Sirje ja Priit Pihlap

Priit ja Sirje Pihlap.

FOTO: Elukiri

Helle Raidla

,

Elukiri

Tallinna psühhiaatriakliiniku registratuuris töötav Sirje (47) ja muusik Priit Pihlap (50) on koos elanud küll vaid kaheksa aastat, ent on kadedaks tegevalt armas tõestus, et ka küpsemas vanuses võib leida hingesugulase, kellega koos mõnusalt vananeda. Mõlemal on esimesest kooselust laps: Sirjel tütar Teele (27) ja Priidul poeg Lauri (26), kes neid seitse aastat tagasi ka vanavanemateks tegid. Aga nooruslikud vanaema-vanaisa on selle üle pigem uhked. Vaatavad teineteisele (ikka veel!) armunud pilgul otsa ja teevad kõike koos.

Kas teineteiseleidmine oli teie esimeste abielude purunemise põhjuseks?

Priit: Absoluutselt mitte. Ma olin Lauri emast juba lahku kolinud, tema läks lapsega Tartusse ja nii see läks. Nii et 1983. aastal, kui ma esimest korda Sirjega kohtusin, tundsin end suhteliselt vaba mehena, kuigi paberite järgi olin abielus. Tookord jäi see, ütleme ausalt välja, üheöösuhteks, uuesti kohtusime alles 17 aastat hiljem.

Sirje: Priit meeldis mulle tegelikult juba ammu Fixi trummide tagant. 1983. aastal mina vaba ei olnud, aga põgusalt olime tuttavad, sest Priit käis koos Ivo Linnaga meil asutuses esinemas. Paar kuud hiljem läksime sõbrannaga õhtul Regati baari, kuidagi juhtus nii, et rebisin poisi ära, nagu öeldakse. Hommikul läksime laiali ja kogu lugu.
Minu esimene abielu kestis 12 aastat, aga Priit ei olnud küll kuidagi selle lagunemise põhjuseks. Nii et me ei ole kumbki teineteise elu lõhkumises süüdi.

Mis siis 2000. aasta kevadel juhtus?

Priit: 13. aprill 2000 oli see saatuslik päev...

Sirje: Mina läksin sõbrannaga tähistama oma lahutuse aastapäeva Amigosse - Fix ju mängis seal! Vaheajal võtsin julguse rindu ja läksin Priidu juurde juttu tegema, pobisesin midagi, et ma võin talle odavalt mööblit müüa (töötasin sel ajal Sotkas). Ega ta muidugi mu nime ei mäletanud.

Priit: Aga sa olid minu jaoks kaugelt tähenduslikum kui mingi suvaline nägu publiku seast. Me olime aeg-ajalt näinud ja tervitanud, märkasin, et see kena tütarlaps on alati Fixi mängudel kohal, lehvitasime jne. Nägin tol õhtul jälle seda mustades viigipükstes kihvti soenguga tüdrukut, mõtlesin, et uurin, mis ta siin lehvib ja mis inimene ta õige on. See mööblijutt oli nii armas avaldus, et ma hakkasin laginal naerma, mul olid kadunud venna mööblit kõik kohad täis.

Kenad tüdrukud on ju ikka muusikute ümber tiirelnud?

Priit: Tüdrukutepilved olid selleks ajaks minu jaoks möödanik. 1999. aasta augustis olin kaotanud vend Tarmo, see oli minu elu üks traagilisemaid hetki, tajusin, kui habras on elu. Ühesõnaga oli üks sissepoole vaatamise hetk minu jaoks. Kevadeks olin otsustanud, et elu peab edasi minema, olin end füüsiliselt käsile võtnud ja suht heas konditsioonis.

Sirje: Mina jälle otsisin alateadlikult oma ellu midagi või kedagi. Olin 38-aastane, laps hakkas keskkooli lõpetama. Oli küll üks soomlane, kes kutsus mind koos tütrega Soome elama, aga ma tundsin, et ma ei taha seda teha. Ma nagu otsisin põhjust siia jääda.

