D-vitamiin ja liikumine on võtmetegurid

FOTO: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Kuigi paljud ­haigused ei küsi vanust ja võivad tabada meist igaüht, tikuvad teatud hädad ligi aastate lisandudes. Olgugi et neid ei saa alati ära hoida, on ­arstidel varuks soovitused, ­kuidas oma ­tervise eest hoolt kanda.

Tartu Ülikooli kliinikumi traumatoloogia osakond on koht, kus tavaliselt viibib samal ajal kaheksa kuni kümme vanemaealist patsienti, kes on kodus kukkunud ja luu murdnud. Koos traumatoloogidega töötab seetõttu osakonnas ka sisearst Helgi Kolk, kes on spetsialiseerunud geriaatriale ehk vanemale eale iseloomulike haiguste ennetamisele ja ravile.

Enamikus Euroopa riikides on perearstil võimalik suunata keerulisemaid patsiente geriaatria osakonda. Eestis, kus üle 65aastaste osakaal rahvastikus jõudsalt suureneb, ei ole Helgi Kolgi väitel eakate arstiabiga kuigi järjekindlalt tegeletud. Samas aitaks krooniliste haiguste õigeaegne diagnoosimine ja ravi ning haprate luudega inimeste seisundi igakülgne hindamine kukkumisi ja luumurde ennetada.

Kuigi traumatoloogia osakond pole doktor Kolgi sõnutsi sisearstile töötamiseks just tavapärane paik, on luuhõrenemisest tingitud luumurrud loonud selleks vajaduse – aasta jooksul satub Tartu Ülikooli kliinikumi traumatoloogia osakonda ainuüksi reieluu ülemise osa murruga ravile 300–330 Lõuna-Eesti vanemaealist inimest.

Kui noor inimene satub luumurruga haiglasse, on selle põhjuseks tavaliselt suure energiaga trauma, näiteks liiklus­õnnetus või kõrgusest kukkumine. Eaka patsiendi luumurd juhtub hoopis lihtsamalt – jalg jääb vaiba serva taha, taga­järjeks kukkumine, tihti ka puusaluu ehk reieluu ülemise osa murd. Kuni kolmandik selliste murdudega inimestest ei suuda iseseisvalt tõusta ega abi kutsuda, sest telefon on laual või sootuks teises toas. „Mobiilist on kindlasti kasu siis, kui aku laetud, kiirabi või lähedase inimese number kergesti valitav ja telefon alati kaasas,” annab Helgi Kolk lihtsa soovituse.

Üle 75aastastel inimestel on levinuim reieluukaela murd, mis juhtub enamasti siseruumis, kas oma kodus või hoolde­kodus kukkudes. 60. eluaastates on sagedasemad õlavarre- ja kodarluumurrud randmepiirkonnas, sest kukkudes püütakse ennast sirutatud kätega kaitsta. Tihti eelnevad ja kaasuvad traumale muud tervisehädad, millega geriaater traumato­loogia osakonnas tegelebki. Arst uurib ka kukkumise põhjusi, milleks võivad olla tasakaalu- ja kõnnihäireid esilekutsuvad haigused, aga ka tarvitatavad ravimid.

Kukkumist soodustavad südame rütmihäired, vere madal hemoglobiinitase, kõrge või madal vererõhk, liigesehaigused ning ka nägemise halvenemine. Alati ei leitagi operatsioonijärgsel ajal kukkumisele üht ja ainsat põhjust. Küll aga on enamasti selge, et patsiendi luud on haprad ja murd on tekkinud osteoporoosi tõttu. Paljudes Euroopa riikides on Kolgi teadmist mööda rakendatud tööle ortogeriaatria osakonnad, kus jälgitakse patsientide paranemist ning püütakse ennetada uusi kukkumisi ja traumasid.

Olematu D-vitamiini tase

Reieluumurd mõjutab oluliselt vanemaealise edasist toimetulekut. Rahvusvahelised uuringud on näidanud, et rohkem kui pooled sellise trauma läbi teinud inimestest ei saavuta varasemat toimetulekuvõimet, paljud jätkavad kõndimist tugiraami või kepi najal. Kui eakas patsient ei jaksa reieluumurru operatsiooni järel oma viletsa tervise tõttu füsioterapeudiga koostööd teha, on suur risk jääda voodihaigeks.

