Eestlased eelistavad käsitööd, venelased laulu ja tantsu

Eve Ernis. Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Kas pole surnud ring: mida vanemaks saame, seda rahulikumaks, laisemaks ja priskemaks muutume ega jõuagi suurt midagi liigutada?

On, paraku, erandeid. Nende puhul imestame, miks küll ...
Pea igal hommikul tõttab Pärnu linna tänavail kergel sammul hallipäine lühemat kasvu proua oma kontorisse.

Üle 70 aasta vana Hanna Zautina on linlastele silma hakanud tegususe ja aktiivsusega: rahmeldab ligemale 1000-liikmelise pensionäride ühenduse esinaisena ja enim tähelepanu väärinud Pärnu rahvuste koosluse ühenduses, kus nii eestlasi, venelasi, ukrainlasi kui muid rahvusi.

"Probleeme pole?" uurisin. "Natuke siiski on," tunnistas ta. "Keel, harjumused, rahvuslik eripära - kõik see toodab probleeme."

Õnneks on kogemused olemas. 1990. aastate lõpus valiti Hanna Pärnu sõja- ja tööveteranide ühenduse esinaiseks, kus liikmed pensionieas ja kunagi Eestisse sisse rännanud. Oli tunda ühiskonna muutuste tuuli ja Hanna arvas ametit vastu võttes, et see on ajutine, niikuinii laguneb ühendus koost. Aga võta näpust!

"Kuidas ma oleksin suutnud vene keele rääkijaid maha jätta! Aeg oli ärev isegi eestlastele. Tõsi, ega kellelegi venelastest olnud kuulmata jäänud lause: "Keegi pole teid siia kutsunud, Moskva rong väljub iga päev!"," tunnistas ta.

Naine võitles välja uue ühenduse, kuhu jäid muukeelsed veteranid ja kuhu ajapikku hakkas juurde tulema eesti pensionäregi.

Nii on Hannal, kes igal hommikul oma kontorisse ruttab, alati midagi korraldada, olgu selleks kas või väljasõidud Eestis, kus taastatud mõisad ja looduskaunid paigad on pea kõik üle vaadatud. Jõudumööda õpetab Hanna muulastele eesti keelt, mõne puhul väga edukalt.

"Eestlased tahavad rohkem käsitööd teha, venelased jälle laulda ja tantsida," avaldas Hanna oma kogetu põhjal.

Ise rahvustest pensionäride vestlusteemad on erinevad.

Kuigi peetakse koos Eesti Vabariigi tähtpäevi, on iga pensionäri suhtumine riigi ettevõtmistesse erinev. Samuti ei olda võrdselt kursis Eesti uudistega. Ja kui sõidetakse vaatama teatrietendust, on eesti- ja venekeelse etenduse puhul eri sihtgrupid. "Oh, oleks etendustel tõlge olevat, poleks sihtgrupi-probleemi," ohkas Hanna.

Kerge tal kindlasti ei ole, ometi ei malda naine kodus istuda. Ta otsib mooduseid eri rahvusest pensionäride kooshoidmiseks ja nende leidmise korral tabab teda suur rõõm. Nõukogude ajal tehtud giiditöö, kui ta vene gruppe vastu võttis ja Eestit tutvustas, andis palju kogemusi.

Hanna armastab Eestit ja kinnitab, et oli tõeliselt õnnelik, kui sai vene inimestele edasi anda Koidula luuletuste ilu ja oma Eestimaa- armastuse.

Hanna avas mulle väsimatuse saladuse: "Eriti rõõmus olin giidina siis, kui nägin, et mu räägitu hinge läks.

Sellist rõõmu tunnen vahetevahel praeguseski töös. Just see rõõm tiivustab mind ja paneb igal hommikul kontori poole samme seadma."

Jätkugu Hannal südikust ja jõudu kauaks ning oleks temasuguseid vaid rohkem!