,
Kel oleks mitu CDd ja album oma lauludega lauale lüüa? Kes oleks veel kaheksakümneselt suvetuuri ette võtnud, oma pereansambli loonud ja koos sellega Venezias, Soomes ja mujal käinud? Kelle 80. sünnipäeval oleks president õnne käinud soovimas ja kelle juures kodus kohvi joonud? Kes neist oleks presidendiga tantsugi löönud?
See kõik on Virveni jõudnud tema elu teisel poolel, suures osas isegi just kaheksakümnendal eluaastal. Peale muu sai Virve just sel eluaastal Pärnu maakonna kultuuripreemia ja aasta varem Kihnu vallalt elutööpreemia. Virve nõustub isegi, et just kaheksakümneselt on temani jõudnud märkimisväärne tuntus ja tunnustus.
Virve Köster on tuntud Kihnu Virvena, Kihnus asuva kodutalu järgi ka Järsumäe Virvena, noorena oma teise eesnime järgi aga teatud kui Elfriide Haavel. Virve ema ja vanaema olid kihnlased, kuid ema läks noorena mõneks ajaks Pärnusse elama ja tutvus seal oma tulevase saarlasest mehega, kellest sai Virve isa. Pärnus sündis Virvegi. Niisiis on Virve sünni poolest Kihnu-Saaremaa segaverd.
Peagi mindi Kihnu tagasi. Perre sündis kuus last, kellest praegu on peale Virve elus veel üks vend. Elu kippus Kihnus kitsaks jääma ja kui Eesti valitsus pakkus 1933. aastal maata kihnlastele Manijas kalurikohti, mindi sinna. Virve vanaisa võitis loosiga seal hea ja kena koha.
Manijas elati päris palju aastaid. Koolis on Virve käinud Manijas, Pootsis, Pärnus ja Kihnus, kokku kuus talve. Manijas leidis Virve ka oma mehe, endast seitse aastat vanema Vaigu Jaani, kellega nüüd on sõbralikult koos elatud peaaegu kuus aastakümmet ning saadud kolm last, kuus lapselast ja kolm lapselapselast. Praegu 87-aastane Jaan, kes on nüüd muidugi pensionär, on eluaeg kalur olnud. Manijasse oleks Virve ehk jäänudki, kui mitte lastetu tädi poleks teda koos perega Kihnu tagasi kutsunud. Kihnus oli lastel kodu lähedal ka lihtsam koolis käia.
Seal, tädi pärandatud Järsumäe talus, Virve ja Jaan senini elavadki, sinna tuleb esimesel võimalusel kokku ka nende suur pere, kellest enamik on Kihnus valitseva tööpuuduse tõttu praeguseks mandrile läinud.
Virve elu on olnud töörohke, ühtki tööd pole ta kartnud - ei põllul, metsas ega merel. Ta oli 15-aastane, kui nende perele pandi suur metsanorm peale, nii et Virve on koos emaga talvel metsas suuri puid käsisaega saaginud küll ja küll. Merel käis Virve meestega kõrvu võrke nõutamas veel siiski, kui omal kodus juba kolm last ootamas. Ta on loomi pidanud, hobune, kitsed ja sokk on tal praegugi. No ja lõpuks on ta Kihnus rahvamaja juhataja olnud ning viisteist aastat näärivana-jõuluvana rollis esinenud.
Mitu korda on Virve surmasuus olnud: küll metsa langetades langeva puu alla jäänud, küll merel tormiga ümber läinud paadist vaevu eluga pääsenud, välguga pihta saanud, hobusevankri alla jäänud. Ikka on pääsenud. Saatusel olid temaga omad plaanid.
Virve on laule loonud, esimesed valmisid juba neiuna. Virve kirjutas sõnad vihikutesse, viisid jäid mällu. Nooti Virve ei tunne. Varsti pärast uppumissurmast pääsemist kirjutaski Virve ühel ööl, kui teised magasid, vihikusse oma tuntuima laulu „Meri on, meri jääb, meri olema peab", mille Kukerpillid populaarseks laulsid. Enam-vähem siit algas ka Virve üldrahvalik tuntus. Laule on nüüdseks siginenud mitusada, osa on ka kaduma läinud või vihikutesse jäänud. Paljud on nüüdseks aga koos pillimeestega kassettidele ja plaatidele põlistatud, viimane neist kannab ilusat nime „Süda on nooruse värav". Sel viimasel plaadil laulab Virve koos oma hiljuti loodud pereansambliga, kuhu kuuluvad ta noorem tütar Urve ja lapselapsed Raina ja Reena. Virve juubeliaastaks ilmus album „Kihnu Virve laulud" koos selle juurde kuuluva plaadiga. Tahes-tahtmata mõtled, et just niisugused naised nagu Virve lõidki aastasadade jooksul meie regilaulu.
