Roosinupu Liidia sai õnnevoodi

Pärnu haigla hooldusraviosakonna patsient, kaheksakümne viiene Liidia Roosipuu hakkas ajakirjaniku jaoks oma lapsepõlvelugu kirjutama, et see üle anda. Foto: Henn Soodla

Kaheksakümne viie aastane Liidia Roosipuu kinnitab: ta leidis hooldushaiglas endale õnnevoodi, millest ei taha lahkuda.

“Me kutsume teda Roosinupukeseks,” avaldas Pärnu haigla hooldusraviosakonna vanemõde Aita Kütt. “Sest ta on nii heatahtlik ja lausa uhke, et saab olla oma õnnevoodis. Ta on meil neljandat aastat: tervis vajab meedikute abi. Õnnevoodist räägib ta kaks aastat – ajast, kui Pärnu linnavalitsus hakkas teda rahaliselt toetama, et ta saaks siin pikemalt olla.”

Käib unes isakodus

Roosinupuke istus raviosakonna söögitoas ratastoolis oma laua juures. Tema põsepuna oli kampsuniga vaat et ühes toonis. Käes hoidis ta kaht paberilehte, millel musta markeriga suures kirjas ülestähendused. Vend Herman, kel aastaid seitsekümmend üheksa, oli platsi võtnud laua taha.

“Liidia ei kuule kõige paremini, tulin appi,” ütles mees. Siis lisas: “Näete, ta hakkas oma elust teile kirjutama, kuulmise pärast.”

Liidia ulatab paberilehed. Ülestähendus algab pika lausega: “Mina sündisin-kasvasin Suitsu majas, majal korstnat ei olnud. Olid rehe- ja elutuba, rehetoas kerisega ahi, kerisel ümarad raudkivid, ahju ees kolle, kuhu söed tõmmati, suits läks uksest välja.”

Saime Liidiaga jutule nii, et vend Herman sättis aeg-ajalt õe kuuldeaparaati, kordas valjul häälel küsimusi ja kui õde ikka ei kuulnud, rääkis ise, mida teadis.

Kas Liidia tõesti ei kipu koju?

“Ei, isakodu pole enam. Maja on müüdud ühele soomlasele ja ümber nii kõrge aed, et midagi pole enam näha. (Liidia hakkab nutma). Aga unes käin kogu aeg kodus. Liigun aias, kamandan aiamaal, ajan isa-emaga juttu, loomadega ka. Magan oma voodis. Hea tunne on ärgata, kui kodus käidud …” rääkis Liidia haledusnoodiga hääles. Lisas siis: “Aga mu kodu on siin. Siin on nüüd mu õnnevoodi.”

Suitsu talu asus Koonga vallas Kiisamaa külas, Herman asus seda 1959. aastal remontima. Neid oli kuus last: neli õde ja kaks venda. Üks õde ja vend on juba toonela teel. “Remont oli kapitaalne: korstna saime peale,” muigas Herman.

Kui teised õed-vennad pesast lendasid ja endale oma kodud rajasid, jäi Liidia ema-isa juurde. Lapsena põetud keskkõrvapõletik oli neiu kuulmist niivõrd vähendanud, et ta oma pere peale ei mõelnud ja jäi vanemaid aitama. Ta pidas Soontagana kolhoosis seatalitaja ametit kolhoosiaja lõpuni.

“Siis läksid isa-ema kalmistule ja jäin üksi. Kuusteist aastat elasin üksi,” tõid mälestused Liidiale pisarad silma. Talle meenus üleelamine, kui ta talvel veeauku kukkus ja sealt enam üles ei saanud. “Lõpuks sain tõusta ja trepini roomata, ukselingini suutsin ka küünitada ja end tuppa lohistada. Panin end kohe kuivalt riidesse. Pärast seda ei lasknud Herman mind enam üksi olla ja tõi mu Pärnusse oma juurde. See oli 2004. aasta talvel, suveks läksin jälle isamajja, sügisel tulin venna juurde ja paari kuu pärast sain insuldi.”

Liidia seisund oli raske, ta pandi tilgutite alla. Vend pidi õe hooldusravi osakonda jätma. “Viiksin ta koju, aga õel on meedikute abi vaja, ratastoolis oleks tal minu pool raske,” ohkas Herman.

Kaks korda röövli küüsis

Kui Liidia unes isakodus käib, näeb ta ainult helgeid hetki, mis südant rõõmustanud. Võimalik, et optimism loomuses suunab nägemusi nii, et halb unedesse ei satu.

Ometi on Liidia üle elanud midagi nii ränka, et võinuks närvihaigeks jääda: sattus kaks korda ühe ja sama röövli küüsi.

