,
Ikka võib juhtuda, et pingeid ja muresid on inimesel järsku korraga nii palju, et tundub, et närvid on täiesti läbi. Et kõigi oma probleemide ja iseendaga kuidagi toime tulla, palutakse arstil endale rahusteid kirjutada. Neid on tänapäeval tõesti väga tõhusaid.
Enesetunde muudatus saabub kiiresti. Probleeme aga jätkub ja nii jätkub ka rahustite võtmine. Kuni ühel päeval märgatakse, et ilma enam ei saagi - ravimist ollakse sõltuvusse sattunud.
Näiteks laialt kasutatavast ja kiiresti mõjuvast Xanaxist ehk alprasolaamist võib sõltuvusse jääda juba 2-3 kuuga, ütleb Tallinna Wismari haigla ravijuht psühhiaater Jaanus Mumma.
Xanax on suhteliselt uus, tõhus ravim, mis kuulub bensodiasepiinide rühma, need on sõltuvuse tekkimise seisukohast kõige ohtlikumad, sinna rühma kuuluvad kõik need üsna levinud „-paamid": diasepaam, promasepaam jt. Et Xanax on kiire toimega ja teeb ruttu rahulikuks, hakkab see tarvitajale ruttu ka meeldima.
Kui inimesel on aga geneetiline soodumus sõltuvuse tekkeks, võib ta üsna lühikese ajaga selle ravimi orjusse jääda.
Mumma ei väida, et ravimeid pole üldse vaja, teatud juhtudel ei saagi ilma. Ka ta ise kirjutab neid välja, aga tohter rõhutab, et ravimeid ei hakataks võtma liiga kergekäeliselt ja eriti mitte omal käel.
Xanaxit jm rahusteid on mõistlik kasutada lühikest aega, näiteks mingi raske ärevusseisundi raviks. Pikemaajalisel psühhiaatrilisel ravil, kui ilma rohuta ei saa, on õigem kasutada antidepressante.
Et nende toime on oluliselt aeglasem, on mõni patsient Mummale öelnud, et antidepressanti pole vajagi, antagu talle vaid Xanaxit.
Sõltuvuse teke
Sõltuvusse võib sattuda millest tahes. Eestis on kõige rohkem levinud alkoholi- ja tubakasõltuvus, viimastel aasta(kümne)tel ka narkosõltuvus, aga ravimisõltuvuski puudutab järjest rohkemaid.
Nõukogude ajal võisid psühhofarmakone välja kirjutada vaid psühhiaatrid, nüüd võivad seda teha kõik arstid ning vahel tehakse seda liiga kergekäeliselt, tõdeb Mumma. Paljud ravimisõltuvuse juhtumid on alguse saanud just perearsti retseptist.
Sõltuvuse tekkimine on keeruline protsess, päris ühest mudelit polegi, aga mehhanism on kõigi sõltuvuste puhul sarnane. Sõltuvus on bio-psühho-sotsiaalne haigus: selle väljakujunemisel mängivad rolli nii bioloogilised (geneetilised), psühholoogilised kui ka sotsiaalsed tegurid. Mõni võib tipsutada eluaeg, ent ometi ei saa temast alkohoolikut, teisel piisab alkoholismi väljakujunemiseks vaid mõnest aastast.
Alkoholism on n-ö kõige traditsioonilisem sõltuvus, seda on palju uuritud ja on kindlaks tehtud, et kui üks vanematest on alkohoolik, siis on lastel risk haigestuda alkoholismi neli korda suurem, räägib Mumma.
Kõige täpsemad tulemused on saadud adopteeritud laste seas tehtud uuringuist: ka alkoholivabas keskkonnas, mittealkohoolikuist kasuvanemate juures kasvades on geneetilise eelsoodumuse korral ikkagi oluliselt suurem risk alkohoolikuks saada.
Samas on tulnud alkohoolikuid ka mittealkohoolikute peredest, geneetiline eelsoodumus võib olla pärandatud ka eelmistest põlvedest, oma mõju on veel ühiskonnal ning psühholoogilistel tegureil.
Samuti võib juhtuda, et mõlemad vanemad olid alkohoolikud, aga laps ei lähe nende jälgedes. Kuidas täpselt geenid sõltuvuse kujunemist mõjutavad, pole lõplikult veel selge ja kõike ei saa ka geenide süüks panna.