Virve on hingelt kunstnik. Ta oleks võinud muudki teha peale laulude loomise, oleksid olud tema jaoks soodsamad olnud. Oma lastele jutte vestes on Virve lastekirjanikuks saamisest unistanud. Päris äkitselt märkad, et ta on väliselt ju üpris sarnane vana Astrid Lindgreniga!
Ka balletitantsimisest on Virve unistanud, tema sellealaseid eeldusi märkasid õpetajadki. Virvel olid eriliselt tugevad varbad, mille peal sai tantsida, ja tantsida armastas Virve lausa pööraselt. Paraku purustasid sõda ja karmid olud need unistused. Jäi siiski laulude loomise võimalus ning see on Virve ellu palju rõõmsat, huvitavat ja ilusat toonud.
Nagu juba mainitud, kujunes eriti märkimisväärseks kaheksakümnes eluaasta. Virve juubelit peeti saalitäie rahva ees Pärnu uues kontserdimajas, õnnitlejate hulgas oli ka president Toomas Hendrik Ilves. Suvel Kihnus käinud presidendipaar külastas Järsumäel ka Virvet, rahvamajas peol sai Virve presidendiga tantsida. Möödunud suvel võttis väsimatu Virve koos pereansambli ja pillimeestega ette suvetuuri läbi mitme Eesti linna. Sügisel organiseeris Kihnu aukodanik Mark Soosaar aga Kihnu-Manija rahva mitmepäevase esinemise Veneetsias, kus Virve samuti laulis koos pereansambliga. Vaid pisut aega hiljem, läinud aasta novembris, tuli Virve koos pereansambli ja Manija pillimeestega esinema Riigikogusse traditsioonilistele Kihnu kultuuripäevadele. Organiseerijaks jälle Mark Soosaar, nii nagu ka sellele esinemisele peatselt järgnenud etteastel Helsingis mardilaadal. Nädalake hiljem ei ole Virvet jällegi võimalik telefonitsi Kihnust kätte saada, ta on läinud koos pereansambliga esinema mandrile, sealhulgas heategevuslikule kontserdile Tallinnas. Päris perpetuum mobile!
Virve, oled palju reisinud: Norras, Rootsis, Soomes, Moskvas, Lätis, Leedus, Arhangelskis, Tšehhoslovakkias, nüüd siis Veneetsias. Kuidas su tervis on nendele pikkadele sõitudele vastu pidanud?
Väga toredasti. Mitte midagit ei ole, sest ma ju istun kogu aeg: lennukiga sõidan - istun, autoga sõidan - istun...
Kõrget vererõhku või muid hädasid ei ole?
Ei mina tea sellest vererõhust midagit. Ega iga tühja asja pärast ei saa kohe arsti juurde joosta. Ja põle mõtetki.
Kas vanadusel on ka mingid paremad küljed noorusega võrreldes?
Ei saa midagi aru. Mina ei ole ilmas laisk inimene olnud, mul on töö meeldind ja nii kaua, kui mul on võimalust ja ma jõuan teha ja mul on midagi teha, ikkagi ma teen. Ainult et jalg natukene segab, aga ma ikkagi teen püsti jala peal kõik ära.
(Ei tea ju, mis hinnaga, aga ka kõik tantsud oma pereansambliga tantsib Virve ära. - M. B.)
Kas sa surma kardad?
Ma ei tea, kas ma teda kardan, aga jah, ma praegu minna ei tahaks. Sest mul ei ole ju praegu nii suurt viga, et ma minema peaks. Ma ütleksin, et minusuguse vana kohta on elu normaalne praegu. Ma käin väljas, ma saan oma asjad jutti, ma saan oma toa koristatud, ma saan kõiksugu asjad tehtud. Kui jalad oleksid üks sada grammi paremad, siis ma ei oskakski muud tahta.
Kas Kihnu elu on varasemaga võrreldes muutunud?