“Esimest korda oli nii, et tuli teine eesuksest sisse, kummipall pähe tõmmatud, silmaaugud sisse tehtud … Sidus minu tooli külge kinni, tool oli voodi ees. Istusin vaikselt ega julgenud midagi teha. Otsis kõik taskud läbi, ahjupealse ka. Kui ta ahju najal oleva redeli peale ronis, mõtlesin: oleks ma noorem, tõuseks koos tooliga ja lükkaks redeli ümber. Lõpuks leidis kurjam raha ja läks 800 krooniga minema,” jutustas Liidia.

Teine kord sisenes kurjam sealt, kust Liidia ei oodanud. Eesuksel oli nüüd kolm haaki ees.

“Kütsin rehetoas pliiti. Röövel tuli hoopis vaheuksest. Ju ta smugeldas end tuppa loomalauda kaudu. Mul oli taskulamp käes, suunasin tule peale. Ja kui ta siis lõi mul lambi käest, kukkusin maha. Siis sidus mul käed-jalad kinni. Pöidlaluu murdis ka ära, pöial oli kolm kuud kipsis,” mäletas Liidia kurjami teist külaskäiku. Võttis raha, mida oli vähe, ja hulga toidukraami.

Vend Herman aitas Liidial meenutada, kuidas naine end köidikuist ise vabaks rabeles ja abi kutsuma läks. “Jõudu tal ikka on, eluaeg tööd teinud,” märkis vend.

Viimane seltsiline oli kass

“Töö hoiab inimese normaalse,” on vend Herman veendunud. “Meil polnud tülisid. Ta oli nii vähenõudlik ja hea seltsiline, elurõõmus. Kõik, kes me veel elus oleme, käime teda nüüd siin vaatamas ja juttu ajamas. Natuke ta ikka kuuleb. Saame nooruspõlve meenutada ja endalgi on hea olla, kui talle head aega ütleme. Ta on siin nii rahul, et ei taha äratulekust kuuldagi,” rääkis Herman.

Kodutalus olnud Liidial viimane seltsiline kass, enne seda pidanud ta lambaid ja ajanud nendega juttu. Siin on seltsilisi palju, aga kahjuks kuuleb Liidia halvasti.

“Kui vend ja õed ei käiks, ununeks rääkimine ära,” kommenteerib ta ise oma pärsitud suhtlust. “No meditsiiniõdedega ta räägib siin ikka ka,” lisas vend. “Aga püüame kogu aeg teda vaatamas käia, talle heameelt teha.”

Kui Liidia tervis lubas, kudus ta kangast, kraasis villa ja ketras lõnga, õmbles. Pidevalt näpud käisid. Aga kui näpud enam hästi ei paindunud, hakkas aiatööd tegema.

“Kartulimaad aitasin tal mina harida, ka vanem õde, kes nüüd maamullas, käis abiks,” meenutas vend. Liidia noogutas. “Mul oli isu tööd teha. Porgandid, peedid, oad, kurgid – kõik kasvasid mul,” meenus Liidiale.

Vanemõde Aita Kütt tuli vaatama, kuidas meie vestlus kulgeb. Liidia võttis ta käe oma vanainimesepihku ja vaatas tänulikult otsa.

“Vanainimestega on nagu lastega: nad tahavad palju soojust, head sõna, kas või väikestki vestlust. Seda peale raviprotseduuride. Teeme talle tihti pai. Liidia on imetlusväärselt tänulik iga väikese asja eest. Kui keegi teda ratastooli lükkamisega aitab, pigistab temalgi soojalt kätt nagu minul praegu,” avaldas vanemõde.

Küti sõnul püüab Liidia õdede kõiki soovitusi täita. Näiteks on tal kopsumahu suurendamiseks puhumispudel, mida järjekindlalt kasutab. Kopsud on Liidia nõrk koht. Ta treenib ja ravib end nii, et ei pea isegi kontrollima.

“Kui Roosinupuke saab hommikul värske ajalehe lauale, loeb ta pealkirjad läbi ja vaatab pildid üle ning päev on tema jaoks alanud. Liidiale tehti kaeoperatsioon ja meie hinnangul on tulemus suurepärane,” rääkis vanemõde.

Jutt oli toonud Liidia silmanurka niiskuse, mööda paremat põske alla veerenud pisar jäi kortsudesse pidama ja hiilgas võidu silmadega. Võib-olla aitas kaasa vanemõe kiitus: Liidia jaoks on iga päev nagu kingitus ja ta oskab nautida nii päikselist kui vihmast ilma akna all.

Liidia veeretab end ratastoolis ka igale majas toimuvale kontserdile ja jälgib temast paremini kuuljate nägusid …

“Ta rändas ju praegu ajas tagasi, kes meist sel puhul ei nutaks,” tasandas vanemõde häält ja võttis Liidia käe oma pihku.