/nginx/o/2017/03/28/6496501t1ha48f.jpg)
Nad kõik armastavad oma emasid, kuid paraku juhtus nii, et igati õilis emade viimse soovi täitmine veeretas nende vahele murekivi.
Ilse ja Lilli on õed, üks 65, teine 64 aastat vana. Eleonore (66) on neile täditütar ega ela Pärnus, vaid Viljandis.
Kõige rohkem nördinud on just Eleonore ja tema lubas seepärast oma perekonnanimegi avaldada - Pärn.
Suhted keerasid sassi eelmise aasta 13. detsembril, kui Ilse ja Lilli matsid oma eaka ema Pärnu-Jaagupi Jacobi koguduse kalmistule.
"Läksin matusele ja võtsin lillekimbu kaasa ka oma vanaisale-vanaemale, sest nende hauad on samal kalmistul.
Ja mis ma näen! Vanaisa-vanaema haud on üles kaevatud, vastu haigutab suur auk ja nende peale maetakse kohe-kohe Stanislava," jutustas Eleonore. Ta kinnitas, et sai šoki, aga ei julgenud-osanud midagi matusepäeval ette võtta.
"Kas ma oleksin siis pidanud matused ära rikkuma?" küsis ta. Ometi tunnistas ta, et süda jäi vaevama, miks temalt midagi ei küsitud. "Minu jaoks oli Stanislava vaid tuttav, mitte sugulane," märkis ta.
Eleonore oli lasknud vanavanematele teha uhke hauakivi ja käinud haual, sest oli oma emale lubanud, et hoolitseb kõigi lähedaste viimse puhkepaiga eest.
"See tegu on mu vanaisa ja vanaema mälestuse solvamine, minu vanavanemate hauarahu rüvetamine," leidis ta.
Et Eleonore süda jäi valutama, emale antud lubadus kummitama, asus ta tegutsema. Saatis avalduse Halinga valda, et matmine jäeti temaga kooskõlastamata. Kuna kalmistu kuulub Pärnu Jakobi kogudusele, informeeris vald kirikut.
Eleonore ise on samuti kirikuõpetaja Tõnu Taremaaga ühendust võtnud ja näeb parima lahendusena Stanislava ümbermatmist. "Ta ei ole sugulane," kinnitas naine.
Eleonore vihjas seda öeldes faktile, et Stanislava abielu ei olnud ametlikult paberi peal kinnitatud. Tegu oli vabaabieluga, tänu millele oli mõnel lapsel ema- ja mõnel isa perekonnanimi.
Taremaa tunnistas ajakirjanikule, et kogudus on kahe tule vahel: Eleonore näeks surnule ette teist rahupaika, kadunukese tütred mitte.
Pärnu-Jaagupi surnuaiavaht Peeter Heringson on neli aastat oma ametit pidanud ja tunnistas: "Esimest korda puutun niisuguse asjaga kokku. Seaduse järgi võib peale matta, kui 25 aastat on möödunud."
Eleonore vanaisa ja vanaema maeti 1938. ja 1939. aastal. Probleemi olemus on Heringsoni arvates sugulaste vahel valitsevas erimeelsuses, mille nad peavad ise lahendama.
"Kui nõuavad ümbermatmist, peavad asja niimoodi edasi ajama - minul ei ole voli sellist luba anda," ütles kalmistuvaht.
Ei saa täditütrega rääkida
Kadunukese tütar Ilse on heitunud, et Eleonore ei taha neid mõista ja et Eleonorega ei saa rääkida.
"Vanaisa-vanaema kõrval puhkab Pärnu-Jaagupi kalmistul minu ema noorem tütar Erna, hauatähis on olemas ja puha.
Ja ema Stanislava viimne soov oli puhata Erna kõrval. Seda me koos õega matmist korraldades silmas pidasimegi - ema soovi. Meie arvates on aga vanaisa-vanaema hauatähise asukoht pisut nihkes, see ei asu päriselt haua peal.
