Noored vanadest ja vanadusest

Mind hellitati ikka korralikult ära: mu igapäevasesse menüüsse kuulus šokolaad ning vanaema, kes oli muidu eeskujulikult korralik naisterahvas, lubas mul voodis hüpata,” naerab Tartu neiu Renna Raim. Foto: Elukiri

Ave Herja

,

Elukiri

Tartu noored Renna Raim (28), Priit Tuvike (27) ja Maarit Nikolajeva (26) räägivad, millised paistavad neile praeguse aja vanemad inimesed, kuidas nad saavad läbi oma vanavanematega ning millisena nad kujutavad ette oma tulevast vanaduspõlve.

Renna Raim tunnistab, et põhikooli ajal tundusid talle vanemad inimesed tüütuna: pidasid muudkui moraalijutlusi ega suutnud noori mõista. Arenenud riikide rõõmus-rõõsade reisihuviliste pensionäridega võrreldes kipuvad Eesti eakad olema Renna arvates pisut hallid ja haiged, kuid ta teadvustab endale, et vanaks elamine läbi 20. sajandi Eesti ajaloo on suur saavutus.

„Seda enam soojendab südant, kui raskest elust hoolimata on vanem põlvkond suutnud jääda positiivseks ja heatahtlikuks," ütleb neiu. „Eestis on suurte kortermajade juures vanainimestel tihti kombeks istuda pingil, selg vastu majaseina. Kui nad siis istuvad seal, püüdes sügispäikese viimaseid kiiri, on see minu jaoks hingekosutav vaatepilt," räägib Renna heldinult.

Kuna Renna emapoolne vanaisa suri varakult, kasvas tüdruk üles kahe vanaema ja ühe vanaisaga. Viimasega oli tüdrukul lapsena väga eriline suhe. „Just vanaisa oli see, kes tegi mulle enne kooliminekut patsid pähe, kui ma nende pool ööbisin. Veetsime vanaisaga koos palju tunde, uurisime igasuguseid raamatuid, näiteks võtsime mitu korda läbi „Loomade elu" köited," meenutab neiu.

Renna tunnistab, et kuna ta oli isapoolsete vanavanemate esimene lapselaps, siis hellitati ta korralikult ära. „Mu igapäevasesse menüüsse kuulus šokolaad ning vanaema, kes oli muidu eeskujulikult korralik naisterahvas, lubas mul voodis hüpata," naerab Renna. Teismelisena tasus tüdruk vanaemale lapsepõlve privileegide eest massaažiga. „Eks minu hoidmine titena andis oma panuse vanaema õlahädade väljakujunemisele," põhjendab ta.

Emapoolse vanaemaga elas tüdruk pärast vanemate lahutust mitu aastat ühes korteris. „Kuna mina arvasin, et noor inimene vajab palju vabadust, aga vanaema arvas, et teda on elukool piisavalt õpetanud ja minagi peaksin sellest juhinduma, siis oli meil palju tülisid," tunnistab Renna. Kuid tülidest enam on tal vanaemast südantsoojendavaid mälestusi. „Kui olime vanaemaga kahekesi kodus, kuhjasime tema voodisse patju, tegime endale mõnusa pesa istumiseks ja vestlemiseks. Mina rääkisin koolist ja poistest ning tema oma nooruspõlvest," meenutab neiu. „Vanaema muretses väga, kui hakkasin oma poisiga koos elama. Jäi mulje, et ta ei kiida seda heaks, kuid püüab seda võtta tänapäeva paratamatusena. Oli päris humoorikas, kui ta küsis läbi lillede, kuidas me soovimatu rasedusega hakkama saame. Kui ma siis seletasin talle, et olukord on päris kindlasti kontrolli all, ilmus ta näole suur kergendus ja ta sõnas: siis olete küll tublid! Ja soovis meile kõike head," jutustab Renna muheldes.

Nüüdseks on neiu mõlemad vanaemad kahjuks toonela teed läinud. Vanaisaga kohtub ta suure vahemaa tõttu harva, kuid kokku saades veedavad vanad sõbrad aega köögis laua taga juttu vestes. „Põlvkondade vahe ikka häirib aeg-ajalt," tunnistab neiu. „Meil on erinev arusaam headest kommetest või mehe ja naise soorollidest. Aga see on paratamatus," ei mõista ta vanemat põlvkonda hukka. „Pigem on raske mõista seda, kui hästi mõned vanainimesed uute oludega kohanevad. Vahetavad oma lapselastega e-maile ja surfavad netis ega lase end pidevalt muutuvast maailmast häirida," avaldab Renna imestust.