Kui ühiskondlikud olud on keerulisemad, siis on igasuguseid sõltuvusi rohkem - 1990. aastate alguses süvenesid Eestis kõik pahed. Nüüd on Mumma sõnul jälle karta, et hakatakse rohkem tuge otsima nii alkoholist kui ka rahusteist, sest ühiskond on ebastabiilsemaks muutunud.
Alkoholist, narkootikumidest või ravimeist abi otsides on psühholoogilises plaanis ajendiks mingi ebamugavustunne, mingi rahuldamata vajadus. Ebamugavuse kõrvaldamiseks või ka otse naudingu saamiseks on alkohol või tabletid kõige kiirem ja kõige vähem pingutust nõudev, pikas perspektiivis aga hukatuslik tee.
Kui alkoholi tarbitakse mõnikord ka lihtsalt seltskonna mõttes, siis unerohtu või rahustit nii ei võeta. Kui haaratakse nende järele, siis ikka mõne probleemi vaigistamiseks, ebamugavustundest lahtisaamiseks.
Kuigi põhiliselt on Wismari haigla patsientideks alkohoolikud ja narkomaanid, käib vastuvõtul ka ravimisõltlasi.
Statistika ei kajasta palju ravimisõltuvust, sest suur osa ravimisõltlastest ei pöördugi arsti poole või pöördub mõne muu hädaga, näiteks paanikahäirega, mille tõttu ta üldse hakkas neid ravimeid kasutama, millest nüüd sõltub.
Ravimisõltuvust on palju ka narkomaanide seas, 10-15% neist kasutab peale narkootikumide ka rahusteid niipalju, et on neistki sõltuvad. Kel on juba üks sõltuvus, sellel tasub karta, et tal võivad kergesti välja kujuneda ka teised sõltuvused, sest ükskõik millise sõltuvuse olemasolu näitab inimese suuremat vastuvõtlikkust kõigile sõltuvustele.
Mumma möönab, et ravimisõltuvus pole sotsiaalselt nii ohtlik kui alkoholism või narkomaania. Ravimisõltlane ei muutu asotsiaalseks nagu heroiinisüstija.
2-3 tabletti päevas ei muuda tema isiksust. Kui kasutatakse mõõdukaid annuseid, siis ei segagi see elamist nii väga, kolleegid ei tarvitse seda aimatagi, kui ei võeta just selliseid koguseid, et jäädakse töölaua taga tukkuma vms.
Üldjuhul ei pruugigi ravimisõltlased suuri annuseid, nad võtavad üksnes sellise koguse, et oleks lihtsalt hea olla.
Kindlasti on ravimisõltlasele endale aga häiriv, et ta ei saa ilma tabletita enam kusagil olla. Ning vaene organism, sh aju, peab pidevalt mürgi all töötama. Suurte annuste puhul tekivad pikapeale ka ajutegevuse muutused.
Kaasaegsed antidepressandid on sõltuvuse seisukohast küll palju ohutumad kui varasemad ja ohutumad kui bensodiasepiinid, aga ikkagi hoiatab Mumma, et aastate kaupa antidepressante tarvitades võib neistki sõltuvus tekkida.
Mingil juhul ei tohi nende tarvitamist järsku järele jätta, vaid tasapisi annust vähendada. Ja mingil juhul ei tohi neid hakata omal käel võtma, et sõbrannat aitas hästi, ehk aitab mindki.
Mis viitab sõltuvusele? Dr Mumma sõnul võib kahtlustada endal ravimisõltuvust, kui rohu tarvitamise lõpetamisel tekivad nn ärajäämanähud: ärevus, närvilisus, unehäired, südame kloppimine jne.
Sõltuvust on põhjust oletada ka siis, kui mingi psüühilise häire ravimiseks kasutatud rohtude tarvitamise lõpetamisel tekib uusi sümptomeid, mida enne ravimi kasutama hakkamist ja ravi ajal ei esinenud. Uued sümptomid võivad olla väga erinevad: higistamised, unehäired jne. Kui rohu ärajätmisel taastuvad samad sümptomid, millega inimene oli arsti poole pöördunud, siis võib oletada, et haigus pole veel kontrolli alla saadud ja ravi tuleks jätkata.
