/nginx/o/2025/06/25/16953015t1hbfb8.jpg)
24. juunil lahkus meie seast 77aastasena näitleja Ene Järvis. Ajakiri 60+ avaldab taas intervjuu, mis on ilmunud 2021. aasta septembrikuus.
Näitlejanna Ene Järvis ütleb, et on otsekohene inimene küll, aga õnneks pole tal elus olnud kunagi tarvidust kellelegi nähvata. „Kui mõni konflikt tekibki, siis püüan vähemalt õhtuks selle ära klaarida. Endaga peab rahul olema. Tuleks elada nii, et hommikuti poleks häbi peeglisse vaadata. Aga nii uhke inimene olen küll, et kui mõne inimesega ikka veregrupp ei klapi, siis temaga enam ei suhtle. Milleks? Elu on selleks liiga lühike, et ennast ebameeldivate inimeste peale raisata.”
„Kui palju asju me elus õpime! Alates kõndima ja rääkima õppimisest. Siis algkooli, siis ülikooli. Õpime armastama ja vihkama. Õpime iga päev midagi uut. Aga elamist ei ole mina veel selgeks saanud. See on minu jaoks ammendamatu ja müstiline väärtus. Lõpmatute avastamiste allikas ja mul on selle üle ainult hea meel,” avaldab näitlejanna Ene Järvis.
„Tahtsin koroonapandeemia järel nii väga tööd teha. Lausa ootasin suveetenduse „Lootuskiir pimeduses” kümmet etendust. Võtsin juba tekstiraamatu välja ja lugesin uuesti läbi. Õnneks pole mul teksti meeldejätmisega kunagi probleeme olnud,” ütleb Ene.
Õhtu diiva roosad tossud
„Lootuskiir pimeduses” on selles mõttes haruldane suvelavastus, et publikut on etendusele juba kolmandat aastat jätkunud. Sellelesamale etendusele, mille kohta Sirp kirjutas: „Õhtu diiva oli siiski Ene Järvis Gloriana. Tundus, et kogu lavastuse hoog ja uljus lõi lõkkele tema roosadest sädelevatest tossudest. Ilmselt on Gloria teksti kätketud ka kõige rohkem vaimukust, aga kui ongi, tõi just Järvis selle eriti meisterlikult esile.”
Ene Järvis ise selgitab, et ennekõike käiaksegi etendusel näitlejate pärast. „Tükk kõnetab paljusid. Vanadekodu, üksildus, seltsivajadus. See tohutu üksindus, kui eakaaslased kõrvalt lahkuvad. Jääd üksinda koju istuma ja sind pole enam mitte kellelegi tarvis.”
Kurvavõitu temaatikast hoolimata on etendus siiski positiivse lõpuga. „Mulle meeldib mu roll, ehkki ma ise küll elus nii sarkastiline pole. „„Kui noorelt ära ei sure, siis saad vanaks, aga see võtab aega,” prahvatab mu tegelaskuju, aga leiab endas selle jõu, et vanadusele ja hääbumisele mitte alla anda. Kui kuidagi ei saa, siis mingit moodi ikka saab, on tema moto,” kirjeldab Ene Järvis.
Tema Gloria pillub paradokse heldel käel ja suure südamega: „Kui ma poleks joomisest ja suitsetamisest loobunud, ma oleks kõigest sellest siin ilma jäänud”, „Oskad sa ette kujutada midagi masendavamat kui igavene elu?”, „Ta on juba aastaid surnud. Eluga tuleb kursis olla.”
Teine põhjus, miks „Lootuskiirele” nii palju publikut jagus, on Ene sõnul võimalus „laia lõuaga naerda”. „Meil on helimees istunud vaatajate tribüüni all ja kurtnud, et kurdiks jääb – publik reageerib tüki vaimukustele tormiliselt ja seal all kajab ju vastu,” muheleb Ene.
Naised, kes elavad olevikus
„Lootuskiire” naised elavad olevikus. Ka Ene Järvis ise. „See, et mind veel vajatakse kuskil, et ma olen vajalik oma sõpradele – see on väga tähtis. Minu arust on mandumine jääda üksi ja mõelda, et küll minevik oli tore,” arvab ta.