Kihnus ei ole enam inimestele palgatööd. Enne oli siin meierei, suitsutsehh oli, karjas käisid inimesed, õmblustsehh oli - ikka oli tööd. Mõni peab plaani, et teeks suitsutsehhi uuesti, saaks inimesed jälle tööle.
Kas näed Kihnus ka mingeid muid vigu?
Eks vigu leidub. Ma ei oskagi sulle ütelda... Ka siin on selliseid inimesi, eriti need, kes ärimehed on, kes võtaks teise käest kõik ära, kes kooriks su nii puhtaks, et viimase peal. Niisuguseid on just nende hulgas, kellel turismitalud on. Mitte kõik ei ole sellised! Aga on neid, kes täidavad nagu lõputut auku, ja see auk ei saa kunagi täis, see neelaks kõik ära. On neid, kes teevad ja elavad nagu vaja, aga on neid, kes võtaks kuu ja taevatähed - kõik omale! Eks seda aeg näitab, kuidas kõik lõpeb.
Kas suur turistide vool suvel tüütab ära? Kõik tulevad ju sinu juurde ka?
Ei, kuule, ei tule. Nad tahaks tulla küll, aga suuremalt osalt nad ise ei tule. Kui tahavad mind näha, siis kutsutakse mind sinna Katrin Kumpani juurde. (Ansambli Kihnumua looja Katrin Kumpan teeb lauljate-pillimeestega proove Mõnu käsitöötalus. - M. B.)
Mida Mark Soosaar sinu elus on tähendanud?
Kuule, me olime Kihnus naabrid. Meie oleme Margiga päris koos elanud. Tema elas Laane majas ja mina elan Järsumäel. Meie majad olid nii lähedal, kiviga visata. Kui Mark oli ära, käis välismaal, siis tema tütar Mari, kes käis siin esimeses klassis, oli meil - meie lapsed õpetasid teda. Nii et meie olime päris nagu oma pere inimesed. Meie olime Margiga toredad sõbrad ja meie oleme praegu sõbrad. Mark on tore mees ja abivalmis on ta kah, nii et mitte midagit halba ma öelda ei saa. Praegu on Margil Manijas proua, hästi kena inimene, me käime väga läbi, me oleme nagu oma inimesed. Kui Mark Kihnu tuleb, siis ta tuleb alati meie juurest läbi, ja mina käin alati seal, kui ma Manijas olen. Nii et nagu vanad head sõbrad ja ma loodan, et me jääme sõpradeks.
Kas Mark sinust filmi pole tahtnud teha?
Mis filmi minust teha on?
Aga Veiko Taluste teeb sinust filmi ja on ühe muusikafilmi koos Astrid Böningi ja Olavi
Kõrrega juba teinud?
Jah, Veiko tahab seda esimest filmi laiemaks teha ja mul on päris hea meel. Ma vaatan siis filmist, kus ma olen käinud ja...
Margil on üks tore film „Kihnu naine". Oled sa seda näinud või oled ehk seal sees?
Küll. Ma ise seal sees ei ole, mu mehe õed on seal sees.
Margi teine film „Kihnu mees" näitab Kihnu meeste joomist, selle peale olid Kihnu mehed vist pahased?
See mees, kes seal ära suri ja kes ka filmis sees on, see ei olnud mitte Kihnu mees ja ta ei surnud mitte viina pärast, vaid see oli haigus. Selle pärast olid mehed pahased.
Aga kas joomaprobleeme Kihnu meestel on?
Kuule, kus seda joomaprobleemi ei ole, ütle mulle üks koht. Aga ikka öeldakse, et Kihnu, Kihnu... Kihnu mehed teevad ka tööd, Kihnu mehed käivad mere peal - kõike Kihnu mehed teevad. Ja mis mõni üksik on, teda ei saa ju terve saare peale rehkendada.
Kas sa oskad ennustada, kui kaua kihnu kultuur veel kestab?
See kestaks lõpmatuseni, kui inimestel oleks töökohad. Et inimestel saaksid lapsed siin koolis käia, et nad harjuksid Kihnu eluga. Siin koolis on praegu üheksa klassi, aga siia oleks võinud teha kooli, kus lapsed saaksid mingit ametit õppida. Korra räägiti, et siia võiks gümnaasiumi teha, kuhu tuleksid võõrad. Mina olen üks vanamoeline inimene, kes ei ole üldse kindel, et need võõrad koolipoisid ei või väga halvad olla ja nad võivad selle Kihnu elu ka ära keerata. Kõik need narkotsid ja muu. Aga tore oleks hoopis see, et need lapsed, kes Kihnust ära läksid ja kelle vanemad siin elavad, Kihnu tagasi tuleksid.
