ELULUST ⟩ Kirjanik Olavi Ruitlane: "Ma ei saa tugitoolis tukkuda, pean lapse üles kasvatama!"

Kirjanik Olavi Ruitlane nendib, et talle päriselt meeldib olla isa. "See hoiab kuidagi elus." "Sõidame esimeses klassis!" on ta selle pildi alla kirjutanud. Foto: Erakogu

"Ma olen praegu 55 ja mu noorem poeg on seitsmene. Täielik energiapomm. Tunnen pidevalt, et ei oska üldse nii väikest last kasvatada, aga mul on vastutus ja ma kannan seda hea meelega, lükkan oma kirjatöö alati kõrvale, kui lapsega vaja tegelda," kirjeldab kirjanik ja kirglik kalamees Olavi Ruitlane.

"On olnud päevi, kus terve päeva jooksen poisiga ühelt sündmuselt teisele, ehkki peaksin hoopis oma raamatut lõpetama. Aga mulle päriselt meeldib olla isa. See hoiab kuidagi elus. Ma olen sunnitud koos temaga jooksma, ma ei saa ära surra!" naerab kirjanik Olavi Ruitlane.

Peab tagama elamisväärse elu

"Olen aastaid elanud nii, et pole koju telekat vajanud. Aga nüüd pidin väiksele Pärdile ostma. Tal lasteaiakaaslased räägivad mingitest asjadest, millest tal pole aimugi, sest tal pole telekat. Mäletan, kuidas kunagi noor Kaarel kord ütles: "Isa, sa pead tagama meile inimväärse elu."

"Millest sul puudu on!" imestasin.

"Meil ei ole telekat," kurtis Kaarel.

"Ma panin veel samal õhtul saapad jalga, läksin Kristiine keskusesse ja ostsin selle teleka. Aga kuna me olime nii kaua ilma telerita elanud, siis ei harjunudki seda vaatama. Teler seisis tummalt nurgas, aga vähemalt oli meil inimväärne elu," muigab Olavi.

Kaarel oli isa sõnul selline laps, kes vaid magas ja sõi. "Oli hästi rahulik laps. Pärt on täiesti teistsugune. Ta on täielik energiapomm. Ma tunnen pidevalt, ei oska üldse last kasvatada, aga mul on isalik kohusetunne. Juba alates Kaarli lapsepõlve aegadest. Mul on vastutus ja ma kannan seda hea meelega, lükkan oma kirjatööd alati kõrvale, kui lapsega vaja tegeleda. Olen sunnitud koos temaga jooksma, ma ei saa ära surra! Mängutoast batuudikeskusesse ja tagasi. Igal nädalavahetusel on mõnel Pärdi sõbral sünnipäev. Õnneks on ta praegu juba nii suur, et ma ei pea batuudil temaga kaasa hüppama!"

Traagiline lapsepõlv

Võrreldes vanema poja Kaarli kooliajaga oli Olavi Ruitlase enda oma päris traagiline. "Kogu aeg oli koolist tulles silm sinine või mokk lõhki. Selles keskkonnas, Leen Kullmani nimelises Võru I algkoolis ei õpitud, vaid tegeldi ellujäämisega. Tagantjärele mõeldes on see muidugi dramaatiline, aga tol ajal tundus täiesti normaalse elukeskkonnana. See oli reaalsus, millega ei vaielda, vaid millega lepitakse. Õnneks on laste elu tänapäeval läinud miljoneid kordi paremaks."

Kolmeaastaselt lugema

Koolis üritas mees oma sõnul olla hästi vaikne laps, jääda märkamatuks. "Ma olin justkui teiselt planeedilt. Kui mu klassi poisid tegid plastiliinist vormeleid ja rääkisid Niki Laudast, siis mina kuulasin ju koos vanaisaga Ameerika Häält ja võinuksin rääkida hoopis Ronald Reaganist," nendib kirjanik. "Mul oli raske suud lahti teha, ilma et ma ei jääks mingi teiste silmis tobedaga vahele. Sest kui ma silma jäin, siis tavaliselt läks kakluseks."