Priit: No ja kui ta mööblijutu lõpetuseks ütles, et muuseas, ma olen vaba tüdruk, siis mina ütlesin, et siis ma võtan su naiseks. Nii läkski.

Sirje: Otsustasime, et hakkame n-ö otsast peale. Et lähme kinno ja...

Priit: Kokku kolisime mais 2000 ja pulmad olid kahe aasta pärast, 30. aprillil 2002.

Kes kelle juurde kolis?

Priit: Mina Sirje juurde. Alates 1983. aasta sügisest olin ma rändmoosekant, mis tähendas, et elasin oma spordikotiga seal, kuhu parajasti juhtusin istuma ja pea panema. Kuni 1988. aastani ma ainult reisisin: Apelsiniga, Nemo ja Anne Veskiga, Armaadaga. Ma nagu ei osanudki reaalset ja materiaalset elu hinnata. Ema juures mul koti mahapaneku ja hambapesu koht siiski oli.

Kas pillimehe naine on raske olla?

Sirje: Ei ole, kui võtad asja mõistusega. Ma olin pillimeeste elu kõrvalt näinud ja kuulnud ja võib-olla ma 20-aastaselt ei olekski julgenud seda sammu astuda.

Priit: Sirje on minust kasvatanud täiesti teistsuguse inimese. Ma saan alles nüüd aru, mis on abielu - see on eelkõige teineteisega arvestamine.

Kuidas lapsed-vanemad uude elukaaslasesse suhtusid?

Sirje: Mina elasin tütrega 2-toalises korteris, Priiduga olime meie siis ühes ja Teele teises toas. Tütar suhtus sellesse hästi normaalselt ja mõistlikult.

Priit: Teele on oma ema tütar. Ja Sirje on vaba ja normaalse mõtlemisega naine, tal ei ole komplekse, eelarvamusi - see on mind tema juures algusest peale võlunudki, et me saame absoluutselt kõigest valehäbi ja kokutamiseta rääkida.
Minu emale võis see probleem küll olla, sest minu põhibaas oli tema juures olnud. Isa suhtus ka algul hästi ettevaatlikult, ta oli mu armumisi ennegi näinud. Isa on ise ka teist korda abielus, elab oma Eviga juba 33 aastat koos, ja vaat isa ämm võttis elukogenud ja elunäinud inimesena Sirje kohe omaks. Minu poolõde Mariliis rääkis Sirjest ka ainult ülivõrdes.

Sirje: Umbusuga, et kes see on ja mis ta tahab, vaatasid mind alguses pigem Priidu sõbrad.

Priit: Nad tegid oma suhtumisega Sirjele sügavalt liiga, aga neist võib aru ka saada. Eks nad olid 30 aasta jooksul mind igasugusest küljest näinud. Õnneks saime neilt üsna pea heakskiidu, seda oli sõprade nägudelt näha.

Selle asemel et omavahel veel laps saada, saite hoopis vanaemaks-vanaisaks?

Sirje: 27. juulil 2000 sain ma teada, et Teele ootab last. See oli mulle paras šokk. Seega pidi Priit leppima, et tal tuleb vanaemaga elada. Kolme kuu pärast saime teada, et Lauri saab isaks, nii et mina pidin leppima sellega, et elan vanaisaga (naerab).


Priit: Ei saa salata, et meil oli Sirtsuga oma lapse mõte küll, aga lapsed tegid meile 2:0 ära!

Sirje: Me elasime kõik koos, Teelest sai üksikema ja kui Tim-Aadam 24. jaanuaril 2001 sündis, sain mina lapselapsega oma titeisu täielikult rahuldatud. Kui beebi on kõrvaltoas, siis ta on ju peaaagu nagu enda oma! Priit lõi mähkmevahetuses ja igas asjas täiega kaasa.