Kui emale hauda kaevati, ei tulnud mingeid konte nende hauast välja. Järelikult ei ole meie ema maetud vanaisa-vanaema peale, vaid kõrvale," selgitas Ilse.
Ilse ohkas südamepõhjast - teema polnud tema jaoks kerge ja ta palus tingimata rääkida ka õe Lilliga.
Ilse oli ärritunud ja Eleonore peale pahane teiselgi põhjusel. Eleonore pommitanud teda kirjaga, kus nõudnud teavet: mil moel on Stanislava üldse nende sugulane. "Sinu ema magas minu onuga, ega see veel sugulaseks tee," seisab kirjas. "Ta lausa solvas meid," tunnistas Ilse. "Ema kasvatas meid üles ja see polnud talle kerge, ikkagi neli last."
Ilse sõnul jääb arusaamatuks, miks Eleonore ei tule silmast silma rääkima. Ka Lilli tunnistas, et pole pärast matust Eleonorega kohtunud. Solvav kiri on seni ainus ühendus nende vahel.
Ilse ja Lilli jutustavad, et nende emal Stanislaval ja isal Verneril oli kolm tütart ja üks poeg. Poeg ja noorem tütar on juba surnud, isa Verner viidi 1949. aastal Siberisse, kus ta on maetud Omski oblastis. Neljast lapsest on elus Ilse ja Lilli.
"Mind häirib lugu samavõrd kui Ilset, ema ei lasta hauaski rahus olla," ütles Ilsest aasta noorem Lilli silmaveega.
"Kui Eleonore suure mälestuskivi kalmistule toimetas, ei pannud ta seda täpselt endisesse kohta tagasi. Tahame, et ta sellest aru saaks ja meie emal rahus oma tütre kõrval puhata laseks."
Ümbermatmisi tuleb ette
Pärnu kalmistuvahid tunnistavad, et ümbermatmisi, nagu selles loos nõuab Eleonore, tuleb ette. Vana-Pärnu kalmistu vaht Maie Pull mäletas üht, kus oli tegu valesse kohta matmisega. Alevi kalmistu vaht Lehte Kuusk meenutas, et vahetult enne tema ametisse asumist oli üks ümbermatmine, samuti põhjuseks vale koht.
Metsakalmistu vaht Ilmi Saal tõdes: "On neid, kes matavad omaste peale, ja neid, kes sängitavad valesse kohta. Üks ümbermatmine on meilgi siin nii-öelda päevade küsimus. Minevikust teab ta 1957. aastal sängitatud surnu luude tuhastamisele viimist.
Ümbermatmine ei tule Saali ütlust mööda odav. "Ainuüksi topelt hauakaevamine maksab kena summa, mis võib küündida kolme tuhande kroonini, muust rääkimata," selgitas ta.
Pärnu linnavalitsuse majandusosakonna heakorraspetsialist Arvo Kase, kes tegeleb kalmistuprobleemidega, toonitas: "Ümbermatmise loa taotlejal peab olema argumenteeritud põhjus, miks ta seda teeb. Ka peab olema koht, kuhu surnu uuesti maetakse, ja protseduuri juures peavad viibima mõlemad osalised, kes on toiminguga päri."
Ümbermatmisel on omad spetsiaalsed tervisekaitsenõuded, mis on kehtestatud sotsiaalministri määrusega. Näiteks peab liivasesse pinda maetud surnu olema enne mullas vähemalt aasta, niiske pinnase puhul on nõue kolm aastat.
Väljakaevamist tohib teostada külmal aastaajal ja kindlasti peab olema asukohajärgse tervisekaitsetalituse luba ning kalmistu haldaja nõusolek.
Mis aga puutub pealematmise lubamisse, on seaduses öeldud, et "mitte varem kui 15 aastat". Siin on olnud aga luba maakondadel-linnadel kehtestada aeg oma äranägemisel.
Kohalikud omavalitsused võivad kalmistueeskirjades kehtestada ka pikemaajalisi kui 15 aastat pealematmise keelde.