/nginx/o/2025/06/12/16916788t1h79ca.jpg)
Kõige ilusam tee Lahmusele viib läbi Olustvere, ütleb Aet Kull. "See on küll veidi pikem, aga ma valin alati selle."
"Kui ma Lahmusele sattusin, olin siin täielik võõras. Soov kohalikega tuttavaks saada oli aga suur, tahtsin aru saada, kes siin elavad ja kuidas kogukond hingab. Hakkasin otsima külaseltsi, mille kaudu saaks kaasa rääkida või kampa lüüa, aga selgus, et Lahmusel seda ei olnudki," meenutab Aet Kull teel Lahmusele.
Eesmärk luua kohapeal suhtevõrgustik, sai siiski täidetud, sest entusiastliku noore naise ideega luua külaselts ühinesid paljud: mõisakooli direktor, vallasekretär, kohalik ajalooõpetaja, veel paar entusiasti. "Kokku sai täitsa arvestatav punt," ütleb Aet, ja loodigi Lahmuse, Põhjaka ja Päraküla külaselts, mis on tegutsenud juba üle 15 aasta.
Sauna-aasta puhul kujunes sotsiaalse saunakultuuri edendamine, saunateaduse ja -tavade õhutamine, millest võtsid osa mitmed külaseltsi talud.
"Kuna külamaja ei ole, siis viimased kümme aastat käiakse üksteisel külas," ütleb külavanem Aire Levand ja lisab: "Teeme näiteks umbrohutoite, perenaised mõtlevad retsepte välja ja ühiselt katsetame." Juunis on neil kavas ühine vihtade valmistamine, et kõik saaksid vajaliku talvevaru. Sellistel kokkutulekutel on meil mõnikord mingi vestlus või õpituba. "Oleme selline omamoodi kokkuhoidev külaselts," muheleb külavanem.
Lahmuse kuulus korvpall
Astume läbi Lahmuse koolist, mis asub Alexander Trojanowski asutatud hilisklassitsistlike joontega mõisas. Elegantse mõisasüdame kõrval paelub oma arhitektuuriga pilku tall-tõllakuur. Praegu on selles suur spordisaal, mis selgitabki hulga karikate olemasolu mõisa peahoone vitriinides. Neid võidetakse jalgpallis ja veelgi rohkem korvpallis, sest direktor Kuuno Tiitus on korvpallitreener.
Rohkem kui 50 aastat on Lahmusel õpetatud erivajadustega lapsi. Paar aastat tagasi tekkis oht, et õpilaste arvu vähenemise korral tuleb kool sulgeda. Nüüd õpilaste vähesuse üle enam kurta ei saa: see on kahe aasta taguselt 43-lt kerkinud 66-le ja üle 70 ei ole jaksu vastu võttagi, kirjutab Egon Valdaru oma artiklis ajalehe Sakala ühes maikuu numbris.
"Oluline on, et õpetajad, kes siin töötavad, teevad seda hea meelega, kuigi lapsed võivad olla ettearvamatud. Siin on lastel hea võimalus arenemiseks, sest tavakoolis satuvad nad sageli kiusamise alla," selgitab direktor. See tekitab tõrget üldse kooli minna ja seetõttu peaks erivajadustega laste koolid kindlasti püsima jääma, leiab Kuuno Tiitus. Koos õppimine tavakoolis tooks kaasa probleeme nii erivajadusega lastele kui ka tavaõpilastele, muudaks oluliselt kooli õhkkonda ja halvendaks õppeedukust.
Lahmuse koolis on pearõhk pandud käelisele tegevusele. Klassiruumidest leiab tahvlid ja kriidid, et kõik omandaksid oskuse lugeda ja kirjutada. "Siin on puutöömaja ja sepandus ning kangakudumine, õpitakse aiandust ja kokandust," tutvustab direktor. Eriti uhke on ta aga selle üle, et ainult siin on epoksiidiring, mida mitte kuskil mujal ei ole. Õpilaste laual kuivavad tööd on väga loomingulised.
"Kui just ei õpita arvutiklassis, siis on õpipäev nutivaba," selgitab Kuuno Tiitus. Hubastes valgusrikastes ruumides asuvad õppeklassid jätavad sooja tunde, et lastel on siin tore, ja nii kogutakse ka klaasist anumasse päevaseid häid mõtteid.
