Liigume siinsamas, kohe kodumaja taga

Täisealiste liikumisharrastajate osa Eestis on kasvanud 54 protsendile. Foto: Arvet Mägi / Virumaa Teataja

Jaanuarikuu ­teisel nädalal avati ametlikult 2014. aasta kui liikumisaasta. Avaüritusel ­räägiti liikumise seisust Eestis, statistilistest numbritest ning võrreldi meid lähimate ­naabritega, esmalt just põhja­naabritega. Tõdeti, et meie liikumis­harrastus on soomlastest peaaegu poole võrra tagasihoidlikum.

Ei tasu lasta end sellest faktist häirida, sest taustast räägitakse niisuguste võrdluste puhul suhteliselt napilt. Kas või sellest, kui palju on üks või teine riik liikumisvõimaluste tekitamisse panustanud. Soomlastel on see üle kolmekümneaastase programmi tulemus, meil on selle vastu seada umbes viimase kümne aasta tegutsemiskogemus.

Mõni aasta tagasi Helsingis üleriigilisel väljas liikumise konverentsil hakkas kõrva, et enam ei kõnele põhjanaabrid, miks peaks liikuma, vaid sellest, kuidas seda senisest paremini teha ja mil määral kõiki jõudusid ühendada. Meie paraku praegu ikka ja ikka veel räägime, miks peaks liikuma. Küll soovitavalt, vahel isegi ähvardavalt, et kui te ei liigu, siis … Aga ega see kõrvalt noomimine ja õpetamine eriti toimi, sest igaüks tahab ikka ise oma elurütmi seada ja püsib seetõttu üsna kindlalt oma käitumisliistude juures.

Oleme meiegi 60+ lugejatele erinevaid liikumisvõimalusi lahanud ja loodetavasti vajalikul määral. Mõni lugu tundub rohkem mõjuvat kui teine, mõne teemaga suudab lugeja end enam kokku viia. Näiteks lood koera rollist liikumises, kepikõnnist ja ka tantsimisest näitasid, et need on teemad, mis meie inimeste igapäevatoimetamisega iseäranis haakuvad.

Kõige suuremad probleemid kerkivad ikka võimalustest ja tingimustest rääkides. Mitte niivõrd liikumiseks tehtavate kulutuste kui just sobivate paikade osas. Kodus võimelda ei takista muidugi keegi, aga välja minnes ja oma õuest pisut kaugemale liikudes peab arvestama, mis ees ootab. Tuleb kaaluda, kas seal on tihe liiklus, libe, pime, porine või on see käik isegi ohtlik. Suur osa meie koduümbrusest liikujasõbralikkuse poolest ei hiilga. Jalgsi käimiseks on olud sageli üpris ohtlikud ja kui ka kergliiklustee on olemas, pole seal talvise libedaga püsti jäämine kuigi kerge. Liivatamine ja teehooldus ei jõua loodusseadustega kuidagi sama sammu käia. Sellistel juhtudel sünnib inimese esimene reaktsioon – sinna küll ei kannata minna, liiga ohtlik!

Põhjanaabrite olusid kaedes selgub, et nad on ennekõike oma lähiliikumise ­äärmiselt hästi läbi mõelnud, nii et näiteks rattaga sõitja saab peaaegu aasta läbi toimetada. Ja kui kellelegi meeldib tõukekelguga poes käia, rääkimata tavapärasest aastaringsest keppidega liikumisest, siis on tee valgustatud ja libedal ajal graniidipuru peale puistatud.

On uskumatult lühinägelik, kui tehakse mingi kergliiklustee rajamiseks küllaltki märkimisväärne investeering, aga korralikult käigus hoida seda ei suudeta. Võiksime olla nõudlikumad, sest ilmselgelt on tegemist kellegi valearvestuse või tegemata tööga. Palun seda mitte võtta vaid negatiivse nurisemisena, sest need on olulised asjad, mis inimese välja minemist päris alguses mõjutavad. Samas saab tõdeda, et ka Eestis tekib tasapisi piirkondi, kus kõik on läbi mõeldud ja alati ka korras. Ühest laiemast ettevõtmisest lähemalt räägimegi.

Vajalikud terviserajad

Küllap on paljud kuulnud Eesti terviseradadest. Ehk ollakse ka nende agarad kasutajad. Selle aastaga tahetakse Eestis jõuda saja säärase rajatiseni. Ikka plaaniga, et kui juba midagi valmis tehakse, siis oleks see ka kasutajasõbralik ja kõigile mõeldud. Sel moel, et korrastatud, iga ilma korral sobivale rajale ja mistahes kellaajal võiks minna igaüks, olgu siis käimiseks, suusatamiseks või rattaga sõitmiseks. Rada peaks olema märgistatud viitade, selgitavate skeemide ja looduskeskkonna või ka kohaliku piirkonna kohta käiva infoga.