Lisaks sellele, et luumurru järel ei saada enam ise hakkama, mõjutab reie­luukaela murd ka elumust. 2010. aasta ravi­tulemuste analüüs näitas, et selle diagnoosiga Tartu Ülikooli kliinikumis ravil olnud patsientidest suri aasta jooksul kolmandik. Ravitud patsientide keskmine vanus oli 80 eluaastat, Põhjamaades on sarnase diagnoosiga haiged tohtri sõnul keskmiselt neli-viis aastat vanemad.

Vanemaealisel patsiendil, kes satub luumurruga traumatoloogia osakonda, mõõdetakse enne ravi alustamist D-vitamiini taset veres. Doktor Helgi Kolk ütleb, et igal neljandal eakal pole see isegi mõõdetav, sest see on peaaegu olematu.

Nüüdisaegsete teadusuuringute järgi on D-vitamiin muutunud luumurdude ennetamisel üheks võtmeteguriks. Sisearst märgib, et peale luukvaliteedi parandamise mõjutab D-vitamiin ka teiste krooniliste haiguste teket ja kulgu. Viimastel aastatel on selgunud D-vitamiini abistav mõju südame- ja veresoonkonnahaiguste ning mõnede kasvajate ravis, samuti Alzheimeri tõve leevendamisel.

Üldiselt on doktor Kolgi hinnangul vanematel inimestel, kes traumaga haiglasse satuvad, samad haigused, mis nende eakaaslastelgi, kes haiglaravi ei vaja. Enim esineb südame- ja veresoonkonnahaigusi ning diabeeti, sageli on tegemist kaua kestnud haiguste ja nende tõsiste tüsistustega, nagu näiteks insult ja neerupuudulikkus. Seetõttu tuleks üle 75aastastel inimestel kontrollida perearsti juures ka neerude toimimist, mis vanusega langeb ja võib põhjutada ravimite kuhjumist.

Traumatoloogia osakonda satub sisearsti sõnutsi vanemaealisi, kellele on perearst küll vererõhu- või rütmihäirete ravimid retseptiga määranud, aga kes pole oma perearsti aastaid näinud. „Mina küll ei julgeks neid ravimeid aasta ringi välja kirjutada, kui pole ühtegi EKGd teinud ega vererõhku mõõtnud. See on kurb, aga pole üldse harv,” tõdeb tohter.

Liigun, järelikult elan

Hea perearsti tähtsust rõhutab ka Tartu Ülikooli kliinikumi reumatoloogia-sisehaiguste osakonna juhataja professor Riina Kallikorm. Tema sõnul on oma arsti juures käimine tervisele märksa kasulikum, kui mööda eriarste joosta. Seda enam, et spetsialistidel pole üldjuhul haigest ülevaadet ja neil pole selle jaoks tihti aega. Kui on vaja, siis perearst muidugi suunab eriarsti vastuvõtule, aga Kallikorm soovitab tervisemurede ringi ikka perearstist alustada.

Reumatoloogi juurde pöörduvad vanemad inimesed harilikult siis, kui neil liigesed valutavad. Sellel pole aga reumatoid­artriidiga mingit pistmist, sest tõeline reuma on Riina Kallikormi kinnitusel lapse­east alguse saanud haigus. „Meie inimesed ütlevad, et neil on reuma, aga mõtlevad seda, et nende tugiskeletis kuskil midagi valutab,” ütleb arst.

Valu võivad tema väite kohaselt põhjustada kroonilised muutused liigestes või näiteks sõlmelised moondumised sõrmedel – kulumised, mida seostatakse raske füüsilise tööga. Probleeme hilisemas eas aitab arsti nõuande järgi ära hoida see, kui vältida liigesetraumat, halbu asendeid ning hoida normaalset kehakaalu ja olla füüsiliselt aktiivne. Seda, mis meie tugiskeletti kord juba jälje on jätnud, enam noa või tableti abil reumatoloogi tõdemust mööda algsesse seisu taastada ei saa.