Kool on Eriolümpia Eesti ühenduse liige. Igal aastal korraldab kool eriolümpia korvpalliturniiri ning maailmameistri tiitel pärineb aastast 2018 Abu Dhabist.
Peahoone ees võib lugeda 160 aasta vanuse Lahmuse hariduselu kohta lauset "Kui tahad kõrgele, alusta madalalt, kui tahad kaugele, alusta lähedalt".
Imeline vesiveski
Lahmuse peamine ilmestaja on Lõhavere oja, mis mõisasüdame kohal paisub maaliliseks veskijärveks. Just järvele ja teisele poole järve jätkuvasse parki avanebki härrastemaja vaade. Sealt paistab kätte ka Lahmuse vesiveski, mis peegeldub kaunilt järvevees.
Katusekaunistusena istub korstna kõrges pesas ka toonekurg. "Mina avastasin juba 15–20 aastat tagasi, et maalgi on tore toimetada. Kuna mulle meeldib ujuda, ja siin oli nii palju teha, et ei teadnud, kust alustada, siis otsustasime alustada järve saneerimisest. Tundus, et see on kõige lihtsam valdkond, kuhu kaasata partnereid, kes nõu ja jõuga kaasa aitaksid," räägib Aet Kull.
Ta on Eesti ettevõtluskõrgkooli Mainor turunduse erialajuht, selle kõrval ka koolitaja, ja seega töötab enamalt jaolt Tallinnas, aga nädalavahetused ja suved veedab tihtipeale siin. Tema elu üks missioone on tööstuspärandi säilitamine ja vesiveskile tänapäevase elu sisse puhumine. "Ma poleks eales arvanud, et nii suure tüki ette võtan, aga otsustasin kunagi vanaisa ostetud vesiveski mõnelt sugulaselt välja osta just tänu oma juurtele," selgitab Aet. Kõigepealt tuli selleks aga jagu saada Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiivi kriteeriumitest. "Suutsimegi KIKile tõestada, et kaladele on vaja paremaid elutingimusi."
"Järv oli peaaegu kinni kasvanud, mistõttu põhjakihis puudus täielikult hapnik, samal ajal kui pinnakihis ja keskmisel sügavusel esines hapniku üleküllastus – kohati ulatus see isegi 180 protsendini," meenutab Aet. Selline olukord sai kirja ka projektitaotlusse. Uuringud telliti Tartu Ülikooli geograafiainstituudi professorilt Arvo Järvetilt. Projekti põhirahastaja oli KIK, oma panuse andsid ka vald, Lahmuse kool ning loomulikult meie ise, teab Aet.
Järvest kaevati välja umbes 60 000 kantmeetrit (ehk kuupmeetrit) muda ja puhastati ligikaudu viie hektari suurune veeala. Nüüd on seal taas ujumiskõlblik järv, mida kasutavad ka möödasõitvad inimesed ja kalamehed – järv on üle 600 meetri pikk, keskmise laiusega 65 meetrit.
"Tore oleks, kui inimesed oma prügi külaskäigust siia maha ei jätaks ja autodega otse veepiirini ei sõidaks," ütleb Aet. Silte vastava teabega ta aga üles seada ei tahaks, ehk suudavad sel suvel külastajad siiski paremini kaasa mõelda ja hoolivamad olla.
Hoomamatu kogus muda
"Tänu nii suure hulga väljakaevatud muda ladestamisele kerkis meie tasasele maastikule väike "mägi". Õnneks lubasid paljud Lahmuse küla elanikud muda ka oma põldudele laotada, selle kogus oli tõepoolest muljetavaldav," kirjeldab Aet. Majandusinimesena on ta välja arvutanud huvitavaid võrdlusi. Välja kaevatud muda täidaks 5000–6000 kallurikoormat. Kui need autod panna üksteise järele, ulatuks kolonn 40–48 kilomeetri pikkuseks ehk kataks vahemaa Tallinnast Raplani. Või kui võtta FIFA 105 x 68 meetri suurune standardväljak, kataks mudakogus jalgpalliväljaku 8,5 meetri paksuselt ehk oleks nagu kaks korrust muda. Või siis saaks selle mudaga täita viis viiekorruselist 20 korteriga maja.