Vanaisalt on Renna õppinud armastust looduse vastu, vanaemadelt taktitunnet, söögivalmistamisoskusi ja pi-keelt ning ta on tänulik, et tal on olnud nii suurepärased vanavanemad, kes on aidanud tal saada just selleks, kes ta on.

Vanaduspõlves elab Renna oma vaimusilmas suures majas metsatuka kõrval koos inimesega, kelle seltsis on hea vananeda. „Maja ümber jookseks ringi palju lapsi ja loomi..." unistab Renna. „Aga võib-olla saab minust hoopis üksik vanatädi, kes toidab kõiki ümbruskonna kasse? Eks paistab, mis elul tegelikult varuks on," korjab Renna kelmika muige saatel omasoodu jooksma läinud mõttesilma jälle üles.

Priit Tuvike tunnistab, et tema arvates on praeguse aja pensionärid tõrjutu seisuses ja seda täiesti teenimatult. „Käivad pastelses riietuses ringi, kapuuts pähe tõmmatud ja kilekott käes. Kontsentreeritud koguses näeb neid liinibussis, turgudel, avalikel üritustel, laatadel. Suhtlevad väga soojalt ja avatult, mistõttu võiks neid pidada seltskondlikeks ja emotsionaalselt arenenuks," visandab noormees kiirelt Eesti pensionäri välimääraja.

„Kui praegune ühiskonnamudel on indiviidikeskne, siis meie vanavanemad kasvasid üles ühiskonnas, kus mängisid väga suurt rolli kogukond ja aktiivne osalemine selles," toob Priit välja peamise põlvkondadevahelise erinevuse.

Geograafilistel põhjustel kohtub Priit oma vanavanematega erineva sagedusega, kuid on telefoni teel nendega väga sageli ühenduses. Alati kohtutakse pere tähtpäevadel. „Maal saab hingata värsket õhku ja trenni imehea aseainena tööd rabada. Pärast käime kogu perega saunas ja räägime juttu. Lisaks pean kohustuslikus korras jooma vanaemaga konjakit, kuna see olevat hea vererõhualandaja," muigab noormees.

Priidu sõnul on tal mõistvad ja toetavad vanavanemad, kes ei kritiseeri kunagi ta tegemisi. Samuti hindab ja imetleb Priit oma vanavanemate elurõõmsat ellusuhtumist. „See, et nende tervis on natukene korrast ära ja nad kurdavad selle üle, ei tähenda, et nad oleksid elurõõmutud, see on pigem eakohane nn small-talk, millega on alati hea vestlust alustada ja arendada. Kuna nad on jäänud tänapäevasest rabele-ennast-surnuks-elustiilist eemale, siis tundub, et nende põhiväärtused on paigas ja psüühika parem kui pealetuleval põlvkonnal," mõtiskleb Priit. „Samas on vanavanemad pidanud üles kasvama ja elama tunduvalt keerulisemates oludes. Meie elame väga kerget elu ja kipume ikkagi nurisema."
Oma pensionipõlve loodab Priit pidada kusagil mere lähedal maal. „Tegeleksin aianduse ja
põllumajandusega, mul võiks olla oma väike IMT - isemajandav talu. Kindlasti panustaksin ajaliselt palju oma lastesse ja lastelastesse," on Priit veendunud.

Kuna pensionärid moodustavad üsna suure osa meie vananevast ühiskonnast, siis on nad Maarit Nikolajeva arvates üks häälekaim ühiskonnagrupp. „Kindlasti olenevad eaka olukord ja reipus tema kaasatusest ühiskonda ja kitsamalt perekonda ning muidugi tervisest," usub neiu. Hoolimata eakate südikusest ühiskonna asjades häälekalt kaasa lüüa, sumbub nende hääl sageli virtuaalmaailma müüride taha, kuhu pääsevad sisse piiluma vaid üksikud eakad. Tehnoloogia areng on Maariti sõnul paratamatult kasvatanud põlvkondadevahelist lõhet. „Oma vanaema näitel võin öelda, et üsna raske on eakal tehnoloogia arenguga sammu pidada ja nii mõnigi lihtsalt ei ole võimeline näiteks oma pensioniraha sularahaautomaadist välja võtma, nagu tahetakse neile peale suruda," tunneb Maarit vanavanemate põlvkonnale kaasa.

Eestist eemaloleku ajal suhtleb Maarit vanaemaga arvutis Skype'i abil. Kodumaal olles näeb ta vanaema peaaegu iga nädal ja pühade ajal alati. „Räägime igapäevastest asjadest: minu tegemistest ja reisidest, vanaema tervisest ja toitudest. Tervis ei ole vanaemal kiita ja see piirab muidugi tema tegemisi, aga tavaliselt joome koos olles teed või toimetab ta minu ümber köögis, kui mina söön, ja küsib pärast seda, kui olen praed-supid, küpsised-koogid sisse vitsutanud, miks ma ometi nii vähe söön, kas pean dieeti," naerab Maarit.