Olavi Ruitlane on vanavanemate kasvatatud laps. "Lugema hakkasin kolmeaastaselt. See oli inimeksperiment – vanadel inimestel ei olnud lihtsalt midagi muud teha. Olingi siis kolmeselt võimeline lugema trükitähtedes vanaemale asju ette. Nende kaugem eesmärk täitus siis, kui sain neljaseks. Siis õppisin kirjatähed ka selgeks ja sain hakata ajalehest surmakuulutusi ette lugema. See rubriik oli neile väga põnev, et kes jälle on ära läinud. Siis arutati tema elu läbi, et näe, sai saatus Leida ka ükskord kätte, hüppas, mis ta hüppas," mäletab Olavi.

Ilma raamatuteta kodu

"Meil kodus ei olnud raamatuid. Vanaisa oli selline hästi praktiline mees, isegi mitte kuldsete, vaid teemantkätega mees, kes ei raisanud oma elust ühtegi hetke hõlbu ega lõbu peale. Olid igasugused käsiraamatud. Elektriku ja müürsepa käsiraamat näiteks. Kõik kuidagi kasulikud," kõneleb kirjanik.

"Üsna väikse poisina leidsin Ernest Thompson-Setoni "Lugusid loomadest" ja Charles Darwini "Ümbermaailmareisi purjekal Beagle". Ei olnud päris eakohased. Aga mulle sobis ka "Mootorratturi käsiraamat", selle töötasin põhjalikult läbi," naerab mees.

"Kui kolm aastat vanem õde sai raamatukogust laenamise õiguse, siis tema sabas kandsin sealt raamatuid ära ikka nii palju, kui kanda jõudsin. Lugesin meeletult. 12aastaselt "Meistrit ja Margaritat" – see oli ilus muinasjutt. Alles hiljem avastasin sealt muud kihid," meenutab ta.

Nüüdisajal loevad inimesed Olavi Ruitlase meelest raamatuid vähe. "Ma olen väljasureva ameti esindaja. Virtuaalmaailm haarab meid üha rohkem, mängud arenevad ja võivad kunagi ehk pakkuda enamat kui raamat. Raamat ei arene enam kuhugi." Ehkki ka Olavi ise läheb virtuaalmaailmaga kaasa: praegu kirjutab ta näiteks üht arvutimängu.

Vanaisa keretäied

"Mu vanaisa oli tark mees, aga laste kasvatamise koha pealt olid tal lihtsad põhimõtted. Kui laps tuleb koolist koju ja on päevikus hinne kaks, siis ta peab ju saama kere peale. Ega ta ei läinud iga kord vitsa otsima. Tal oli selline peenike kumminuut, millega oli tõhus vitsa anda. Kui kolm korda said, siis olid tagumiku peal jutid," meenutab kirjanik. "Kui ta mulle peksa andis, siis kartsin pigem, et ta sureb selle juures ise ära, sest tal oli juba kolm infarkti olnud. Valu kannatasin välja, surusin lihtsalt hambad risti. Aga peksasaamisest veel valusam oli tunda piinlikkust, kui koolis lühikeste kehalise kasvatuse pükste alt see sinine jutt välja paistis. See oli hull, neid jutte teistele lastele ära seletada."

Olavi on mõelnud, et vanaisa peale ta nende lapseea peksasaamiste pärast viha ei pea. "Nad ju siiralt uskusid, et see kasvatab mind, et nad teevad minust parema mehe. Aga nad eksisid. Olen mõelnud, et nad ju ei osanudki teisiti. Õnneks on Kaarel jäänud igasugusest füüsilisest karistusest puutumata. Need ei ole ilusad mõtted, mida vanaisast kunagi mõtlesin. Ma ei taha, et mu lapsed mõtleksid minu kohta: on alles värdjas, tuleb ja lööbki."