsukoormuse seab paika rütm ja kasutatava muusika laad. Kui siis ei jaksata vajalikus rütmis püsida, on lausa võimatu hakata takte vahele jätma või üritada karu kombel taaruda. Lihtsalt peab hooga kaasa minema, eriti siis, kui kaaslane sind üha uusi ja uljaid keerutusi ja pöördeid tegema paneb. Kui tunned, et liigutused ei taha kontrolli all püsida ja üht või teist liikumist ei saa kuidagi tehtud, siis läheb kogu tantsimine üha enam ja enam sassi. Pulsisagedusest, leemendavast särgist või tudisema löövatest jalgadest ei tasu siin pikki kirjeldusi anda, sest neid saab igaüks ise temperamentsema tantsu puhul selgelt ja üsna kiiresti tunda.