„Minu lapsepõlves elasid mõlemad vanaemad samas linnas ning solvusid, kui nende vaaritatut ära ei söödud. Erinevalt minust oli mu vend lapsepõlves tõeline kangelane, sest suutis oma hundiisuga mõlema vanaema road ära hävitada," meenub Maaritile.

Maarit hindab kõrgelt vanaema kokakunsti, teadmisi taimedest, tema toimekust, energilisust ja elujõudu. Küll aga on noorel naisel raske mõista vanaema pidevat muretsemist: „Ega ma ikka nälga jää ega ära külmeta, on mul ikka piisavalt raha, kas jõuan autoga ilusti koju, miks ma ometi pimedas jalutama lähen või mida naabrid küll mõtlevad? Ju ta tahab oma lapselapsi probleemide ja maailma koleduste eest kaitsta," usub Maarit.

„Minu vanavanemad ei ole Eestis sündinud ja seega imetlen, kuidas nad siin kohanesid ja oma lapsed üles kasvatasid. Ega vanainimesel ole rahaline olukord kiita, aga vahel tekitab ka kogu see taaskasutamise ja säilitamise tahe mõistmatust, kuigi see peaks tänapäeval äärmiselt popp ja „roheline" olema. Vahel ei suuda ma mõista ka lõputut rabelemist ja aiamaal rassimist. Samas toidabki just füüsiline aktiivsus vanaema elutahet," arutleb Maarit.

Kuna lapsepõlves veetis tüdruk kõik suved vanaemade juures, tekitas nende liigne kontroll sageli meelehärmi ja kippus suveseiklusi varjutama. „Olime alati vanaemade valvsa silma all. Kui näiteks vaatasime liiga palju telekat, lükkas vanaema korgid välja ja väitis, et elekter läks ära. Mäletan ka selgelt, kuidas järve kaldal elanud vanaema tuli meid täditütrega kuumal suvepäeval järve rannast lõunasöögiks koju kutsuma. Tatsas, lilleline rätt peas ja sussid jalas, bikiinides päevitajate vahel ja hüüdis kõva häälega vene keeles: tüdrukud, kus te olete, tulge sööma! Meie oleksime parema meelega oma pea liiva alla pistnud," jutustab neiu seiklustest vanaemadega. Kuid aastatega on tüdruk mõistnud, et hoolimata põlvkodade vahel kohati esinevast mõistmatusest, on oluline keskenduda põhilisele ja näidata välja, et neid armastatakse.

Vanaemad on Maaritit nakatanud armastusega kokakunsti vastu. „Kui olin veel päris pisike, treis vanaisa mulle oma väikese puust lõikelaua. Laupäevase pirukateo ajal andis vanaema mulle alati väikseid tainatükke, millest voolisin oma pirukad," räägib neiu. Tänu vanaema heale eeskujule pistab Maarit hea meelega näpud peenramulda.

„Oh neid suvepäevi, kui pidime mängimise asemel ohverdama pool tundi oma vabadusest kummeli korjamisele, rohimisele või aiamaale vee tassimisele. Kuid vaeva nähes tuli ka armastus aiatöö vastu," tõdeb Maarit.

Vanaemadelt on Maarit pärinud ka korraarmastuse. „Silm ja vaim ei puhka, kui kõik on nagu „mustlas hevose selkä" (mustlase hobuse selg, st pilla-palla)," jäljendab neiu bravuurikalt oma vanaema. Peale kokandusliku osavuse ja hoolsuse on Maarit ühelt vanaemalt saanud kingiks soome ja teiselt vene keele oskuse. „Olen oma vanavanematega olnud lähedane, aga see lähedus ei ole seisnenud sõnades, juttudes ega suurtes tegemistes, see on hoopis midagi tajutamatut, mis peitub pigem väikestes asjades, žestides..."

Neiu loodab, et kunagi ise pensioniikka jõudes lubavad nii rahakott kui ka füüsis ja vaimutervis olla tal piisavalt aktiivne, et reisida, sporti teha ja maailmaasjade kohta arvamust avaldada.

„Vaimusilmas olen rõõmus ümar punapõskne vanaema oma armsas õunapuuaia ja koeraga puumajas. Ootan lapselapsi endale suveks või nädalavahetuseks külla, küpsetan pannkooke ja muud head-paremat. Muul ajal suhtlen kindlasti Skype´i vahendusel oma sõbrannadega ja pragan vanaisaga, kes norskab öösiti või luuletab lastelastele oma mineviku kohta jutte kokku," muigab Maarit.