Sõltuvusest vabaneb läbi piinade
„Igast sõltuvusest on võimalik lahti saada," kinnitab dr Mumma. „Aga keeruline on see küll. Sõltuvusest saab lahti vaid läbi piinade."
Võõrutada võib sõltuvusainest kahel moel: kas ühe ropsuga, päeva pealt või tasapisi, annuseid järk-järgult vähendades. Kui ravimisõltlane on tarvitanud väikseid annuseid, siis pole midagi vähendada, tuleb lihtsalt see aeg, mil organism uue olukorraga kohaneb, ära piinelda.
Kui on kasutatud suuri annuseid, soovitab Mumma võõrutamist alustada annuste tasapisi vähendamisest, siis on vaevused kergemad.
Psüühilised võõrutusnähud on ärevus, ärrituvus, rahutus, unehäired, paanika, hirmud, norutunne, väsimus, nõrkus, keskendumis- ja mäluhäired, kartlikkus jm.
Võõrutusseisundi kehalised sümptomid on värinad, krambid, higistamine, südamekloppimine, isutus, iiveldus, pea- ja lihasvalud, ülitundlikkus, kõhuvaevused, koordinatsioonihäired.
Tagasilöögid tulevad kergelt. Tarvitseb ellu tekkida vaid üks ootamatu stressiolukord, kui inimene lööb seni edukalt edenenud võõrutusele käega ja otsib uuesti ravimikarbist abi. Aastatepikkusest sõltuvusest lahtisaamine ei lähe kiirelt ega kergelt, teab doktor. Kes on kasutanud pikka aega suuri annuseid, need on võõrutuseks ka haiglas olnud.
Võõrutamiseks tuleb võtta rahulik eluperiood, näiteks proovida seda meeldiva puhkusereisi ajal, soovitab Mumma. Kui tööl ja kodus on pinged, siis on peaaegu võimatu sõltuvusest vabaneda.
Pikaajalisest sõltuvusest vaid oma tahtejõuga lahti saada on meeletult raske, mõistlikum oleks seda teha arsti näpunäidete ja toe najal. Et patsiendil oleks kergem, laseb Mumma tal võõrutamise aja mõnikord teisi, ohutumaid rahusteid võtta.
Et motivatsioon püsiks, on võõrutusperioodil äärmiselt vajalik psühholoogiline toetus, seepärast oleks hea samal ajal ka psühhoteraapias käia. Pealegi kui pole lahendatud probleemid, mille pärast üldse hakati võtma ravimeid, millest tahetakse nüüd lahti saada, on tagasilöögi oht suurem. Et sõltuvusse tagasi ei langeks, tuleks püüda oma psühholoogilistele probleemidele lahendus leida.
Ravimisõltuvusest vabanemiseks kulub mitu kuud, 2-3 kindlasti, tugevama sõltuvuse puhul rohkemgi.
Naiste hulgas on ravimisõltuvust oluliselt rohkem kui meeste hulgas, aga naised pöörduvad üldse rohkem arstide poole, ka depressiooni jt psüühiliste probleemidega.
Mehed kannatavad vaikides, nad ei taha oma nõrkusi tunnistada. Ja mehed otsivad rohkem lohutust alkoholist. Meestest saavad mõnikord ravimisõltlased nii, et on hakatud ravimitega oma pohmelli ravima.
Vanuserühmiti on ravimisõltlasi kõige rohkem keskealiste hulgas. Aga pole sugugi erandlik, kui ravimisõltlaseks saadakse alles vanas eas, sageli endale sellest aru andmatagi.
Vanuritel on ravimisõltuvuse seisukohast põhiprobleem unerohud, sest vanas eas on unehäired sagedased. Mõne eaka inimese uni ongi vaid „keemiline", st nad suudavad uinuda vaid unerohuga.
Mumma ei pea igapäevast unerohu tarvitamist kõrges vanuses väga ohtlikuks, kui inimene ei võta neid lausa peoga sisse ja kui ta muidu tuleb oma eluga toime.
Kes aga tahab ravimisõltuvusest lahti saada, peab pöörduma psühhiaatri poole. Saatekirja pole vaja.