„Vananemine on täiesti loomulik protsess. See ei ole ju mingi haigus. Kuidas kunagi ise hakkama saada, mina selle peale ei mõtle. Kuidagi ikka saab, kui kuidagi ei saa. „Lootuskiires” saan omaealist mängida ja see on mulle väga hea võimalus. Lumivalgekest ei mängi ju enam. Mis teha, see aeg on möödas.”
Ene Järvis on varemgi oma ajast ees olevas etenduses osalenud. 2014. aastal lavastas Taago Tubin Ugalas Ene Järvise ja Tanel Ingiga peaosades Rainer Werner Fassbinderi näidendi „Hirm sööb hinge seest” (originaal filmina „Angst Essen Seele Aut”, 1974). See on lugu vanema proua ja temast 30 aastat noorema tumedanahalise võõrtöölise armastusest.
„Seitse aastat tagasi ei räägitud veel nii palju võõravihast ja pagulastest. Kõik see vihkamine ja põlgus, mida mu tegelane koges... Mind hämmastas, kui tugev selline emotsioon inimeses on ja kui palju viha on meie ühiskonnas pulbitsemas,” räägib Ene.
„Vihkamine, ükskõik mis pinnal – kas rahvuse, seksuaalse orientatsiooni või vanuse järgi ei ole õige. Ega minagi soovi, et Eesti oleks üle ujutatud igasugustest muust rahvusest õnneotsijatest, aga selles etenduses oli tegu ju armastusega. Loodan, et publik sai minu tegelasest aru. Oli etendusi, mille lõpus aplodeeriti püsti seistes.”
„Armastamine ei käi keelu ja käsu korras. Kuidas me saame seda ära keelata? Ükskõik kui vana sa oled, kui sa suudad armastada, siis see on kingitus. Seda võib elus mitu korda juhtuda, olen absoluutselt selle poolt, aga võib ka üks kord. Lahkuminek on muidugi kurb, eriti kui oled teineteise najale toetuma harjunud. Kui avastad, et oled nagu hernekepi najal seisnud ja ilma partnerita enam ei püsi, siis tuleb hakata endaga tööd tegema.”
Tükki ette valmistades oli Ene Järvisel väike kompleks, et kuidas tal partneriga klapib. „Ega tal kerge ülesanne ole mängida armastust vanema naise, mitte omaealise vastu. Aga meil tekkis Taneliga väga hea kontakt. Tänini on meeles, kui hea oli koos temaga mängida,” meenutab Ene.
Järelvaadata seda suurepärast etendust ei saa, see on jäädavalt ajavoolu kadunud. „Teatrikunst on kahjuks selline – kaduv kunst. Vanasti oli Eesti Televisioon peaaegu alati viimase etenduse ajal kohal, et see salvestada. Nüüd on millegipärast see tore traditsioon ära kaotatud,” kahetseb Ene Järvis.
Õnneks avastas Ene ETV veebikanali Jupiter. „Seal on sarjade ja filmide kõrval vaatamiseks üleval terve hulk Eesti teatriklassikat. „Rästiku pihtimusest” ja „Pisuhännast” „Kes kardab Wirginia Woolfini”. Viimati vaatasin Tom Stoppardi „Arkaadiat”.
/nginx/o/2025/06/25/16953031t1hdedd.jpg)
Ene Järvisele on kõik Jupiteris vaadata olevad lavastused mälestusi täis. „Imetlen häid näitlejaid, kellest paljusid kahjuks meie keskel enam pole. Soovitan Jupiteri lavastusi kõigile teatrisõpradele. Vaadake neid, vaadake koos lastelastega. Muidu nad kasvavad suureks ega teagi, kes olid Jüri Krjukov ja Urmas Kibuspuu.”
Infarkt ja elu mõte
„Mul oli südamestendi tõttu raske neid palavaid päevi üle elada. Päevasel ajal välja ei läinudki, pigem hommikul või õhtul. Aga see on vist pigem adrenaliinis kinni – andke mulle tööd ja lava peal kepsutan taas nagu noor neiu, ei pane palavust tähelegi.”