Priit: Lauri ei ela ka oma lapse, imetoreda Sofie-Liisi emaga koos. Seega pole mul oma lapselapsega süstemaatilist läbikäimist. Nii et oleme üks kergemeelsete punt kõik! Olime ise noored, kui esimest korda abiellusime, ja nüüd said lapsed verinoorena lapsed. Kuna aga Lauri sai samuti poisikesena isaks, olles ise juba käe muusikale andnud, on meil nüüd teineteisemõistmine palju parem, ta saab nüüd aru, miks mind kunagi kodus ei olnud jne. Sest kui oli valida laps või gastroll, siis paadunud pillimehel on valik muidugi muusika.
Sirje tütrepoja Timi puhul sain kaasa elada sellele, mis mul endal jäi isana nägemata: kuidas beebist saab käima hakkav jõmm ja kui vapustav tunne see on!

Sirje: Nüüd elavad Teele ja Tim omaette, aga nad käivad meil hästi palju külas. Ma naudin vanaemaks olemist tõeliselt!

Priidu muusikutöö on Tallinki laevadel, mis tähendab, et ta on vahel nädalaid merel. Sirje töö on küll kellast kellani, aga ta on nõuks võtnud edasi õppida ja parasjagu on käsil 2. kursus pedagoogilise seminari sotsiaaltöö erialal. Mida teile koos meeldib teha?

Priit: Kõike. Ilma Sirjeta ei viitsi ma kuhugi minna ja kui oleks minu teha, ei lähekski ma halva ilmaga Lille tänavalt üldse kuhugi. Ma olen laisk ja mugav inimene ja mul on hea, kui Sirje on kõrval, ta mõtleb pooled asjad minu eest. Kõige parem ongi rahulikult kodus olla. Mul on hea meel, et oleme suutnud remontida korteri ilusaks koduks, kus me mõlemad tahame olla. Tulen laevalt, istun tugitooli, loen lehte, krõbistan kommi, kass nurrub kõhu peal - mis sa hing veel tahad!
Aga kuna ma olen otsustanud, et täidan jõudumööda kõik Sirje soovid, siis ma püüan seda ka teha. Et kui mina olen 3/4 oma elust möllu ja lärmi sees olnud, ei tähenda see, et mul ei oleks kohustust oma abikaasat nädalavahetusel välja viia, kui ta tahab.

Sirje: Kuna ma käin enamasti Priidu mängudel kaasas, siis meeldib mulle, kui me jääme ööseks hotelli, mitte ei kihuta Tallinna. Ma saan aru küll, et Priit on pool elu hotellides elanud, aga ta arvestab minu sooviga.

Priit: Mulle meeldib väga, kui ta minu mängudel kaasa käib, ma rahunen kohe maha, kui Sirjet saalis näen.

Sirje: Peale selle olen mina hullunud seenelkäija. See näeb välja nii, et kodus pakitakse piknikukorvi võileivad, kohv ja värsked lehed, ja kõik see aeg, mis mina metsas olen, on Priit autos, joob kohvi ja loeb lehti. Ja kõik on rahul.

Kas on midagi, mis teise juures häirib?

Priit: Esimese asjana pööras Sirje tähelepanu, et talle ei meeldi, kuidas ma hommikul kohvi juues kohviga hambaid loputan. Ma ei olnud selle pealegi tulnud, et ma seda üldse teen!
Sirjel pole ühtegi sellist asja, mis mind nii häiriks, et ma peaks seda tema puuduseks.
Mina olen ohjeldamatu, võimeline kiiresti põlema minema ja häält tõstma, mille tagajärjel olen ma kolme minuti pärast valmis kas või põlvili andeks paluma. Sirjel lähevad siis silmad vett täis ja seda ma ei või vaadata.