Oled inimestega päris palju suhelnud. Missugused inimesed sulle meeldivad ja missugused ei meeldi?
Mulle meeldivad niisugused inimesed, kes endid väga tähtsaks ei pea ja endast väga palju ei arva. Kes nina püsti ajab, sellega ma nagu ei taha tegemist teha, ma ei suhtle temaga ja hoian temast eemale. Me kõik oleme ju võrdsed inimesed. Kõik. Ja kui nüüd sul natukene see elujärg on paremini läinud, et sa oled kuidagimoodi rikkamaks saanud, siis sellepärast ei tasu pükstest ega seelikust välja hüpata. Siis võiks ikka nii minna, nagu minema peab, oma väikest vana rada.
Kui vald mulle ülemöödunud aasta 23. veebruaril elutöö preemia andis, siis ma tänasin neid, kes minu tööst ja lauludest lugu peavad ja nendest rõõmu tunnevad, aga ma „tänasin" ka neid, kes mind jalge alla tallavad ja minust ainult halba räägivad. Mina teen ikka seda, mis mina tahan, ja mis keegi minust arvab, on mul ükskõik. Mina lähen oma rada edasi.
Sul on ikka olnud vaenlasi?
Mul on praegu neid kah. Ütleme niimoodi, et „tänan persserääkijaid". Aga mul on see täpselt ükskõik.
Kas see on neil mingi kadedus?
Jah. See on neil niimoodi, et omal ei ole ja teisele ka ei anna. Neid inimesi on igal pool.
Oled ka presidentidega suhelnud. President Ilves käis Pärnus su juubelil ja on sul ka Kihnus Järsumäel külas käinud. Oled temaga tantsugi löönud.
Väga tore mees on. Kogu pere on tore, proua Ilves oli ka suvel Kihnus.
Ka president Meri käis oma proauga Kihnus, Helle Meri päästis mu elu. Ajasin enne rahvamajasse peole minekut hanguga laudast sõnnikut välja, asi läks natuke viltu ja hangu putke tõmbas mu käelt pehme liha ära. Selleks ajaks, kui ma vanasse seltsimajja peole jõudsin, oli mu käsi kõvasti paistes. Helle Meri märkas seda ja ütles, et nüüd kohe arsti juurde. Nad viisid mu veel õhtu hilja arsti juurde. Arst ütles, et mul on veremürgitus, ja tegi süsti. Oleks see järgmiseks hommikuks jäänud, oleksin ma võinud surnud olla, nagu meid vedanud sohvri emaga oli juhtunud. Nii et ma olen Helle Merile väga ja väga tänulik.
Proua Ingrid Rüütel on palju Kihnus käinud ja endist elu ja laule üles kirjutanud. Kutsusin ta oma 60. sünnipäevale, ta kinkis mulle videolindid meie tantsude ja lauludega. Kutsusin tookord härra Rüütlit ka, aga ta ei saanud tulla.
Olen ka vabariigi aastapäeval presidentide vastuvõttudel käinud. Eelmisel aastal käisin koos lapselaps Rainaga president Ilvese vastuvõtul. Väga tore ja südamlik oli. Inimesed olid kõik väga südamlikud. Ilus mälestus jäi.
Sa oled tragi olnud ja huvitavat elu elanud, aga mida ütleksid nendele inimestele, kes elavad murelikult ja üksi?
Nendest on kahju, kes niimoodi üksi peavad elama. Aga on niimoodi, et mõnel ei ole lihtsalt õnne, et peret soetada. Või kes on lahku läinud või mees on ära surnud. Aga niikaua, kui inimesel on vähegi õnne antud, et ta saab kodus hakkama, siis ma soovitan ikka kodus olla viimase tingani. Et mitte hooldekodusse minna. Kõik on seal hea: süüa saab, riided saab selga, kõik on hästi - aga see ei ole see, mis on kodu. Ja ma mõtlen, et kui tal on head naabrid lähedal, oleks tore, kui nad viiks talle pange vett või läheks mõnikord poodi, tooks talle midagi natuke. Pange käpp külge, sest vanadus tuleb kõigile.
Ma soovin neile kõigile, kes elavad üksi, ja kõigele eesti rahvale ilusat uut aastat!