Ene Järvise õde sai 51aastaselt tänaval infarkti. „See oli nii ootamatu. Seda ei teadnud keegi, et tal süda haige on, ka ta ise ei teadnud. Korralikke uuringuid ei tehtud. Tal raviti pankreast ja kaksteistsõrmikut, kui valud olid. Täiesti vale diagnoos. Lahkamisel selgus, et tal oli olnud mitu miniinfarkti ja südames oli mitu armi. Kui ta tundis ennast väga-väga halvasti ja oleks siis arsti juurde läinud, siis oleks EKG võib-olla näidanud, et probleem on südames, aga kui inimesel parajasti ägedat infarkti ei ole, siis EKG ei näita midagi,” selgitab Ene.
Tema isa läks täpselt sama haigusega. „Mind on jumal hoidnud, Maret ei hoidnud. Mina kutsusin ka kahepäevase vahega endale kiirabi, aga EKG ei näidanud midagi. Läksin lõpuks perearstile ja ütlesin, et üldse ei jaksa enam elada. Ta tegi uuringu, milles vaadati veres ühte kindlat markerit, ning tulemuste saabudes helistas kohe. „Kohe kiirabiga haiglasse, teil on infarkt”,” meenutab Ene Järvis.
„Perearst mu tegelikult päästis, olen talle väga tänulik, sest kui ta oleks sel päeval mind ukse tagant ära saatnud, oleks asi paha olnud. Vereproov näitas südamekahjustuse ära. Selgus, et mul oli üks pärgarter 95 protsenti kinni. Oli lupjunud ja sealt ei läinud enam veri läbi. Nüüd on mul stent sees. Asjandus, mis hoiab pärgarteri lahti. Operatsioonil sain ise ekraanilt vaadata, kuidas see jublakas mööda veresooni südameni läks, nägin, kuidas see koht hakkab laiemaks ja laiemaks minema,” kirjeldab ta.
„Mul on olnud neli operatsiooni. Igasuguseid äkilisi ärakukkumisi. Üks neist oligi see infarkt. Operatsioonid on olnud mulle rasked katsumused. Aga arstid on mind väga palju aidanud. Usaldan tänapäeva teaduspõhist meditsiini 100 protsenti,” ütleb Ene Järvis ning soovitab kõigile, kel suguvõsas südame-veresoonkonnahaigusi: rääkige sellest arstiga, laske uuringud teha, et teada saada, mis seisundis süda ja veresooned on.
Ene Järvis usub, et kui inimesel on määratud surra, siis on määratud. „Ma ei tea, kas ma tahangi elada väga vana raugana. Las ma olen selline, nagu olen. Olen elanud küll, mulle pole ka mingi traagika, kui suren. Kõik on tehtud. Ma ei hoia elust kümne küünega kinni. Aga pean oluliseks, et mulle antud elupäevad oleksid rõõmsad, vaevatud.”
Õe lapsed ja lapselapsed õpetavad
Ene Järvis sai aru, et mõttetu on igal hommikul üles tõusta ja kahetseda, et tal pole lapsi, olla kogu aeg õnnetu. „Kui õde suri, astusin justkui tema asemele. Kui palju rõõmu on mu ellu toonud tema lapsed ja lapselapsed, kes mulle on tohutult kallid! Nii võib ka siin näha saatuse kätt. Saatus jättis mind millestki ilma, aga kuskilt andis jälle tagasi,” räägib Ene.
Ene Järvise õde Mare suri just ajal, kui jõudis vanaema staatusse. „Püüan igati oma õde asendada ja olen nii kohutavalt kiindunud tema lastelastesse.”
Ene pildialbumis on esikohal õe lapselapsed Liisi ja Anna. „Annast on nüüdseks saanud endale juba nime teinud kunstnik, ta on väga andekas. Juba Eesti Kunstnike Liidu liigegi. Liisil on kunstiteraapias magistrikraad,” on Ene uhke.