Kurbusevalu

Reumatoloog märgib, et enamik kroonilistest haigustest saavad harilikult alguse juba õitsvas keskeas. Vanusega käivad tema kinnitusel kaasas rohkem hormonaalsed ja ainevahetuslikud häired. Näiteks teeb murelikuks suund metaboolse sündroomi ehk kõhuõõnesisese rasvumise poole, mis toob Kallikormi sõnul kaasa ka liigesevaevusi. Liigestele avaldab mõju ka teise tüübi diabeet. Haigustest esinevad sageli osteoporoos ja osteoartriit.

„Selge on see, et meie keha hakkab valutama, kui me eluga rahul pole – see on üks depressiooni osa,” nendib arst. Depressiooni aitab ravida psühhiaater, aga kui võimalik, tuleks otsida endale tegevusi, mis ellu rõõmu toovad, see aitab kindlasti. Positiivse näitena tõi Riina Kallikorm seltskonna töötuid mehi, kes hakkasid pruutkleite valmistama. „Igasugune seltsi­elu ja koostegemine mõjub fibriomüalgiale ainult hästi,“ toonitab ta.

MILLISTE HAIGUSTE RISK AASTATEGA ÜHA KASVAB?

60+

• Vanaduskuulmisnõrkus ehk brebüakuus (55 protsendil üle 60aastastest ja üle 90 protsendi üle 80aastastest on kuulmishäired)

• Nägemise halvenemine, eriti lähedale vaatamisel

• Südame isheemiatõbi

• Südame erutusjuhte- ja rütmihäired (sagedasim südamepekslemine)

• Stenokardia

• Trombide tekke oht

• Südamelihase infarkt (sagedamini meestel)

• Insuliinisõltumatu suhkurtõbi

• Mao- ja kaksteistsõrmikuhaavand

• Osteoporoos (sagedamini naistel, väga kõrges eas ka meestel)

• Osteoartroos (sagedamini naistel)

• Vereringeelundite häired

• Hüpertooniatõbi

• Südame isheemiatõbi

• Krooniline bronhiit

• Bronhiaalastma

• Reumatoidartriit

• Artroosid

• Eesnäärme healoomuline suurenemine ehk prostata hüperplaasia (meestel)

• Luumurrud

• Meeste viljakuse vähenemine (70. eluaastates meestel on seemnevedelikus aktiivseid seemnerakke umbes 48 protsenti)

• Seksuaalprobleemid

• Unehäired

• Immuunsuse langemine

• Ateroskleroos (sagedamini meestel)

• Depressioon (sagedamini naistel)

• Uriinipidamatus (nooremas vanusegrupis naistel rohkem, üle 75aastastel meestel aga rohkem kui samaealistel naistel)

75+

• Ajuinsult

• Peaajuveresoonte haigused

• Peaaju ateroskleroos

• Ajumassi vähenemine ajurakkude hävinemise tagajärjel

• Parkinsoni tõbi

• Alzheimeri tõbi

• Dementsus (peamiseks põhjuseks on Alzheimeri tõbi, ohustab kuni 50 protsenti 90aastastest inimestest)

• Temporaalarteriit ehk oimuarteripõletik (sagedasem naistel)

• Kuulmiskaotus

• Tasakaaluhäire ehk presbüastaksia

• Glaukoom

• Kae

• Südamejõudluse vähenemine

• Südamepuudulikkus

• Äge või korduv müokardiinfarkt

• Vere- ja vereloomeelundite haigused ning teatavad immuunmehhanismiga seotud haigusseisundid

• Süvaveenitromboos

• Pneumoonia

• Neerupuudulikkus

• Vaegtoitumine (suureneb järsult vanusega, võrreldes 70aastastega kahekordistub üle 80aastaste inimeste seas)

• Reumatoidartriit (naised haigestuvad 2-3 korda sagedamini kui mehed)

• Artriit

• Selgroolülide kokkuvajumine lülisambas

• Reieluukaela murd

• Rauavaegusaneemia

• Podagra

Allikad: Tervise Arengu Instituut (TAI), „Eakate terviseentsüklopeedia”

Tagasi üles