Terviseradade asutamise initsiatiiv tuli omal ajal Eesti Suusaliidult. Seal toimetavad inimesed leidsid, et paljudes Eesti piirkondades on küll traditsioonilisi liikumisradu, kuid need vajaksid tänapäevastamist, et suusaradade kasutamine tuleks paika panna ning mingi ühtne toimiv süsteem luua, et neid saaks masinatega hooldada ja pidevalt korras hoida.

Ehitusettevõtte Merko juht Toomas Annus küsis ühel esimestest aruteludest, et miks on üle lahe liikumisrajad olemas, aga meie ei suuda oma olemasolevaid ­keskusi kuidagi korda saada. Tervise­radade ettevõtmisega liitusid peagi ka Eesti Energia ja Swedbank, et omapoolse panusega keskus keskuse järel ette võtta.

Kultuuriministeerium reastas prioriteetsed spordikeskused ja otsis toetusi, oma õla pani alla ka Riigimetsa Majandamise Keskus. Kõige tähtsamaks peeti seda, et esmane initsitiiv tuleks kohalikelt inimestelt, mistahes juhtidelt, ettevõtetelt kui ka tavakodanikelt. Kes siis veel täpsemalt teab, kui mitte kohalik elanik, mida sealkandis teha saab ja mida ennekõike sealsed inimesed vajavad.

Kase tänava sündroom

Eks eestlase loomus ole selline, et esialgne kahtlus ja umbusaldamine asenduvad peagi tahtmisega midagi naabrist paremini teha. Nimetan seda Kase tänava sündroomiks. Kui näiteks Kase tänav 1 maja värvitakse ära, siis värskelt värvitud naabermaja nähes on majas number kolm õige pea arutelu selle üle, et peaks ka oma maja korda tegema. Nii ei lähegi kuigi kaua, kui Kase tänava teisedki majad on värvitud ja hooldatud. Hoolimata raskustest ja muudest tähtsamatest asjadest.

Kui Eestis ringi vaadata, siis meil on juba palju ja hästi toimivaid terviseradu. Just nende korrasolekust ja toimimisest õhkub tõelist peremehetunnet. Ja neilt, nimetagem siinkohal Jõulumäe, Valgehobusemäe, Pannjärve, Kõrvemaa, Mammaste või Värska radu, on paljud teised šnitti võtnud.

Et nimistut täie hooga jätkata, võiks internetis liikudes siirduda terviseradade koduleheküljele www.terviserajad.ee, kust leiab kõigi radade iseloomustusi, olukirjeldusi ja täpsemat infot seal toimuvate tegevuste ning ürituste kohta. Soovitan sinna kiigata ja oma kodukohale lähimad paigad üles otsida. Sama ka siis, kui on plaan kuhugi mujale sõita ja seal ringi liikuda. Kui näiteks Värskasse puhkama minna, siis tasuks külastada ka sealset suusarada, mille kohta kohalik vallavanem ja paigapealse liikumise eestvedaja Raul Kudre jaanuari keskel kirjutas: „Rada avatud, valgustus töötab kuni kella 21 ja õhulist lund 10–20 sentimeetri jagu. Rajapõhjad kinni tallatud mootorsaaniga. Saab sõita uisku.”

Nii see kui ka muu informatsioon liigub ikka inimeste kaudu ja sedasi võib kellegi positiivne või miks mitte ka negatiivne kogemus uusi liikujaid juurde tuua või ka eemale peletada. Tänu piirkonniti toimetamisele ja tingimuste loomisele ei pea enam suusatamiseks minema Eesti teise otsa, vaid liikuda saab oma kandi radadel. Ajavõit missugune!

Kolm laternaposti ja talgud

Kindlasti nii mõnigi lugeja mõtleb: „No hästi, sealkandis küll, aga meil siin ei toimu midagi.” Loomulikult, ega keegi siirdu kuskilt kõrgelt ja kaugelt teie asju tegema. Põhilised määrajad on ikka igaühe enda ettevõtlikkus ja kohaliku kogukonna koostoimimise võime. Alati ei määra koostöövõimet piirkonna majanduslik toimetulek. Leidub väga rikkaid paiku, kus puudub tahe midagi ühiselt ette võtta, kas või liikumisraja tegemise näol. Samas on ääremaal olev kogukond kokkuhoidev ja tegus, otsides projektide kirjutamise kaudu rahalahendusi.

Kui Eesti Terviseradade tegevjuhi Jaak Teppaniga ühise ettevõtmise teemal rääkisin, kutsus ta üles igast uuest liikumisraja loomise ideest ka nendele teada andma. Edasi saab juba koos lahendusi otsida, nendelt nõu ja abi küsida. Kui alustada kas või kolme laterna püstitamisega ja talgukorras mõne võsastunud metsaraja korrastamisega, näeks tulemust üsna kiiresti. Mitte ainult lisandunud liikumisvõimaluses, vaid ka kogukonna ühises toimetamises.