„Olin neile vanaemaks juba pisikesest peast saati. Koolilastena helistasid iga päev: Ene, kas sa tuled täna meile, kas sa viid mind täna kooli, kas sa tuled minuga inglise keelt õppima. Nii õppisingi kolmanda klassi inglise keelt. Ja kolmanda klassi inglise keel eriklassis on juba nii keeruline, et… Tekstide päheõppimisega on mul mälu hästi treenitud. Õppisin lastega inglise keelt kõvasti juurde,” meenutab Ene.
Praegu on õe lapselapsed talle heade sõbrannade eest, kellega kõike jagatakse ja üksteist erinevates ettevõtmistes toetatakse. Ka õepoja laste üle on Enel põhjust uhkust tunda. „Ella lõpetas Tallinna Reaalkooli kuldmedaliga ja õpib Tartus arstiks. Noorem, Hugo lõpetas samuti kuldmedaliga ja otsustas sügisel kaitseväkke astuda.”
Tundub, et nutikus on nende suguvõsas pärilik. „Minu suguvõsas on tõepoolest andekaid inimesi palju,” naerab Ene. „Ilmselt tänu minu vanaisale, kes oli taanlane. Räägitakse ju, et segatud veri on hea asi.”
Õnnelik inimene
Ene Järvis on õnnelik inimene: oma kõige lähedasemate sõbrannadega istus ta koos koolipingis. „Aliide on küll raskelt haige ja temaga on praeguseks suhtlemine soiku jäänud, varem käisime ikka pidevalt läbi. Aga Ilmega helistame ülepäeviti. Temale julgen ma kõigest rääkida. Masendusest, mis mind vahel nii raskelt tabab, et ei taha hommikuti voodistki tõusta. Meil pole teineteise ees saladusi.”
Veel on Ene lähiringis sõber Gunnar. „Oleme mõlemad vabad inimesed, me ei seo teineteist. Elus ongi vist nii, et kui sa tahad endale kedagi hoida, siis ära teda kinni hoia. Oleme väga head sõbrad. See on kõige tähtsam. See on nii oluline, et vanemas eas on hea sõber, kellega koos vananeda. Ja ma tean, et ta on minu jaoks igal hetkel olemas. Ta ei ütle mulle kunagi „Ah, mul pole aega” või „Kahjuks ei saa aidata”.”
„Mul on oma lähedaste inimeste grupp, keda ma mitte kunagi ei reeda.”
Armastab üksiolemist
Ene Järvist on üldse raske kodust välja saada. „Ainult töö pärast lähen, aga kohtumised uute inimestega mõjuvad mulle hästi. Olen elus nii palju pidanud suhtlema, et ei viitsi enam pidudel istuda,” räägib ta.
„Mul pole endaga kunagi igav. Ma küll ei koo ega tiki, aga olen aktiivne arvutikasutaja. Internetipangas käin, oma arvad maksan kõik ära. Mulle õpetati ka seda, kuidas digiallkirja anda, aga seda ma siiski kinni ei püüdnud.”
Instragramis Ene Järvisel kontot pole, Twitterisse postitusi ta ei tee ja WhatsAppi ei kasuta. „See on tõesti võõras maa. Aga Facebookis olen ning mängin mälu treenimiseks arvutis sellist mängu nagu mahjong.”
Ta tunnistab, et masendust on ta küll tundnud. „Olen olnud nii õnnetu, et isegi pisaraid enam pole. Pisarad on juba reaktsioon, see on väljaelamine. Teatris või kinos nutta on väga puhastav. Nutmine on nagu puhastustuli.”
„Vahel, kui mul on jälle vasaku jala päev, meenutan ühte prouat, keda hiljuti nägin. Läksin hommikul välja ja nägin, et minu ees läheb üks naine. Kenasti riides, soeng ilusti lõigatud ja sätitud. Aga ta kõndis kahe kepiga! Jõudsin talle järele ja temast möödudes vaatasin sellele naisele korraks otsa. Issake, ta polnud veel 60aastanegi! Tema näoilmest oli näha, et iga samm valmistab talle piina. Nüüd noomingi talle mõeldes ennast: Ene, mida sa kurdad? Sul on käed-jalad terved, mõistus selge. Hakka end kohe liigutama!