Sirje: Mina olen vati sees kasvanud, emaga kahekesi, meie kodus ei tõstetud kunagi häält. Ja mul on tõesti silmad märja koha peal.

Mille pärast te riidlete?

Sirje: See võibki olla Priidu natuke kõvem hääletoon.

Priit: Pisiasjad. Sirje küsib midagi, mina nähvan ja siis on temal silmad kohe niisked.

Tummfilmi teie kodus ei ole?

Priit: Ma jälestan seda. Samuti nagu ma jälestan kaksikelu: ma olen seda ise elanud ja niipalju kõrvalt näinud, et ma ei talu seda. Mul on niigi südametunnistuse piinu, millega pean elu lõpuni elama, ma ei taha enam. Mul on hea olla, kui mul on südametunnistus puhas.

Sirje: Kuna meie mõlema minevik on olnud suht kirev ja me kumbki ei ole kloostrist tulnud, siis leppisime kohe alguses kokku, et räägime omavahel absoluutselt kõigest. Kui miski ei meeldi, tuleb sellest rääkida, mitte enda sisse koguda - pisiasjadeni välja!

Priit: Just. Me leppisime kokku, et oleme teineteise vastu täiesti ausad. Usaldus peab olema. Teisiti pole mõeldavgi. Mina olen kaks nädalat merel, kui usaldust ei oleks, näriks see ju läbi. Kui ma Sirjega abiellusin, siis otsustasin, et minust saab normaalne inimene.

Kui teisel on paha tuju, mis siis aitab?

Priit: Võib ju olla väsimus, tüdimus tööasjadest, mis tahes, aga me ei ela seda teineteise peal välja.

Sirje: Priidul võib olla tuju paha asjadest, mida ta ei ole võib-olla enda jaoks selgeks mõelnud. Siis ma küsin, milles asi, ja me räägime selle lahti, püüame selgust saada. Rääkimine on meie relv. Eks ole meilgi raskeid aegu olnud, aga neist tuleb koos üle saada.

Priit: Selle eest ma Sirjet armastangi. Ma ei ole talle mingi kingitus. Olen väga ebastabiilse närvisüsteemiga ja enda tasakaalu saamine on võtnud mul üksjagu aega. Õnneks on mul sõbrad, mul on Sirje, kes on ära näinud ka täiesti depressiivse minu ja mind sellest august välja aidanud.

Kui kaua sa juba juba napsu ei võta?

Priit: Kaheksas aasta. 2000. aasta sügisel lubasin Sirjele, et selle teemaga meil enam tegemist ei tule. Ma tean, et ma ei tohi.

Kuidas teile Mihkel Raua raamat meeldis?

Sirje: Mina ei suuda seda lugeda.

Priit: Eks ta šokeeriv oli.

Kes kodutöid teeb?

Priit: Sirje teeb süüa, mina koristan. Ma olen kööginduses täielik tumba, aga Sirje on õpetanud mind heast söögist lugu pidama. Varem olin ma võimeline kvaliteettoidu ketšupi ja majoneesiga üle valama ja sisse ahmima.
Koristamine meeldib mulle, ma ei talu korralagedust.

Teid vaadates jääb mulje, et ka vanaema-vanaisa eas võib enda kõrvale õige inimese leida ja üheskoos õnnelik olla.

Priit: Täielikult! Minu vennas ütles alati, et inimene ei tohi üksi olla. Ivo Linnaga oleme sõbrad 1969. aastast, tema on mulle A ja O, tema ütles ka, et kui sul on Sirtsuga üks huumor, siis oled õnnega koos, ja kui sinna juurde lisada muid asju, mis on abielus tähtsad, siis asi toimibki. Teine pool peab lihtsalt olema n-ö sama veregrupi inimene.

Sirje: See ei ole üleskutse, et lahutage ära, kui abielu ei toimi. Vastupidi, mina olen seda meelt, et suhte hoidmise nimel tasub alati pingutada.

Tagasi üles