Nii on paljud suure hoo ja innuga arenevad liikumisrajad alguse saanud, pakkudes päevast liikumist eakatele, koolitundidega liituvat jooksu- ja suusalusti õpilastele ning õhtusel ajal harrastusvõimalusi töölt tulevatele inimestele. Kindlasti on seal ühiseid korrastamisi ja meele­olukaid olemisi olnud või tulemas. Nii saabki meid ümbritsev korda. Kui praeguste masinate ja tehnika jõudlust arvestada, siis on niisugune ettevõtmine rohkem kättevõtmise asi. Muidugi võib kontrollimatu masina (ATV) ja seda juhtiva inimese kultuur või õigemini kultuuritus mõne korda tehtud raja päris nässu keerata, aga mida rohkem sedamööda liigutakse, seda enam on ka ühiskasutatava üle kontrolli.

Alanud liikumisaasta võikski olla mingi väga konkreetse teo aasta, mille käigus ja tulemusena saaks omakandiliikumine hoogu juurde. Saaks mõni rada käimise tarbeks korda, ammustest aegadest teada ja toiminud metsatee puhtaks ning oma rand või järveäär üle käidud. Siin­samas, kohe meie kodumaja taga.

EESTI TERVISERAJAD

Eestis on üle 90 tasuta terviseraja.

• Harjumaa (17): Jüri, Aegviidu, Padise, Alema, Aruküla, Rohuneeme, Järve, Saku, Keila, Saue Sarapiku, Kolgaküla, Nõmme-Harku, Tabasalu, ­Haabneeme, Kehra, Kõrvemaa Matka- ja Suusakeskuse ja Pirita ­valgustatud suusarajad.

• Hiiumaa (2): Kärdla-Paluküla-Palade ja Leemeti terviserajad.

• Ida-Virumaa (8): Alutaguse Puhke- ja Spordikeskuse, Kohtla-Nõmme Talvekeskuse, Iisaku, Kiviõli Tuhamäe, Narva-Jõesuu, Toila, Sillamäe-­Sinimäe ja Pähklimäe terviserajad.

• Järvamaa (5): Paide, Koeru, Türi Tolli metsa, Aravete suusa- ja terviserajad ning Valgehobusemäe suusa- ja puhkekeskuse rajad.

• Jõgevamaa (4): Kuningamäe, Kuremaa, Jõgeva Virtuse ja Pala terviserajad.

• Lääne-Virumaa (9): Tudu, Ebavere, Jäneda, Rakvere Palermo, Tamsalu, ­Tapa ­Männikumäe, Mõedaku, Vinni-Paljusti tammiku ja Pariisi (Neeruti ­suusabaasi) terviserajad.

• Läänemaa (2): Haapsalu Paralepa ning Palivere Turismi- ja Tervisespordikeskuse suusarajad.

• Pärnumaa (5): Sindi, Reiu-Raeküla, Valgeranna, Vändra ning Jõulumäe ­Tervisespordikeskuse rajad.

• Põlvamaa (6): Verhuulitsa, Valgjärve, Värska, Saverna ja Mammaste ­Tervise­spordikeskuse rajad ning Intsikurmu Südamerada.

• Raplamaa (5): Järvakandi, Kaiu, Paluküla Hiiemäe, Pirgu ja Rapla Vesiroosi ­terviserajad.

• Saaremaa (6): Pöide, Kudjape-Upa, Kärla, Karujärve, Leisi ja Kuressaare ­Tervisepargi terviserajad.

• Tartumaa (7): Tõrvandi Parkmetsa, Tähtvere Spordipargi, Vapramäe-Vellavere-Vitipalu, Kambja, Lähte, Tartumaa Tervisespordikeskuse ja ­Vooremäe terviserajad.

• Valgamaa (5): Hummuli, Kääriku Spordikeskuse, Lüllemäe, Tehvandi ­Spordi­keskuse ja Tõrva terviserajad.

• Viljandimaa (8): Abja-Paluoja, Tarvastu, Holstre-Polli Spordi- ja Puhkekeskuse, Tääksi Suusakeskuse, Karksi-Nuia Sokaoru, Päri, Saarepeedi rajad ning ümber Viljandi järve kulgev tervise- ja suusarada.

• Võrumaa (5): Rõuge, Haanja, Metsavenna talu, Vastseliina ja Võru-Kubija ­terviserajad.

Leia lähim rada, tutvu infoga ja suhtle teiste harrastajatega veebi­lehel www.terviserajad.ee.

Allikas: terviserajad.ee