Suur unistus: saada näitlejaks
„Mul oli juba lapsena suur unistus. Tahtsin näitlejaks saada. Isegi ei tea, miks. See tõmbas mind, kogusin näitlejate pilte ja ostsin filmiajakirju. Kinos käisin hästi palju. Norisin ema käest viimase raha välja, et kinno minna,” räägib Ene.
Ta mäletab selgelt ühte pilti. „Ema tegi pliidi alla tuld ja ütles, et tal ei ole kinoraha anda. Elasime väga vaeselt. Isa oli vangis. Ja meid oli viis last. Nii ma seda kinoraha lunimist ei jätnudki järele. Ema ütles mulle oma kolm korda, et saa aru, latseke, mul ei ole raha. Nutsin siis niikaua, kuni andis. Kohutav, kui egoistlik üks laps võib olla,” ütleb Ene nüüd tagantjärele.
/nginx/o/2025/06/25/16953026t1h5d2e.jpg)
/nginx/o/2025/06/25/16953027t1hbcaf.jpg)
Terve kooliaja tal ühtegi teist eluplaani polnudki. „See, et ma lavakasse sisse ja teatrikooli üliõpilaseks sain, oli mulle täielik müstika. Kohanemine võttis kaks aastat. Tallinn tundus kohutav. Olin äkki täiesti üksi, ma ei tundnud kedagi ja tuleb välja, et olen hea suhtleja, kuid halb kohaneja. Ju see alaväärsuskompleks oli suur. Olin ju maalt pärit. Maakas suures linnas. Lavakunstikateedri lõpetasin 1970. aastal, olime neljas lend.”
Ene Järvis ütleb, et on oma töös enese vastu väga nõudlik. „Filmi „Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta” tehes ei saanud Andres Maimik sellest kuidagi aru. Tegime võtte ära, tema ütleb, et väga hea. Mina aga ütlen, et ei ole. Ja ütlesin, et pole mõtet ka uuesti teha, ega ma paremini nagunii ei tee, las jääb. Vajan tunnustust ja usku minusse. Et lavastaja minusse usuks, sest tahan siis ka ise uskuda.”
/nginx/o/2025/06/25/16953024t1h0f68.jpg)
Ene Järvisel on tänini meeles lavaka teisel kursusel Voldemar Panso sõnad „Võtsime teid väga suurte lootustega vastu, aga te pole arenenud”. „Seevastu Grigori Kromanovi pean oma suurimaks õpetajaks, sest ta uskus minusse. Ta oli ääretult soe inimene. Temas polnud dotseerivat hoiakut. Ta ei ajanud mind krampi, näidates, kui kõva tegija ta on. Selline hoiak tapab mu ära. Kromanoviga sain esimest korda kätte selle tunde, kui hea on laval olla, kuidas oma rolli mõttes põhjendada. Varem lihtsalt mängisin meeleolusid, aga Kromanoviga polnud mul vaja teeselda. Tema oli minu pedagoog,” ütleb Ene. „Aga Pansot ma kartsin.”
Nooruse põdemised
„Olen kõik haigused, mis noorusega kaasas käivad, läbi põdenud. Paraku. Ehkki pean end hiliseks küpsejaks. Kui mõni särab nooruses, ta on rambivalguses ja teeb suuri rolle, siis minul on vastupidi. Alles küpsemisega võin öelda: mul on mõned lemmikrollid. Kus ma ehk ei heidaks endale midagi ette, kus jäin oma osatäitmisega rahule. Lemmikroll on mul tänini naispeaosa Brian Frieli „Imearstis”.”
Mis on Ene jaoks suurim tunnustus? „Igaühele meist meeldib kiitmine. Eriliselt teeb südame soojaks, kui täiesti võõras inimene etenduse lõpus lilli kingib. Aga mulle endale meeldib teisi ka kiita. Vahel võtan lausa telefoni ja helistan mõnele tuttavale, ütlen midagi head. Endal on ju ka pärast nii hea tunne! Küll meie, eestlased, oleme heade sõnadega kitsid. Võiks ju oma kodupoe kassiirilegi öelda „Küll te olete kärme!“ või „Te olete nii nobe, tulen alati teie kassasabasse!” Olen ise näinud, kuidas vaene tööst väsinud inimene selle paari hea sõna peale elavneb ja naeratab. Aga meie kuidagi ei raatsi.”
Ene Järvis vajab oma sõnul laval õnnestumiseks kolme asja: huvitavat materjali, head lavastajat, meelepärast rolli. „Kui lavastus on nõrk või keskpärane, siis on näitlejal raske, peaaegu võimatu hästi mängida. Need asjad on omavahel paratamatult seotud.”
Tema arvates ei ole elus midagi juhuslikku. „Otsustame ju iga päev midagi – igapäevased valikud määravadki meie saatuse. Minu saatuseks on olla näitleja.”
Mis on näitleja elukutse tuum? „Et me näitlejatena suudame mõne etendusega kellegi sees midagi liikuma panna, ta saab emotsiooni ja teeb homme või ülehomme kasvõi alateadlikult mõne otsuse sellest lähtuvalt. Teatril ma teist mõtet ei näegi,” räägib näitlejanna. Ning ütleb, et tunneb alles 50. eluaasta järel end tõeliselt tugevana. „Minuga võib juhtuda ükskõik mis, aga enam ma ei murdu. Seisan raudselt püsti, tänu elukoolile. Olen elu jooksul väga palju muutunud. Olen elult oma õppetunnid kätte saanud. Nendest õppinud. Olen muutunud oma mõtetes ja otsustes. Mind ei juhi enam teiste inimeste arvamused, vaid mu enda otsused,” kinnitab ta. „Kogu minu elu on olnud õppimine ja kuhugi jõudmine. Samas kõik sündmused, mida olen südamega läbi elanud, on mul lõpuks ainult plussiks keeranud, sest ilma nendeta ei oleks ma jõudnud sinna, kus ma praegu olen. Kui keegi küsib, kas ma tahaksin uuesti noor olla, siis mul on tunne, et ma vist ei tahaks. Ma ei saa sada protsenti öelda, sest mulle pole keegi seda võimalust pakkunud ja ma pole reaalselt seisnud fakti ees, et homme olen 15 või 18. Kuid kui ma fantaseerin sel teemal, siis arvan, et ma ei tahaks. Läheksin praegu selle tarkusega, mis mul on, selle elu lõpuni. Ja arvan, et mulle antakse veel võimalus – kui mu hing ainult tahab.”
Kes on Ene Järvis?
• Sündinud 26. oktoobril 1947 Kiidjärvel.
• Lõpetas 1966. aastal Põlva keskkooli, astus samal aastal konservatooriumi lavakunstikateedrisse.
• Oli aastatel 1970–2009 Eesti Riikliku Noorsooteatri ja Tallinna Linnateatri näitleja.
• 2009. aastast vabakutseline.
• Lisaks teatritööle löönud kaasa paljudes estraadikavades, populaarses raadiosaates „Meelejahutaja”, telelavastustes (Karu-Kati lavastuses „Mõmmi ja aabits”), filmides.
• Rolligaleriisse kuulub üle viiekümne osatäitmise, terve plejaad väga erinevaid naisi. Näiteks kirglik Petra lavastusest „Petra von Kanti kibedad pisarad”, karmistunud Rosaria lavastusest „Rocco ja tema vennad”, värvikas kuninganna Elizabeth lavastusest „Elizabeth – naine juhuse tahtel”, üdini naiselik Ebe „Sillast” või põikpäine Mamma „Naeruta paigast”. Praegune keskealiste põlvkond mäletab aga lapsepõlvest kindlasti Ene Järvise imekaunist Lumivalgekest lasteloost „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi”. Samuti on Ene Järvis esinenud raadiosaadetes, telelavastustes ja teinud kaasa mitmes suveprojektis.